Tere,
kas Teil lapsena või Teie lapsel on olnud kokkupuuteid pedofiilidega? Kui on, mil viisil ja kuidas saite sellest teada? Mida tegite edasi?
Vabandan, kui teema Teile haiget teeb. Lihtsalt endalgi kaks väikest last ja ... lapsevanemana muretsed ju ka siis kui ehk ei peaks.

Küsimus ajendatud tänasest Ekspressi artiklist.

Enda kohta niipalju, et 13-aastaselt Viljandis mingi käperdaja-onuke käis järel. Olime sõbrannaga koos. Lahti saime nii, et hakkasime valju häälega arutama, kas kutsuda onule politsei või mitte. Siis tõmbas minema. Vastikut tunnet või süümepiinu ei jäänud õnneks.

mul kunagi väikese pubekana trolli peale minnes suskas mingi jube kole vanamees käe seeliku alla. kaua aega oli veel paha tunne.

Algkooli-east siis 2 kogemust:
- kodu lähedal mingi vanamees noolis tüdrukuid
- trollis kunagi mingi mees toppis käe seeliku alla
Teismelisena:
- mingi liputaja hulkus trollipeatuses ja paljastas end
- mingi mees litsus end bussis vastu mind ... jälk :(((

Täiskasvanuna olen ka liputajaid kohanud ... kuid need ple enam pedofiilid ... aga sama vastikud ikka :(((

Kopli pargis oli vähemalt 15 aastat tagasi küll liputaja, nägime sõbrannaga teda ja tema "mehe au" päris mitu korda. Ega eriti mingit traumat küll ei jäänud aga lihtsalt kole naljakas oli siis.

kui olin nii 11 aastane, toppis üks mees käe seeliku alla jalgade vahele ajal , kui trepist üles läksin;
olin nii 6-7 kui üks mees hakkas kuhugi hoovi käest tirima, kui poest tulin. Sain koju liduda
ja Tartus Tähtvere mäel kiriku juures kargas hoovist välja hommikumantlis mees ja hakkas liputama (10-15 aastat tagasi)

8. aastaselt 1mees tiris metsa ja paljastas mu alkeha ja käppis sealt alt. hirmuga ütlesin ,et keegi tuleb, siis jättis mu sinna metsa ise kadus peitu. läksin koju olin jube hirmunud. vanematele ei julgenud lugu rääkida olin oma murega üksi. õppe edukus läks alla ja kartsin kõiki mehi isegi oma isa ja vendi. sellest üle saamiseks on kulunud palju aastaid. õnneks on seksihuvi olemas. kuid kindlasti on haavad/armid olemas.
enesehinnang langes ka. (juhtus asi 15. tagasi)

no mul algklassiaegadest väga hästi need liputajad meeles. kooliteel pidevalt varitsesid.
kõige koomilisem oli pikk, rõvedalt valge ja kõhn mehike, kel seljas roheline mantel, ning kui talle lähemale jõudsime tõmbas hõlmad lahti mille alt paistis pitsiline naistepeseu...ooo õudust.

samas on käperdamisi olnud, aga nendest sain aru alles täiskasvanuks saades, seega selliseid inimesi pole meie seas kahjuks mitte vähe.. :S

Kui ma kooliplika olin (70-ndatel), siis meie kooli läheduses üks mees passis hommikul enne tundide algust, liikus koolitõttavale lastevoolule vastu, siis "kogemata" põrkas sinuga kokku, pistis käe jalge vahele ja katsus, siis liikus kohe edasi. Mina sattusin talle 2 korral ette. Mingit jäävat psühhotraumat ma sellest ei saanud, aga mäletan, et peale kokkupõrget oli tükk aega vastik ja räpane tunne ja tänaval jälgisid pärast tükk aega hoolega iga vastutulijat. Ja veel mäletan ma tohutut häbitunnet - ma ei olnud iseenesest üldse arg tüdruk, aga ometi ei kujutanud ette, et oleksin sellest kellelegi rääkida julgenud - emale, õpetajale, isegi mitte sõbrannale. Sestap on inimlikult täiesti mõistetav ohvrite vaikimine... ja seda tülgastavamad igasugu pedofiilid.

Mind päästis ilmselt see, et ema oli mulle neist asjust rääkinud, kuna siis, kui ma veel koolis ei käinud, kadus väike tüdruk, kelle pilastatud laip hiljem üles leiti. Terve Eesti elas tema otsingutele kaasa. Dagmar Kaupal oli tema nimi.
Konkreetsed kogemused endal: Ja just siis kui olin ise 1. klassi minemas, suunati mu ema peale ülikooli Pärnusse tööle, saime üürituppa elama, eramaja 2. korrusel.
Ja mingil ajal kui seal olime oli mingi suurem pidu, vist majaomaniku juubel, kuhu kutsuti ka mind emaga. Oli lapsi ja täiskasvanuid. Ja laste ümber sehkendas onu Jüri, kes kogu aeg üritas oma käppasid mulle püksi pista ja mind jalgevahelt nühkida. Jube vastik oli. Teised lapsed olid kõik poisid. Onu käis mul kannul ja tahtis kogu aeg minuga olla ja mind käperdada.
Kaebasin emale ära. Ta oli jubedas shokis, seda ma mäletan. Ema meedik, kontrollis mind üle ka, et midagi hullemat pole juhtunud - lapsed ju tihti ei räägi, häbenevad.
Onu Jüril oli muide naine ka! Kes ta oli, too Jüri, kas majaomaniku sugulane või sugulase abikaasa ei tea. Ema tegi mürtsu, aga mis edasi sai, ei tea, pole sellest enam kunagi juttu olnud.
Aasta pärast üritas mind vägistada (sedapuhku juba Tallinnas) ühisköögiga korteris (6 leibkonda, igal perel oma tuba) elav naabrionu. Siis olin 9 aastane. Ma ei osanud teda karta, kuna tal oli poeg, kes temaga koos elas - umbes minu ealine. Sain jooksu kui ta mind oma põlvele tahtis istutada, mingi aimdus sundis mind selja taha vaatama - tal riist reiel ripakil...
Kah suur laste sõber.
Pagesin eest, meie toa uks lukku, kedagi, mitte üht naabrit polnud veel kodus, tööaeg, mina tulin koolist. Passisin ja värisesin, ootasin ema. See prõmmis ukse taga, tahtis mu TÖÖVIHIKUID NÄHA, võrrelda neid oma poja omadega... Jumala segane mees.
Ilged ja vastikud lood. Pluss siis jah, need bussides käperdajad kõige otsa. Ja lugematu arv kommionusid ja liputajaid.
Nii et - rääkige oma lastele neist asjust, et nad ei kardaks tulla teile imelikest onudest ette kandma, mõtlevad, et neis mingi viga. Kes ei tea neist maailma asjust, on hästi kasvatatud vaikne laps, see satub kergemini ohvriks kui see, keda asjust teavitatud.
PEDOKAID ON KÕIKJAL.

trennist, nii 14 aastane olin. Kodus peeti sünnipäeva ja vanematel olid külalised, neist 1 vene ohvitser. Vahetasin parajasti toas riideid, kui ta tuli tuppa ja pani ukse kinni ja hakkas mind ( olin poolalasti) vahtima.Ronisin peaaegu riidekappi ja sain riidesse. Ta ei katsunud ega midagi, aga nii häbi oli ja ma rääkisin sellest isale alles siis, kui ta oli surnud, nii 25 aastat hiljem. Varem ei julgenud.

see ohvitser oli surnud või kes?

Esimene "komadelugeja", kellel arusaamisega raskusi on kohal.

appi kui palju neid kõiksugu väärakaid on! Ja vanasti ei tuldud ju eriti selle pealegi, et sellise asjaga miilitsasse minna. Kõiksugu pervarid tegutsesid rahumeeli. Ehk nüüd hakatakse asja rohkem teadvustama.

Tuldi küll, et minna, aga see tähendas lapsele igasugustele talle ebameeldivatele küsimuste esitamist, kohtus tunnistamist. Lapsele ebameeldivat, piinlikku avalikku tähelepanu ja onude-tädide küsimusi, et kas ikka oli täpselt nii, äkki mõtlesid välja - kui just konkreetseid vägistamise märke ette polnud näidata. Tänapäeval on asjad pisut muutunud.

kahe aastane tütar magab kodus.Appi,kui õudne on see pedofiili värk.Õudne oli kohe lugeda teie lugusi,nii hirm tuleb oma lapse pärast.JUBE!

See Dagmari juhtum oli vist tol ajal küll väga haruldane ja leidis suurt kõlapinda? Mis sellest pervost sai üldse, kas surmanuhtluse isegi? Ise liiga noor, et mäletada, aga üks õppejõud rääkis kunagi loengus sellest.

olin 4 aastane, yks mu onudet, tol ajal vist 14-15, temal oli komme ennast minu jalgadevahel nyhkida. siis see l2ks viljandisse, hakkas teine onu sama asjaga pihta. kestis kuni mu 8 aastaseks saamiseni, siis kolisime emaga sealt 2ra. kui teismeliseks sain, umbes 13 aastasena, hakkas kasuisa mind n2ppima. see kestis kuni kodust minema kolisin mis toimus 15 aastaselt. ta siiani on yritanud midagi teha, aga 6nneks olen suutnud selgeks teha, et see pole sugugi ok. emale yritasin r22kida ykskord, asi l6ppes sellega, et ema nuttis meeletult, palus mul 8elda, et valetan, kasuisa 2hvardas ennast yles puua, kuna mul ka pisike 6de olemas ja ei tea mismoodi oleks hakkama saanud kui nii oleks juhtunud, l2ksin ja ytlesin emale, et valetasin talle kuna vajasin t2helepanu. varsti p2rast seda kolisingi minema.
yle pole sellest eriti siiani saanud, aga elu l2heb edasi:)

vanaema viis peaaegu 4-aastase lapse günekoloogi jutule,kuna lapse ''pissu punetas'' pikemat aega.Günekoloog võttis igaks juhuks analüüsi tupeava ümbrusest,kuigi arvas,et tegemist lihtsa nakkusega,mis linaluu-ussidest vms.põhjustatud.Käskis vanaemal jrgm.hommikul,kui vastused käes,retsepti järele tulla. Hommikuks oli aga arsti ukse taga hoopiski lastekaitse koos politseiga.Kuna analüüs näitas ägedat gonorröad ja spermapoisse... Ma arvaks,et siin on samasuguse''nühkimisega ''tegemist.Ilmselt keegi lähedane,aga mitte isa (muidu oleks ehk ka ema haige?).Täiesti sellekevadene kohalik juhtum. Millega lõppes,ei tea.

Dagmari lugu leidis väga suurt kõlapinda, tänu sellele ka lahendati.Laip leiti Veskimetsas.Endast teavitasid inimesed, kes sel ajal olid Veskimetsas viibinud ja igaks juhuks tulid ütlema, et olid näinud seal samal ajal üht nooremapoolset meest. See oli lootusekiir ja neilt paluti luba end hüpnoosi alla panna, et täpsemalt meest kirjeldada.Tulemus oli aga ootamatult positiivne - silme ette tuli läheduses seisnud auto number. Ja sealt see asi hargnema hakkas ja tabamine alguse saigi...

Sul on lapsed ja on tekkinud mingid kahtlused.Usalda oma sisetunnet ja om lapsi. Proovi oma lastega sydamest-sydamesse rääkida,tee neile selgeks,et kui nad sulle usaldavad,siis ei juhtu midagi halba ei sinu ega nendega.Pedofiil on julm ja kaval manipuleerija.

kunagi tuliüks liputaja vastu ja näitas oma au. mäletasin kunagi et ema oli kellegiga rääkinud et kõigeparem on sellises olukorras hakata anerma kõvahäälega. sed ama tegingi, mees tõmbus näost punaseks ja jooksis minema kohmetult. veidi jäle tunne jäi aga pigem siiski naljakas mälestus. kuid kunagi teimelisena oli see et koolis üks mees õpetaja elas minuga samas kandis, ehk siis linnaääres, ja buss oli alati rahvast täis ja ta kohe hõõrus end minu vastu ja käis alati terve tee minu taga ja vahtis mind, se eoli väga jube tunne, kord nägin teda tänaval, ta ei tundnud mind ära aga jälle tuli meelde kui võrd rõvedalt ma end tundsin selle pärast. bussis paaraastat tagasi suvel kuumarekordi ajal oli mu suvekleit seljas ja üks haige mees terve aeg ürotas muga juttu ajada ja siis toppis käe kleidi alla. kõige rõvedam lugu on see et minu üks hea sõbranna kes on minust 10aastat noorem(22)vägistati eelmine aasta ära kui oli 21, keset päeva tallinna kesklinnas tuli poest välja ja migni mees hakaks järgi käima, veidi aja pärast tirisid kolm meets ta autosse ja viisid tallinna küljealla kuskile suvilasse ja hoidsid teda seal üle seitsme tunni, ja kõige haigem selle juures on se eet tänaval hakaks ta isegi karjuma ja inimesed nägid e tal pandi suu kinin ja et vägisi pandi autosse ja kõik lihstalt vaatasid päed tagurpidi ja liikusid vaikselt edasi.

damidam
Jah, ja kui palju olen mina kuulnud sellist ütlemist, et oi kui jube lugu, aga ma ei hakanud sekkuma...
Issand, mis inimesed need sellised on!!! Kusjuures nende arust on see veel normaalne! Pean kahjuks ütlema, et paljud eestlased on sellise suhtumisega. Venelane tuleb tavaliselt ikka appi ja see on ka asi, mille pärast ma venelast hindan.

Tuldi küll
Aga minu kooliajal jooksime kehka tunnis pargis, kus oli liputaja. Kõik teadsid-õpetajad, lapsevanemad, aga keegi ei teinud midagi. Aga kunagi ei tea, kuna liputaja võib ohtlikuks osutuda. Äkki on tal peale liputamise ka muud kalduvused.

Ka Dagmari loost.Kui see juhtus,olin juba vist keskkoolis,aga see vägistaja hästi meeles ajast,mil 1.kl. olin.Käisime igal õhtul Hiiu liuväljal uisutamas.Seal oli alati ka see suur poiss,kes meie väikeste tüdrukutega alati mängis,vedas meid kukil ja ajas taga ja oli jube suur väikeste tüdrukute sõber.Teda hüüti millegipärast Heeringaks.Koduski rääkisin iga päev õhinaga kui tore see Heeringas on.Ju tal siis juba mingi hälve oli,sest pärast selguski,et see meie"sõber"oli Dagmari tapja.

Aga minul oli lausa onu selline, ei julge mõeldagi, mida ta oma lastega teha võis. Mind kommenteeris ja paar korda õnnestus käpad külge ajada, mul oli kohe kõva kisa lahti ja kaebasin ära emale, sugulastele. Vastik, täiesti jube oli see. Vältisin teda nii palju kui võimalik. See kogemus pani häbenema oma keha arengut ja seelikut ei kandnud ikka väga pikka aega, samuti kartsin võimalikke sarnaseid kogemusi väga, kahtlustasin peaaegu kõiki perverssustes.
Tänaseni olen pääsenud vägistamistest ja ahistaamisest, seksuaalsest kuritarvitamisest üldse, aga tänu oma kõrgendatud ettevaatlikkusele.

ma olin 7-8 aastane kui trepikojas astus ligi üks habemik, tutvustas, et tema on korvpallitreener ja otsib treeningugruppi tüdrukuid.kutsus mind 9-le korrusele(peaaegu katusele).ta tahtvat vaadata, et kui liikuvad mu jalad on jne.Ma ullikesena ei aimnud halba ja läksin kaasa.Siis ta katsus kõigepealt lihtsalt jalgu, siis kintse, siis palus sukapüksid veidi alla lasta ja lõpuks palus ka aluspüksid alla lasta, millest ma keeldusin.ja äkki ma märkasin, et ta venitab oma lonti püksist välja.Ehmusin sedavõrd, et ma lausa lendasin 9-lt korruselt viiendale, tuppa jõudes olid sukapüksid ikka rebadel.
Õnneks midagi ei juhtunud, aga seik on nii hästi meeles.emale ma seda ei julgenud rääkida.
endal mul kodus 2 väikest tütart, loodan südamest et nemad ei peaks sellise asjaga kokku puutuma.Kui siiski, siis loodan, et nad mulle sellest räägiksid, et midagi ette võtta.
Aga mu sõbranna rääkis ka loo samasugusest habemikust samasuguses jutuga.äkki oligi üks ja seesama värdjas.

Vaadake Kanal 2-s uut sarja Kuum jälg http://publik.delfi.ee/news/kino/erakordselt-kohe-kanal-2-uus-sari-kuum-jalg-aratab-ellu-kurikuulsad-morvajuhtumid-eesti-ajaloost?id=73854043
esimene lugu käsitleski Dagmar Kaupali lugu - minu klassiõde tõepoolest kirjutas ahistaja autonumbri üles, ja uduselt tuleb nüüd ka meelde et kurjategija oli Siseministeeriumi autojuht. Seda, et mõrvar surmanuhtluse sai ja see ka täide viidi, oli meelest läinud, aga mäletan tõesti et Dagmari hauda rüvetati - mõrtsuka sugulased arvasid, et selline jätis oleks pidanud edasi elama... Kahjuks on meie riigis surmanuhtlus keelatud, mistõttu lapsepilastajad saavad võimaluse oma tegusid korrata:-( Hoiatage oma lapsi selliste "kommionude" eest! Minu lapselaps lidus kohe minema, kui maal üks külaonu talle kommi pakkus, vaene mees jäi lolli näoga vaatama. Sai siis lapsele seletatud, et SELLE onu käest võib kommi võtta küll, aga kaasa minna ei tohi kunagi ega kellegagi.

Umbes 5-aastaselt nägin esimest korda liputajaid. Elasime korruselamus ja maja tagahoovist need kaks pervot korda mööda liputasid. Ühe korra olid need pervod samal ajal maja taga oma asjandusi näitamas.
12aastasena üksi majade vahel olles tuli kõrvalkoridoris elav naabrimees minu juurde ja küsis, kas ma olen selleks võimeline. Ma ei saanud arugi, millest jutt käib. Kuu ta ulatas oma käe ja selle peal oli raha, siis mul tekkis imelik tunne, et kõik pole korras ja jooksin minema.
Pervod võivad varitseda igal pool ja Sellepärast peavad vanemad lastega vestlema ka sellistel teemadel, et keegi ei tohi last intiipiirkonnast puudutada ja et võõrastega kaasa ei tohi minna.
Lapsele peab andma konkreetseid näiteid, mis on lapse eale sobivad ja lapsele peab ütlema, et vanematega võib kõigest rääkida ja et kuu keegi peaks üritama ahistada, siis laps ei pea häbi tundma. Mina oma vanematele ei rääkinud, sest mul oli häbi.
Õele rääkisin. Ta on minust kolm aastat vanem.
Umbes 16-aastasena linnaliini bussis olles üks suvaline tüüp krabas mu tagumikku ja kunagi tänaval kõndides üks tüüp käppis mu rinda. Need olid erinevatel päevadel. Päris rõve ja vastik tunne oli ja nii vihale ajas.
Olen alati olnud hästi korralik ja tahtsin ennast kellelegi tähtsale, keda elus kohtan, süütuna hoida.
20-aastasena kohtusin bussipeatuses juhuslikult endast vanema tüübiga, kes oskas väga hästi magusat juttu ajada ettemääratusest jne. Ma ei tahtnud temaga midagi teha, aga läks nii nagu läks ja lina oli praktiliselt üleni verd täis. Lõpptulemus oli see, et pidin tema korteris olles verest läbi imbunud lina pesema ka veel hakkama.
Ainuke, kellele ma juhtunust rääkisin, on mu õde.
Aastaid hiljem olen sellest rääkinud ka mõnele sõbrale ja mu kõige kallimale mehele, kellega tutvusin 2019.aastal. Kartsin, et miski muutub, kui räägin, aga ei, ta hindab ja hoiab ja armastab mind nii väga nagu keegi mind varem pole armastanud.
Ma tahan öelda, et rääkige oma lastele asjadest nii nagu need on, keerutamata ja andke näiteid, kuidas ohuolukorras käituda. Sellest peaks olema ka raamatuid.