olen oma elu esimeses tõsises ummikus. Objektiivselt võttes õnnelikku kooselu ca 10 aastat, mees hooliv, armastav ja ideaalne, ma ei leiaks kunagi paremat... aga mina ei ole ikka rahul. Meil ei ole enam millestki rääkida, ma ei taha temaga enam midagi koos teha, olen tüdinenud, meil ei ole enam koos lõbus, nagu vanasti. Hoolin temast ja austan teda, selle tõttu ei ole vähemalt füüsilist petmist olnud, aga mõtted sellel rajal käivad kogu aeg. Reaalselt petta siiski ei suuda, aga õnnelik ei ole ka sellises olukorras nagu praegu.
Ka meie ühised sõbrad-tuttavad on ära tüüdanud- tundub, nagu oleks kõiki nalju juba kuulnud, kõike nendega juba tehtud. Mina olen muutunud ja nemad on jäänud samale tasemele, nagu siis, kui läbi käima hakkasime. Ma vajan vaheldust ja oma mõtete sirgeksmõtlemist, tahan lõbusat ja vaheldusrikast elu, lihtsalt ringi möllata. Eks sarved jäid omal ajal maha jooksmata, sest kooselu alustatud üsna noorelt. Lihtsalt veidikeseks ära minna ei saa, sest esiteks ei ole kuhugi minna ja teiseks ei oodata mind ilmselt sel juhul ka enam tagasi...

Tulevikuperspektiivi silmas pidades on ta ideaalne inimene ja ainuke, kellega tahaks kogu elu koos olla ja pere rajada (praegu lapsi veel ei ole), aga praegu see suhe lihtsalt ahistab mind. Ma oleksin õnnelik, kui me oleksime tutvunud umbes 3 aasta pärast. Jah, ma tean, et rutiin tuleks ka järgmises ja ülejärgmises suhtes, aga kui ma ei suuda praegu rahul ja õnnelik olla, siis kas on mõtet seda jätkata? Ma ei tea, mida tegema peaksin...

Kas keegi on olnud sarnases olukorras ja mida teinud olete? Kas suhe on õnnestunud päästa või oleks õigem see siiski lõpetada?

Kas elukaaslasega koos ei saaks ringi möllata ja aeg-ajalt saad ju ka üksi pidudel käia? kes teil keelab minna koos igasugustele üritustele, mida vähemalt suvel on küll igale maitsele. Tutvute, suhtlete uute inimestega... Et kui on elukaaslane, siis muu maailmaga kriips peal?

Ma ei viitsinud seda jama lõpuni lugeda.
Minul pole kunagi sarvede mahajooksmise tuju olnud. Ju sa siis selline tüüp. Hea ju põhjust leida.
Räägi mehega, nagu asi on ja kogu lugu. teine peab ka teadma, mida haud. Vb ongi talle endale ka sinu variant parem. Igatahes rääkima peab, kui midagi ei klapi/piinab. Ma küll tahak, et mulle räägitaks.
Selle rutiiniga on nii, et rutiin ongi hea.
Eks ma ka vahel oma kanguses vihastan mehe peale igas mõttes, aga päeva jooksul järele mõteldes mõistan, et tegu on ikka kuradi hea mehega, siis meenuvad algusaastad, et ta mind ikka hoiab jne. kes mind ikka tahab. See panebki jalad õhtul kodupoole vudima....

mul sama asi umbes,aga kedagi teist silma piiril ka ei ole.nii me koos elame füüsilist kontaksti ei ole.aga ma ootan kuna ta ise sellest aru saab ja siis saame sellest rääkida,sest kui ma ise rääkima lähen,siis ma kujutan ette kui närvi ta läheb.

Jah, see on see, kui lapsed hakkavad kodu mängima, varem või hiljem tulebki see koht, kus tahetakse sarvi maha joosta.
Arvesta, et tõenäoliselt kui hiljem oleksite kohtunud nagu tahad, ei pruugiks te üldse paar olla, kes ütleb, et siis oleksite teineteisele meeldinud? Iinimesed arenevad, muutuvad, ei pruugi enam 3a hiljem sama inimest vaadata ja tahta, keda nt varem vaatasid ja tahtsid. Aga see selleks.
Nojah, ei oskagi midagi soovitada, äkki mehel samad mõtted tegelikult, niiet istu maha, räägi suu puhtaks, äkki olete see paar, kellele sobib variant, et võtate aja maha, käite ringi natuke eraldi, vaatate, teete lollusi ja siis saate uuesti kokku ja alustate nö uuesti.
Aga võib-olla mitte.

vaata, enne oligi nii, et suhtlesime vaid omavahel ja oma ühiste sõpradega, sest talle ei meeldinud väga, kui üksi väljas käisin. Nüüd on tekkinud mul sõpru ka väljaspool meie ühist suhtlusringkonda ja eks ma käin nendega väljas, aga jah, ega talle ei meeldi see eriti. Asi ei olegi mitte selles, et me koos midagi ei teeks- meil on koos kogu aeg igasuguseid üritusi, aga see ei ole see. Mina olen selline hästi elav, tema kaine ja kaalutlev- suhtlemine käib väljakujunenud sõpraderingis, uusi tuttavaid sinna juurde ei teki. Nagu ma kirjutasin, siis olen ka oma praegustest sõpradest tüdinenud, vajan vaheldust.
Viga on otseselt minus- ma ütlesin, et omal ajal jäid ilmselt sarved maha jooksmata- ma tahaks flirtida, kohtamas käia, täiesti sõgedalt veel kord armunud olla... praegune stabiilne ja rutiinne suhe lihtsalt ahistab mind. Kuumad tunded oma mehe vastu on kadunud, on jäänud küll hoolimine, austus, arvestamine, aga mul on vaja tunnetemöllu. Ma tean, et kogu elu sellist asja ei ole võimalik ühe kaaslasega niikuinii saavutada, aga rahulik elu lihtsalt ei sobi mulle, vähemalt praegu. Ise olen loll, ma tean.

olen talle sellest rääkinud, aga jah, tema võtabki asja nii, et kui järelemõtlemisaega võtta, siis on lahkuminek lõplik.

nojah, tagantjärgi tarkus see, et heidetakse ette, et "see on see, kui lapsed hakkavad kodu mängima". Teisest küljest- ei ole garantiid ju ka teistel, et suhe välja tuleb, isegi kui hiljem hakatakse koos elama. Näidake mulle, kui palju on neid paare, kes "lapsena" koos elades on suutnud 10 õnnelikku aastat selja taha jätta, ilma petmiste ja valetamisteta? Kui palju Eestis üldse selliseid paare on???

nojah, siis mõtle asi endajaoks selgeks ja tagajärjed ja kui tunned, et asi on seda väärt, et ennast uuesti ellu äratada, siis peadki lahku minema, selge on see, et kõike head korraga ei saa.
Mismoodi sa siis ette kujutad ideaalvarianti, et mees istub kodus ootab sind, kuni sa ringi käid ja armud ja sarvi maha jooksed? Vaevalt....
Siis ei jäägi varianti, kui et lähete lahku või elate samamoodi edasi ja oma armumised jms unustad üldiselt ära. Need asjad pidid jääma sinna aega, kui sa käima otsustasid hakata..
valik on sinu....

ma tean teid - mr t ja ms k ;)

aga hakkasin mõtlema, v-o ei tea ka, selle paari puhul oleks pigem nii, et t-l on sarved maha jooksmata :) aga no mida soovitada, polegi midagi, kui tüdinenud, siis tüdinenud. v-o sa ei leiagi enam paremat, täiesti võimalik, aga mis sellest, ega ei peagi ju just nimelt mehega elama, elada saad ka üksi. sõpradest tüdineunud olemine on ikka natuke teine asi, siin ju kõlbab see ütlus, et ütle, eks on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise. kui sõbrad on igavad ju sa ise ka oled selline, kes räägib mingitest vanadest asjadest ja uusi teemasid/teadmisi/kogemusi sul tegelikult pole, mida jagada.

kaua sa ikka mööda ilma lotendad - võtke mehega lapsetegu käsile ja hoobilt on elu vaheldusrikkam? Samas, kui sa ei soovigi lapsi ja temaga seda enam, siis oleks aeg suu lahti teha - raiskad nii enda, kui tema aega ja elu.

Minul oli selline kogemus : stabiilne kooselu kümme aastat lõppes minupoolse ettepanekuga lahku minna - põhjus oli tegelikult sama mis sinulgi. Mina aktiivne ja otsisin kuumi tundeid ja elusära enda ümber. Lahkuminek oli mehele valus , mina seda siis ei mõistnud, kui haiget ma talle tegelikult tegin. Neli aastat jooksin oma sarvi maha. Sai igasuguseid kogemusi ja mida aeg edasi, seda enam ma veendusin, see kellega ma koos elasin oli tegelikult parim. Just oma stabiilsuse, usaldusväärsuse ja aususega. Paratamatult pidime vahepeal ikka omavahel suhtlema (ühised lapsed), seega side meie vahel ei kadunud ja nüüd , hoolimata arvamusest, et vana suppi ei tasu üles soojendada, elame jälle koos. Mina mõistan teda paremini ja oskan hinnata tema erinevust endast. Aga kas tema ka mulle tegelikult selle nelja aastase jooksuaja andeks on andnud, ei tea. Sõnades ja tegudes praegu küll aga eks aeg näitab seda kõige paremini.

ma ei saa antud teema puhul aru, mismoodi on elukaaslane süüdi, et sul jamad sõbrad on? järelikult sul pole kas kunagi olnud huvitavaid sõpru (mis ütleb nii mõndagi su enda kohta) või oled neist ise lahti öelnud, mis on ikkagi su oma viga. kuidas üldse mõtled nö. uusi sõpru leidma hakata? arvatavasti märkad, et see on üsna keeruline tegelikult, sõbraks kasvatakse aja jooksul enamasti. aga mida ise teed, et elu huvitavam oleks ja et ennast arendada? praegu jääb selline mulje, et enda meelest oled lilleke pasameres, kes siis kuidagi kogemata on kompostihunnikusse visatud. loomulikult anna mehele vabadus, hea mees leiab kiiresti naise.

to njaa: ei ole need, keda välja pakkusid. Eks sarnaseid muresid ole ilmselt teistelgi.
Ja sõbrad ei ole igavad, väga normaalsed inimesed on, aga ma ise olen veidi teistsuguseks kasvanud, muutunud, otsin vaheldust.

to mh: asi selles, et ma VEEL ei taha lapsi saada. Ehk 3-4 aasta pärast. ja lapse tegemine, kui endas ja suhtes ei ole kindel, oleks minu meelest niikuinii vastutustundetu.

to kadi: vot, seda ma usun ise ka, et jooksen ringi ja alles siis saan aru, mis mul olemas oli. Sellpärast seni kuhugi läinud ei olegi.

Ah, mis ma ikka hädaldan. Loomulikult on asi minus endas kinni ja enda probleemid pean ise sirgeks mõtlema. Vahest lihtsalt on hea teiste arvamust kuulata.

Osad naised tõesti arvavad, et teised mehed neid ootavad, "et mina tulen, olge valmi" (korraks küll, aga mitte pikemalt).
Jooksed oma sarved maha, võtad uue sinu mõistes normaalse mehe elukaaslaseks- 10 aasta pärast oled jälle tüdinud. Uus on varsti vana.
Lõputu ring mõnele.

to M:
kusjuures ei arva, et keegi teine mind kuskil samamoodi ootaks või hooliks, kui see, kes olemas on. Tean, et lõputu ring, ükski tunne ja tulevärk ei kesta igavesti, mingi hetk tuleb ikka argipäev. Ma mõistan seda täiesti.

ühte sellise murega naist ma tean, ka on vahel kurtnud, et tahaks nagu lahku minna, aga samas ei taha ka, et hea mees. see naine on mehega 30ligi ja minu meelest mängib suurt rolli ka see, et naine tegelikult lihtsalt ei taha meest vabaks anda, palju mõnusam on teda aastate kaupa piinata - a la v-o jätan su maha, rutiin jne. mees armastab naist ja seni on selle jutu ära kannatanud, elavad edasi, viimasel ajal aga tundub, et mees ise ka proovib end vabamaks murda (nt vanasti ei tantsinud pidudel teiste naistega, nüüd teeb seda jne). naine ilmselt mõtleb, et 30sel naisel on ikkagi nati raskem nö. uut lehte pöörata, kui 30sel mehel - 30 ligi mees on noor mees, naine siiski ühiskonna seisukohalt noor enam mitte, mees saab alustada uuelt lehelt v-o kellegi imeilusa noore neiuga (MEESTE UNELM SIIS), naine teab, et temale selline võimalus ilmselt sülle ei lange, et saaks rikka, kena ja sama heade iseloomuomadustega mehe (naiste unelm siis), kuna naisi on rohkem kui mehi, konkurents suurem seega. seega naine ei taha lihtsalt meest käest anda, närib ta kallal, kuni võimalust on.

teemaalgatal võib vabalt sama asi olla, et ta teab, et mees võib saada hoopis parema naise, tema aga ilmselt mitte (ise ka tunnistab ju), seega puhas kadedus mängib ka rolli siin, ei taha vabaks anda, parem sööb hinge seest

Soovitan laste peale mõelda see toob palju rõõmu ja õnne peresse. Rutiin kaob.Muidugi eraldi väljas käimine tuleb kasuks.Kui suhtel midagi viga pole ei soovita seda lõpetada alati on seal parem kus meid pole:-).Suhte nimel tuleb ise vaeva näha.Kui seda ei tee siis jooksevad kõik suhted kokku.

to della: Ei, ei, jumala eest ei! ei ole nii, et ise ei taha ja teistele ka ei anna ja parem söön hinge seest ära. Ega mu eesmärk ei ole ju kellelegi haiget teha, ikka vastupidi ju, et ei taha, et teine haiget saaks. Minu meelest on kergem ise haiget saada ja mahajäetud olla, kui seda teisele teha.

no aga ega siis mees ei jää sind terve elu taga nutma, kui sa oled juba varem talle maininud, et v-o tahaks lahku minna, siis usu, ta on ka ise sellele mõelnud ja kindlasti on ka mõelnud, et mis teda edaspidi ootaks ja ehk on ka talle tegelikult selge, et temavanusel mehel on rohkem võimalusi kui sinul naisena. mees pole ometigi loll, küll tema on ka mõelnud asjale. ta tahab sinuga koos olla, kuid kui lahku lähete, siis max 6 kuu pärast on tal uus naine olemas. ma arvan, et seda sa kardadki, et sind ta enam ei vaja ja sinuga ta enam siis suhtlust ei otsi, oled igaveseks ilma. kuna mingil määral sa temast hoolid, siis seda sa ette ei kujuta lihtsalt. loomulikult ei suhtle sinuga ka tema sõbrad - vähemalt mitte sel juhul, kui ka mees viibib seltskonnas.

della,
ma ei karda paaniliselt seda, et järsku mees mind enam ei vaja jms, mis sa välja tood. Mul ei ole lapsikut kadedust, et ise ei taha, ja teistele ei anna. Loomulikult ma ei kujuta elu ette inimeseta, kellega olen suure osa oma elust koos elanud. Täiesti mõistetav ja loomulik hirm ju??? Ma olen sellega arvestanud, et ta võib leida endale kedagi teist kõrvale. Me KÕIK peame sellega arvastama, elus võib kõike ette tulla. Ta on tore ja kena mees, loomulikult ta leiaks endale kedagi, selles pole kahtlustki. Sõbrad on meil ühised, ja kui me lahku läheksimegi, siis see ei mõjutaks sõpradega läbikäimist.
Küsimus ju ei olegi iga hinna eest lahku minekus või kellegisse kiivas klammerdumises, vaid selles, et ma ei ole praeguses olukorras õnnelik ja rahul, olen segaduses ja ei tea ise ka, mida tahan või kuidas edasi minna ja asjad korda saada.

della, miks sa nime vahetasid, kirjapilt ju sama mis "njaa"l.

kas nime vahetamine on keelatud või? hull detektiiv ikka tõesti. njaa väljendas esmast reageeringut, della on alias :)

meie oleme abielus juba üle 10 aasta,lapsedki olemas.sama olukord.tüdimus on peal.kuhugi ta ei viitsi minna,mul üksi ka minna ei luba.istume siis igal õhtul koos teleka taga ja isegi ei suhtle.kui mina räägin ,siis vastust ei saa.nagu tummahammas kõrval.seksime ka paar korda kuus.issand kui väsinud olen üksi olemises.tihti tuleb töölt alles siis kui lapsed magavad.mina kütan maja ,vaaritan ja kasin lapsi.
siis tegin kannapöörde,leidsin interneti teel mehe,kellega varastan töö ajast kohtumisi.lihtsalt lõunatame ja räägime.teine viitsib suhelda ja mulle tundub elu helgem.eluenergia tuli sisse.kas sina peaksid nii tegema ,ei oska öelda.minu elu on see kõrvalsuhe küll muutnud.

ja mille eest sulle palka makstakse?

süda läheb pahaks - kui tavaline värk.
küsid elult peksa - küsi veel, ja sa saad.
aga pärast ära tule siia vinguma, et kuidas meest tagasi saada

Kõige lihtsam on leida kõrval suhet.Aga suhet hoida tuleb osata. Tuleb oma vahel rääkida kuidas edasi minna. Kui üks ikkagi tahab et suhe kestma jääb siis peab ka teine vaeva nägema Aga kui mõlemad tahavad et suhe lõpeb siis tuleb see lõpetada.Igavuse peletamiseks tuleb leida endale mingi tegevus. Kui koos ei sobi siis eraldi hobid.Niisama üksteisele otsa vahtides ja kui pole millegist veel rääkida on ka jama.Ega keegi koju kätte kandikul midagi ei too ise tuleb selleks midagi teha ja vaeva näha:-)!

kogemustest lähtudes võib arvata, et sul siiski tegu hea harjumuspärase eluga, kus kõik on "liiga" hästi, võrreldes ehk mõnega, kes sul võrdluseks on. inimese loomuses ongi kodeering minna alti edasi, areneda jne., ega lõppu sellel ju polegi. sellest tingituna sa ka praegu seda rahutust tunned. onju selge niigi, et tegelikult pole su elust puudu palju komponente, ise sa oma sõnadega ju seda ka väljendad. ometi pole sa rahul?! nii-siis, su elus on liialt vähe probleeme. ilmselt olete tänu heale koostööle oma elukaaslasega neid järjest lahendanud ja olete saavutanud stabiilse heaolu, te elu on muutunud rahulikumaks, tänu teie endi püüdluste läbi ja nüüd pole sa selletga rahul, arvates selle põhjuseks on mees??:)))) süües kasvab isu! nüüd sa siis otsidki uut "menüüd" endale, kuid ei arvesta sa sellega, et võid saada hoopis mõne "kõhutõve liigsöömise" tagajärjeks???
probleem ju hoopis selles, et te pole seniks veel uusi plaane ja eesmärke endile võtnud.
püüa hoopis analüüsida oma senist elu ja iseennast. aruta ka mehega läbi endi tulevikuplaanid, kas on neid, millised need on.

ehk alles pärast sellist arutelu, oskad sa hinnata õiget olukorda ja selgitades sinus ka soovid tuleviku suhtes.
palun ära kujuta endale igasugu luulusi ette-"sul on ideaalne mees" aga ometi pole sa rahul:))))
mõtle natike ja saad ise ka naerda enda sõnde/mõtete üle!!!
loodan, et su rahutuste ajendiks pole mõni tuttava, sõbranna eeskuju;)

Jah, neid sõbrannasid ära kuula ega nende järgi ela. Kuula parem meest (eelnev kõneleja norm jutuga).