Tahan oma kodu. Elame vanematega koos aga ma tahan ära. Nemad on süüdi peaaegu kõiges halvas, mis minuga juhtunud on.
Nende pärast on mul nii madal enesehinnang. Ma olen kohutavalt arg ja häbelik, olen ni hellahingega. NAd ei ole mind kunagi kiitnud, üks kõik mida ma olen teinud hästi, ikka on nad mind maha teinud. Kõik teised on nii tublid, targad, ilusad, toredad, tragid, peenikesed. Mind on kogu aeg teistega võrreldud. Olen kõige kohutavam inimene siis maapeal. Koolis mind narriti ja mõnitati (kõik need kuradi 12 aastat), sest ma ei osanud klassikaaslastega suhelda. Naid said kohe aru, et ma olen nõrk ja olin teistest vaesem.
Jah ma ei ole sale aga paks ma ka ei ole. Olen selline vormikas.
Kui ma sõin, siis öeldi, et ära söö nii palju, vaata kui paks sa oled. Kui ei söönud, siis jälle et mida sa näljutad ennast.
Võin jäädagi kirjutama.
Olen kogu aeg elanud unistades, sest seal oli turvaline. Imekombel sain keskkooli läbi aga selliste hinnetaga ei saa ma kuhugi sisse.
Ise olen ka süüdi, oleksin võinud õppida aga ma unistasin.
Tahan olla enesekindel,et keegi ei saa mulle haiget teha.
Aga siiski on mu elus ka midagi ilusat: minu mees ja laps. Issand ma nii loodan, et laps ei pea seda kõike läbi elama, mida mina.
Ja kujutate ette ma olen 20 aastane (sisemiselt alles pubekas)

Kallis kurbhing! Kogu oma hädaoru juures oled sa siiski üks arukas noor daam, kes oskab briljantselt oma olukorda anaüüsida. Tee siis nii nagu ütlesid ja mida varem, seda parem on - koli vanemate juuurest oma perega ära ja hakka lihtsalt oma elu elama. Vanemate austamise nõue ei nõua, et peaksid ennast alandada ja vaimselt tümitada laskma. Saa isesesivaks koos oma perega!

No kõigepealt saa üle oma vanemate süüdistamisest. Iga üks on ikka ise oma õnne sepp! Kõik sõltub sinust endast. Sa oled alles 20. Lõpeta unistamine, tee uuesti riigieksamid ja mine õpi edasi. Kõik on võimalik kui vaid tahta ja püüda.

Pole häda midagi.

Mida Su mees asjast arvab? Kui võimalik on, asuge omaette elama.

See, et Su vanemad Sind kogu aeg halvustanud on, tuleb sellest, et neil on endil alaväärsuskompleks ja nad ei suuda uskuda, et nende lapsest saaks midagi head tulla. See on haigus, mille põdejale tuleb kaasa tunda. Nende vihkamiseks või süüdistamiseks pole põhjust, nad ei ole oma haiguses süüdi, vahel lihtsalt juhtub nii. Nende arvamus ei tähenda midagi Sinu olemuse või tuleviku kohta, see on hoopis iseasi.

"Tahan oma kodu. Elame vanematega koos aga ma tahan ära.
Aga siiski on mu elus ka midagi ilusat: minu mees ja laps."

kus su mõistus on-tegid tite valmis, ise alles 20 a ja pole oma kodugi? Mees on samuti alles 20 või?

paiskasite asjade normaalse käigu tagurpidi-enne kui tahad peret mängida,kõigepealt iseseisvu ja koli kodust ära.

Riina:
ei ole ainust ja õiget elamise viisi. Mina olen 29 ja mul ei ole lapsi, aga tean mitmeid, kes on just selliselt oma elu korraldanud- noorelt lapsed ja siis, kui lapsed on juba veidike suuremad- edasiõppimine, tööleminek. Noorelt sünnitajatel on see pluss, et võivad kahekümnendate lõpus- kolmekümnendates rahulikult töötada, bioloogiline kell ei tiksu, ei pea enam sünnitamiseks ja beebiga kodusolemiseks pause tegema.

Kui ainult mehe sissetulekust ei piisa, et omaette elama minna, siis peaksid ise pingutama, õppima, kuhugi sisse saama, tööle minema jne.

Vanemate kohta ütlen, et sa ei pea ju neid nii väga armastama, võid suhtuda jaheda viisakusega (kuna nemad on lapsena sind toitnud ja katnud).

lenna,

"ei ole ainust ja õiget elamise viisi. Mina olen 29 ja mul ei ole lapsi. noorelt lapsed ja siis, kui lapsed on juba veidike suuremad- edasiõppimine, tööleminek. Noorelt sünnitajatel on see pluss"

kuule, küsimus ei ole lastes ja noorelt sünnitamises!

Sünnita mis vanuses tahad, aga enne "peremängimist" peaks inimene ikka iseseisvaks saama. Selle juurde kuulub esimese asjana ikkagi vanemate juurest ära kolimine e. oma kodu muretsemine ja töölkäimine.

tobe lugeda mingit hala,et vanematega ei saa läbi jne-no mida sa elad siis seal ja vorbid tittesid?

Mina elan ka oma vanemate juures(mees ja lapsed).Samamoodi käib ema poolt üks mahategemine.Teised ikka targad ja tublid.Aga mina igavene saamatu.Olin kooliajal samuti vaikne tüdruk.Õnneks ei narritud mind aga mingi tegija ma ka polnud.Sooviks ka oma elamist,aga see kõik maksab kohutavalt palju.Minul ei ole küll sellist raha välja käia.Paraku leidub selliseid ,kes minu olukorras olevaid inimesi halvustavad.Teadke,et kõike seda teoks teha ei ole sugugi nii lihtne kui mõned arvavad.Enamasti on nendel sünnist saati kõik soovitu olemas ja raha jääb veel ülegi.

Kas sa oled siis olukorraga rahul? Millegi muutmiseks- ka suhtumises sinusse-pead ikka midagi ise ära tegema. Tõesta kõigepealt endale ja siis saavad ka teised aru, et sa pole saamatu, hädine jne. Selleks tuleb ennast ette võtta, õppida, läbi viia muudatused. Praegu saab ka kehvemate hinnetga tasulisse sisse ( paljuks neid tasuta kohti enam on?, lähed laenuga, väga paljud noored teevad nii. Kõige lihtsam on ikka vanemaid süüdistada, et nemad süüdi kõiges, aga elad koos perega nende juures. Ei tohi kõike kasvatuse kaela ajada, kasvatusel olevat tegelikult üsna väike osa meie kujunemises, määrav on sulle looduse poolt kaasaantu.

"Mina elan ka oma vanemate juures(mees ja lapsed).Samamoodi käib ema poolt üks mahategemine.Teised ikka targad ja tublid.Aga mina igavene saamatu.Sooviks ka oma elamist,aga see kõik maksab kohutavalt palju.Minul ei ole küll sellist raha välja käia."

kui sul pole oma kodu ostmiseks/üürimiseks raha, mida imet sa siis veel lapsed tegid?

ma peaks ka luuseriks inimest, kes koos mehe ja lastega oma vanemate juures elab. Mees on samasugune luuser sul.Tahab peret aga ei suuda elementaarsetki-perele ulualust muretseda!

Mina ka oma vanemaid eriti ei salli. Enamvähem samal põhjusel, et nad on mind niikaua, kui ma mäletan, maha teinud. Kuigi õppisin koolis hästi, olin viisakas, vaikne ja mingeid pättusi ei teinud. Ikka leiti põhjus vigisemiseks. Kui mõne nelja sain, siis tehti kohe probleem, et oi-oi-oi, miks viis ei ole, varsti hakkad kolmesid ka korjama või mis? Ei olnud mul õige iseloom, õiged sõbrad, õiged hobid ega õiged huvid. Pidevalt võrreldi teistega (tuttavate lastega)- näe mis on nemad ja mis oled sina.
Kui mul hästi läks, siis otsiti pisiasju, mille kallal viriseda ja kui mul midagi halvasti läks- oi, no see andis neile tõsiselt tuult tiibadesse. Ema hakkas siis kanalikult loksuma (oi-oi-oi, no ma ju kartsin, mis sinust küll saab, ilmselt ei saagi midagi jne) ja isa irooniliselt parastama ja mõnitama.

Siiski suutis selline ebaõnnestunud inimeseloom nagu mina käia ülikoolis ja saada töökoha. Nüüd siis on isegi isa (kes on praeguseks emast lahutatud), tunnistanud oma tütrekese inimeseks, kellega kõlbab suhelda. Aga ega nad tegelikult muutunud ei ole: piisab vaid vihjata, et on mingeid probleeme, kui kohe antakse mõista, mis nad sellisest "ebatäiuslikust" tütrest arvavad. Seetõttu püüangi suhelda nendega pinnapealselt,
iial ei usalda ma neile oma muresid.

Ühe asjaga ei ole ma üldse rahul- et elan ikka ema korteris. Kuigi maksan pooled maksud ise, ikkagi on vastik tunne, et pole päris iseseisev. Kui ülikoolist tulin, oli ema alguses normaalne, kohtles mind täiskasvanuna, aga nüüd olen elanud seal 2a ja jälle ta püüab kanatseda. Kõrini hakkab saama temaga elamisest. Püüan nii vähe kodus olla kui võimalik, aga tegelikult tunnen vajadust just rohkem (rahulikult, üksi) kodus olla ja tööst korralikult välja puhata.

Palk ei ole piisavalt suur, et ise laenu võtta. Võibolla hakkan kunagi ka rohkem saama, aga ei taha oodata, tahaks ära kolida nii ruttu kui võimalik. Olen mõelnud toa üürimise peale kellegi korterist v majast. Linnas pole see muidugi eriti levinud, aga linna lähedal maal elatakse küll nii, tean selliseid. Kui juhtub norm. omanik (kes ei topi oma nina üürniku tuppa ega tema ellu), siis võib päris rahul olla. Olen praegu väliskomandeeringus, aga olen endale lubanud, et tagasi tulles hakkan seda üürimise asja ajama. Kõrini on emaga elamisest. Kasvõi kitsalt, aga minema sealt!

käib valiskomandeeringus ja ikka raha pole?! No mida juttu:O)

Enamus siin sõnavõtjaid on tragid, tublid, enesekindlad. Neil ei ole olnud probleeme sellega, et vanemad nreid pidevalt alandavad. Te ei mõtle sellele, et kui oled alles väike laps ja sulle pidevalt sisendatakse, et kui loll ja saamatu sa oled, siis sa usud seda tõesti. Minule näiteks pidevalt mainiti, et mind antakse ära lastekodusse. Olin tõsiselt õnnetu ja masendunud laps, ma uskusin seda. Täiskasvanuna olen näinud sellest õudusunenägusid.See on lihtsalt üks näide minu elust...
Tegelikult on vaja sellistest vanematest lahti rabeleda. Ainult ärakolimine ei aita, kuigi see on esimene samm. Olen 32, elan emast eraldi juba 12 aastat, isa on surnud. Emast on saanud alkohoolik, ta ei tule ise enesega toime.Alles nüüd tema haiguse ajal tunnen ennast iseseisva ja vabana, ma ei pea talle aru andma oma tegudest ja tagajärgedest.Mul on 2õde, mitte keegi meist ei ole nõus ema hooldama, kuigi ta seda väga vajaks. Kangest uhkest naisest on saanud saamatu vanainimene, tema "idiootidest" lastel on jäänud ainult kohusetunne. Armastust selle inimese vastu, keda sa ei mäleta kordagi pead silitamas, vaid hoope jagamas, küll ei tunne.Võiksin oma lapsepõlvest kirjutada pika loo, see oli perekond, kus kõik tundus korras, aga ometi kannatasime pideva psühhoterrori all, mis hävitas aastaid meie enesehinnangut. Võin õelda, et olen sellest üle saanud aga see võttis väga kaua.

1. kui vanemad oma laste enesehinnangut pidevalt maha tambivad (me kasvatame teda tugevaks vms rumala ettekäändega), siis laps jääb seda uskuma ja see mahatampimine käib lapsega varjuna kaasas ka siis, kui see laps on juba ehk keskeas ja võibolla juba vanavanemakski saand.

2. noo?-le: väliskomandeering ei ole puhkusereis. Väliskomandeeringusse saadab töökoht ja ettevõte katab ka kulud. Kui oleks kirjutatud, et olen kanaaridel teist kuud lebotamas, siis kergita kulme. Väliskomandeering ei näita kellegi rikkust ega vaesust, näitab vaid seda, kas ettevõte, kus inimene töötab, on seotud mõne välisfirmaga või mitte.

3. Ehkki see on väga raske, tuleks üritada türanlikest vanematest ennast lahti raputada. Ravi depressiooni (mis kaasneb tihti madala enesehinnanguga), külasta psühholoogi, õpi ennast armastama ja hindama. Ära kolimisest on kasu. Kui enesehinnang tõuseb siis on võimalik sul luua juba kasvõi sõpradestki omalaadne turvavõrk. Veel parem, kui leiaksid selle toetuse, mida lapsepõlves ei saanud, oma baikaasa ja laste juurest. Aga oma laste juures ära samu vigu tee.

Oh, saan täiesti aru mida sa läbi elad. Mina olen ema kasvatada olnud 10 aastat, siis võttis ta omale uue mehe ja jättis mind oma elust välja ja saatis vanaema juurde kasvatamiseks. Seda aega kui mina elasin vanaema juures oli siis veel kokku 7 aastat. Saanud 17 leidsin endale mehe ja kolisin koos mehega üüri korterisse, et memm saaks ka rahus veidike ka endale elada. Selle 7 aasta jooksul toetas minu ema, minu vanaema kokku tervelt 100 krooniga, mille ta ka vanaemale jalge ette maha viskas, nagu koerale kondi. Kuigi ema sai minu kasvatamiseks mõeldud toitjakaotus pensioni, sellest rahast olengi siis need närused sada krooni saanud. Alles siis kui ma ükskord oma elu alustasin siis ilmus ema jälle välja ja muutkui kiitles, et näe kui tublid jne. See, et tal tütar on tuli alles siis meelde, kui ta jäi oma mehest ilma kahte väikest last kasvatama. Vot siis oli temal abi vaja küll lasteksvatamisel, küll meeste töödes. Kuna veri on paksem kui vesi siis loomulikult sai teda jõudumööda aidatud. Kaks aastat tagasi tuli tal võimalus endale üks korter saada, aga kuna tal endal olemas siis pakkus meile (mina,mees ja laps) rääkis, et tal ka siis süda rahul, et omad inimesed elavad sees. Kahtlesime küll algul aga jäime siis lõpuks nõusse. Nüüd siis avastas, et ta võiks meilt raha sisse kasseerida ja igapäev ikka rohkemm ja rohkem. Olgu öeldud, et ma ootan hetkel meie pere teist last ja tundub sedamoodi, et õige pea olen mina oma lastega tänaval. Kurb aga peab kuidagi hakkama saama, peab ikka laenu võtma ja ehk jõuab enne välja viskamist endale uue kodu soetada. Närvid on küll kole läbi, magada ei saa ja söögi isu on täiesti läinud. Huh sain vähemalt veidi rääkida.

Mul on põhiliselt sama lugu. Kuigi nojah. Õppimise ja välimuse koha pealt vähemalt vingumist ei olnud, koolis läks kenasti ja välimusest niipalju, et peaasi et müts peas oleks :)
Aga ei mingit vaimset stimulatsiooni ega suhtlemisõpetust. Muusika vms-ga tegelemiseks "peaks ikka annet ka olema" ja "mis sa endast õige arvad". Vanematel pole endalgi ühtki sõpra. Selliste kohta öeldakse: "ei oska elada". Mina ka mitte. Kui tahaksingi mõne inimesega lähemalt suhelda, siis arvan kohe, et mul pole õigust teda tüüdata, küll tal on parematki teha, ma pole piisavalt huvitav. Vaat nii, ja faktid on sellised, et olen 27 ja viimased 9 aastat teises Eesti otsas elanud ja SEE EI AITA. Kui oled alles 20, siis marss psühholoogi juurde, kindlasti annab veel midagi ära teha. Kasvõi lapse pärast, kui sul ta juba on. Mina ei julgeks, minu laps ei kasvaks selles ühiskonnas ellujääjaks. Huvitav, kust ma talle teistmoodi kasvatuse võtaksin? Ja oma vanemaid ma ei austa. Ei häbene seda, aga kahju on, et mina olen millestki väga olulisest terveks eluks ilma.

"Kaks aastat tagasi tuli tal võimalus endale üks korter saada, aga kuna tal endal olemas siis pakkus meile (mina,mees ja laps) rääkis, et tal ka siis süda rahul, et omad inimesed elavad sees."

oleks pidanud laskma tal korter sinu nimele kirjutada.

teisalt-iga pere peab ise oma kodu muretsema,ilma vanemate toeta.

Selle korteri sai ta väga ebaausal teel. Saa on sotsiaalabi korter mis tegelikult kuulub riigile. Ta lihtsalt pettis selle riigilt välja. Aga ta avastas, et tal oleks ju võimalus sellega raha teenida. Nüüd olen jah targem ja otsin võimalusi kiiremas korras ära kolimiseks. Tahtsin ju lihtsalt oma lihast ema ükskordki usaldada aga sain ikka kõrvetada.

Lugesin neid kommentaare siin ja mõtlesin, kust küll sellised inimesed-vanemad tulevad? Ma ise olen küll n.ö. kasvuhoones kasvanud ja elanud. Ma imestan, et inimesed vell päris hulluks pole läinud. Igatahes edu teile, kes te nii palju kannatanud olete. Leidke endale "kargud"- toed edaspidiseks ja inimesed, kes teid mõistavad ja toetavad.

aga äkki lastele ainult tundub, et neid pidevalt maha tehakse?

aga äkki lastele ainult tundub, et neid pidevalt maha tehakse?

Aga kõige selle juures minu süda igaljuhul ikkagi valutab, et peaks ju emaga suhtlema ja teda aitama - samal ajal lähen paanikasse paljalt sellest mõttest, et peaksin temaga ühte bussi sattuma või juhuslikult linnas kokku saama. Mina ei osanud olukorda teisiti lahendada, kui lõpetasin temaga suhtlemise. Nüüd on vaikust olnud umbes pool aastat ja elu on jälle ilus. Kuid siiski südametunnistus piinab vahel...
Kas ma olen halb inimene selle pärast, et temaga suhtlemist ei talu? Ta nõuab tähelepanu ja soojust, mida mul pole anda grammi estki, kui pean temaga suhtlema, on selline vastikuse tunne, et tahaks pärast käsi pesta - kuigi ta ei ole alkohoolik ega midagi sarnast. Lihtsalt selline inimene nagu siin eespoolgi mainiti -ta lihtsalt "ei oska elada".

Aga kõige selle juures minu süda igaljuhul ikkagi valutab, et peaks ju emaga suhtlema ja teda aitama - samal ajal lähen paanikasse paljalt sellest mõttest, et peaksin temaga ühte bussi sattuma või juhuslikult linnas kokku saama. Mina ei osanud olukorda teisiti lahendada, kui lõpetasin temaga suhtlemise. Nüüd on vaikust olnud umbes pool aastat ja elu on jälle ilus. Kuid siiski südametunnistus piinab vahel...
Kas ma olen halb inimene selle pärast, et temaga suhtlemist ei talu? Ta nõuab tähelepanu ja soojust, mida mul pole anda grammi estki, kui pean temaga suhtlema, on selline vastikuse tunne, et tahaks pärast käsi pesta - kuigi ta ei ole alkohoolik ega midagi sarnast. Lihtsalt selline inimene nagu siin eespoolgi mainiti -ta lihtsalt "ei oska elada".
Isaga saan õnneks hästi läbi, kuigi tema mind eriti ei kasvatanud (lahutasid, kui mina olin 13 - ta ka ei kannatanud psühhoterrorit välja).

Minu tütar on kohe nii tubli, et ei suhtle minuga juba kuus aastat. Muude süüdistuste hulgas kõlas ka väljend, et nii vähe arenenud inimesega ei ole ka millestki rääkida. Ma arvan, et kõik me oleme vigadega: nii emad kui tütred. Aga ikkagi on kurb vanana mõelda, et olen elu andnud ühele kurjuse lillele.

nii jube oli neid lugusid lugeda.minu vanemad on tõsiselt kenad inimesed.ka mina olen karistada saanud on mind teistega võrreldud ja vahest riielda saanud. aga suhtlemine oma vanematega lõpeteda?no kuulge täiesti absurd ju! kui su ema on vana ja vajab abi kuidas sa saad teda mitte aidata?te ise olete omale selle probleemi nii suureks mõelnud!iga vanem armastab oma last! ja kõik lapsed peaksid oma vanemaid austama ja armastama. sellest saan aru,et ei taheta oma vanematega koos elada ja raske on omale kodu muretseda aga ürita siiski. ka mina liigun vaikselt sinna poole.edu teile!

Ostke raamat "Psühholoogia kõigile" ja te saate aru, miks te kõik nii tänamatud, kurjad ja omamoodi olete...

mina leian, et lapsed on natuke ka tänamatud - elatakse aastaid vanemate pinnal, koos mehe ja lapsega ning tullakse siia kiruma. Vanemale ei julgetada iitsatadagi - siis oleks kohe puu 1, oks 2, ela kus tahes.
Sõbrannal oli samasugune ema, nii kui kool läbi sai - päeva pealt kolis sealt ära.

Tüdrukud, hakake elama, andke andeks kõik, mida annab anda, saate taagast vabaks. Paljud vanemad omal ajal ei osanud muudmoodi kasvatada kui käskude, keeldude ja aasimistega, sellega mõtlesid kaitsa oma lapsi halva eest ja pahast eemale. Praegu on moes igasugu tunded ja muu selline pehme suhtumine. Igal juhul virisemine ja viha pidamine , enesehaletsus ei ole kõige parem viis end vormi ajada ja olla uhke ja hää. Kellel lapsed, seda enam veel, tuleb tugev olla, et lapsele toeks ja heaks emaks olla. Noh, selg sirgu, rind ette ja pea kuklasse, edasi, me elame veel. Uus soeng, uued riided , uued kingad ja uus meeleolu, kuula meeldivat muusikat, loo enda ümber puhtust ja korda, jaluta värskes õhus , võta enda jaoks aega.

No küll on ikka kõikidel halvad vanemad! Arusaamatu on ainult see, kuidas need nii halvad vanemad on üles kasvatanud sellised musterlapsed nagu siinsed halajad.
Aga vastuseks: ei pea te mitte kedagi austama. Kes kohustab? Suhtuge oma vanematesse just nii, nagu te tahate, et teie lapsed (kes seda kõike ju jälgivad) kord teisse suhtuvad.