Olin ka puberteedieas metsaline, mind aitas keskkonnavahetus, läksin kutsekooli, teise linna, poole aasta pärast olin hoopis teine inimene, õnneks pole keegi mulle möödunud rumalusi meelde tuletanud.
Kes kasvatas, kes andis eeskuju, kellel polnud lapse jaoks aega - see jutt on inimese suust kes elu ei tunne.

Asi ei pruugi üldse nii hull olla. 15-aastaselt käisin ise ka ikka pahapeal, päris politseiga muidugi jamasid polnud. Vanemad on mul täitsa korralikud inimesed, eks ka vahest tipsutavad, aga kõik on alati enam-vähem mõistuse piirides.
Kui 15-aastane vahel pidudel käib, et ole see nüüd kohe veel hukatuse algus. Minul ei olnud kooliga kunagi probleeme, peale keskat kohe ülikooli, tööle, nüüd juba oma pere jne. Tundub, et klassifitseerun ikkagi korraliku inimese alla :-)
Vanematele soovitaks hoida oma pubekatega võimalikult sooje suhteid, rõhuda kasvõi sellele, et nad lihtsalt ei tahaks teid alt vedada, a la hakkaks teist kahju näiteks. Eesmärk pühendab ju abinõu!
Ei tasu unustada, et noorus on alati hukas olnud, nii et ilma paanikata!

Enda kogemustest - mida rohkem ema õiendas, seda rohkem tuli tuju juua, 'kuna süüdistati mind ka kaine peaga ei näinud ma üleüldse mõtet kaine ollagi, ikkagi olin paha ja halb ja joodik!

Loll on see, kes oma joomisele vabandust ei leia. Tüüpiline suhtumine: teised minu hädades süüdi, sellpärast joongi.

Alustuseks peab kodu olema su teismelise jaoks alati turvaline paik ja selle "kriisi" üleelamiseks püüa oma lapse jaoks olla rohkem sõber,kui lapsevanem. Ei ole teismelist,kes ei põeks "maailmavalu",kes ühel kes teisel moel. Ei ole see pidutsev teismeline sugugi hullem variant, kui "oma vanemaid austav" noor. Enamuses nendest pidutsejatest saavad täiesti eluterved inimesed, kui samas see teine variant kipub tootma kibestunud täiskasvanuid,kes alles "suureks" saades omi sarvi hakkavad maha jooksma. Keelud ja käsud toodavad trotsi, mõistmine ja südamest-südamesse jutuajamised toovad austuse.
Minu kolmest "puberteedist" ja nende trotslikest sõpradest on kasvanud tublid täiskasvanud.Möödaniku rumaluste üle võime meenutades vaid muiata ja ausalt öeldes on paganama hea tunne, kui su täiskasvanud lapsed sulle ütlevad,et sa oled maailma parim ema. Mis sest, et sa ise aeg-ajalt selles kahtlesid, kas su käitumine ikka oli alati õige.
Muidugi on reeglid,mida oma lapsele sõbraks olemisel ei tohi kunagi rikkuda. Sinust ei tohi saada kunagi oma lapse(laste) joomakaaslast. Sul peab leiduma aega ka oma lapse(laste) sõprade jaoks ja kui nad tulevadki kurtma,et nende vanemad on halvad ning ei mõista neid,siis tuleb alati püüda neile seletada,miks see neile nii võib tunduda. Mitte kunagi ei tohi jätta muljet,et just sina oled nende vanematest etem.
Minu pisipoja kasvuraskused ootavad mind alles ees. Loodan,et ka tema jaoks olen ma õigel ajal sõber, kellega tahetakse oma rõõme ja muresid jagada. Praegu aga rõõmustan selle üle,kui mu 11 aastane poisiklutt mulle naerusilmselt vastu astub ja "Tere emme!" tuleb koos sooja kallistusega.
Jõudu ja jaksu kõigile puberteetidest väänikute emmedele ja issidele ning enne, kui oma teismelisi kurjade käskude ja keeldudega pooma ning laskma hakkate, tuletage endale meele, et ei ole olemas ideaalseid lapsevanemaid ja inimene õpibki oma mitte teiste vigadest.

Ei süüdistanud üldse teisi oma hädades, aga kui olen ikka mitu kuud kaine olnud, aga naljatatakse"noh jota mis sa ka tead.." siis võtab ikka tuju ära küll eksole.

Respekt, et püüad! Otsi abi ka asjatundjatelt. Hiljuti kirjutas üks naine raamatu selle kohta, kuidas ta alkoholistina on püüdnud ja tulemusi saavutanud, küsi raamatukauplustest. Hästi positiivne Sinust. Jõudu ja jaksu! Ole vahva!:)

you guys oleo veits liiga dramaatilised. Ma teen use prig soda sama ja lic ütlen, et pole motet siia foorumitesse tuhnima tulla. first Nad raagivad sulle lic oma halli elulugu , second thing is et sa nagunii targemaks ei saa ja third thing on et siin liiguvad suht minu vanused ringi nagu 13,14 so bye tädikesed ah jaa btw laske lodvaks ja elake kaa nagu inimesed