Perekond
Kaotatud laps enne sündi
Omateada 06. detsember 2006, kl 12.51 |
Täna sai neli aastat sellest, kui mu rasedus 24. rasedusnädalal katkes ja sünnitasin imetillukese surnud lapse. Kaotus oli väga raske, sest laps oli oodatud ja armastatud, matsin ta nagu kord ja kohus ning mälestan siiani.
Miks ma sellest kirjutan? Lapse isaga läksid meil teed lahku, nüüd on mul uus pere ja väike poiss peres kasvamas. Täna tahtsin siis minna surnuaeda pisikesele lilli viima ja palusin oma ema kaasa (kuigi meil pole teab mis lähedased suhted) ja tema plahvatas selle peale, et miks mul on ikka veel vaja seal jõlkuda kellegi pärast, keda pole kunagi elavate kirjas olnudki. Et mis kaotus see on, kui laps sureb enne sündi ja ma peaks keskenduma oma uuele perekonnale. Mul võttis käed värisema selle peale, on see siis tõesti nii vale, et teda ikka veel mäletan? Kas enne sündi surnud laps ei olegi laps, kas temast ei tohigi kahju olla? Olen emas tohutult pettunud... Tean, et ta on otsese ütlemisega, aga see on isegi tema kohta minu meelest liig..
Miks ma sellest kirjutan? Lapse isaga läksid meil teed lahku, nüüd on mul uus pere ja väike poiss peres kasvamas. Täna tahtsin siis minna surnuaeda pisikesele lilli viima ja palusin oma ema kaasa (kuigi meil pole teab mis lähedased suhted) ja tema plahvatas selle peale, et miks mul on ikka veel vaja seal jõlkuda kellegi pärast, keda pole kunagi elavate kirjas olnudki. Et mis kaotus see on, kui laps sureb enne sündi ja ma peaks keskenduma oma uuele perekonnale. Mul võttis käed värisema selle peale, on see siis tõesti nii vale, et teda ikka veel mäletan? Kas enne sündi surnud laps ei olegi laps, kas temast ei tohigi kahju olla? Olen emas tohutult pettunud... Tean, et ta on otsese ütlemisega, aga see on isegi tema kohta minu meelest liig..
Maarja 06. detsember 2006, kl 13.09 |
Üks kõva kalli sulle!
See ei ole vale, et sa teda mäletad. Kuidas sa saaksidki unustada osakest sinust endast? See on sinu õigus, käia sel päeval seal surnuaial, viia lilli ja panna enda lapsele küünal. Tema ei ole ju vähem sinu laps kui sinu väike pisipõnn, kes sinu peres nüüd kasvab. Kandsid ja ootasid sa ju neid mõlemaid ühtemoodi, armastusega.
Aga mis emadesse ja nende ütlemistesse puutub... Tead, minu ema on ka selline karm ja otsekohene. Ning elu jooksul olen ma õppinud hoidma teatud asjad ainult endale, minu enda saladused, mida ma hinges kannan.
Muidugi ei oska ma end sinu olukorda panna, kuid mina võtaksin selle päeva ainult endale, või siis meile kahele. Oleksin surnuaial nii kaua, kui tahan (mitte ei võtaks kaasa minust mitte aru saavat ema, kes oleks rahutu, tahaks kiiremini ära sealt jne).
See ei ole sinu praeguse elu jaoks ju katastroof, kui sa oled pool päevakest eemal. See ei tee sinust halba ema, otse vastupidi. Sa oled tugev naine!
See ei ole vale, et sa teda mäletad. Kuidas sa saaksidki unustada osakest sinust endast? See on sinu õigus, käia sel päeval seal surnuaial, viia lilli ja panna enda lapsele küünal. Tema ei ole ju vähem sinu laps kui sinu väike pisipõnn, kes sinu peres nüüd kasvab. Kandsid ja ootasid sa ju neid mõlemaid ühtemoodi, armastusega.
Aga mis emadesse ja nende ütlemistesse puutub... Tead, minu ema on ka selline karm ja otsekohene. Ning elu jooksul olen ma õppinud hoidma teatud asjad ainult endale, minu enda saladused, mida ma hinges kannan.
Muidugi ei oska ma end sinu olukorda panna, kuid mina võtaksin selle päeva ainult endale, või siis meile kahele. Oleksin surnuaial nii kaua, kui tahan (mitte ei võtaks kaasa minust mitte aru saavat ema, kes oleks rahutu, tahaks kiiremini ära sealt jne).
See ei ole sinu praeguse elu jaoks ju katastroof, kui sa oled pool päevakest eemal. See ei tee sinust halba ema, otse vastupidi. Sa oled tugev naine!
gg 06. detsember 2006, kl 13.18 |
gg 06. detsember 2006, kl 13.18 |
ilus 06. detsember 2006, kl 13.26 |
üks ema 06. detsember 2006, kl 13.36 |
Sünnitasin lapse 5. raseduskuul, natuke väikesem nädalate arv, mis sinul. Aga minul ei lubatud last (loodet) isegi vaadata, öeldi, et hakkab kummitamas käima.... Teatati ainult sugu ja kõik. Tean, mida tundsid, elasin selle valu ise läbi. Ootasin seda last niiväga. Siiski tagantjärele tundub mulle, et loodet matta poleks ma tahtnud. Mis olnud, see olnud, kergem edasi elada, kui ei ole kalmuküngast, kus käia.
+- 06. detsember 2006, kl 13.38 |
Kaastunne ka minu poolt, aga leian, et Su emal on õigus. Seda last pole kunagi elavate kirjas olnudki. Pole ju olnud isiksust, keda mäletada. Käid seal vaid ennast haletsemas ja ette kujutamas, missugune õnnelik elu Sul eksmehega oleks olnud, kui see laps oleks elama jäänud. Kaldun arvama, et Sa ei ole oma eksmehest üle saanud. Katsu parem tõele näkku vaadata, mitte ära solvu, kui Sulle seda otse öeldakse.
pragma 06. detsember 2006, kl 13.43 |
Hmmm 06. detsember 2006, kl 13.55 |
Tegelikult on emal õigus. Midagi ei ole teha, aga oleks aeg hakata sellest üle saama. Mäletad sa teda muidugi surmani ja kahju on muidugi ka, aga pärast uue lapse sündi oleks aeg see haual käimine enam-vähem ära lõpetada. Ei ole mõtet ennast ja teisi sellega piinata, et mitu päeva seda muudkui meelde tuletada.
ilus 06. detsember 2006, kl 13.56 |
ilus 06. detsember 2006, kl 14.03 |
? 06. detsember 2006, kl 14.09 |
To ilus 06. detsember 2006, kl 14.11 |
kole 06. detsember 2006, kl 14.15 |
to ilus
sinu tuttaval lihtsalt vedas, aga kirja autor ju kirjutas, et sünnitas surnud lapse. Kui seda ikka lapseks saab nimetada, olenevalt arengust emaüsas, alles kujunev laps. Pole ju kõigil emadel ühtmoodi, mõni sünnitab õigel ajal ja pole lapsel ka kõik organid välja arenenud. Loe kirjandust.
sinu tuttaval lihtsalt vedas, aga kirja autor ju kirjutas, et sünnitas surnud lapse. Kui seda ikka lapseks saab nimetada, olenevalt arengust emaüsas, alles kujunev laps. Pole ju kõigil emadel ühtmoodi, mõni sünnitab õigel ajal ja pole lapsel ka kõik organid välja arenenud. Loe kirjandust.
l 06. detsember 2006, kl 14.21 |
2 06. detsember 2006, kl 14.27 |
c 06. detsember 2006, kl 14.29 |
**? 06. detsember 2006, kl 14.46 |
kriips 06. detsember 2006, kl 14.49 |
arvamus 06. detsember 2006, kl 14.49 |
sipsik 06. detsember 2006, kl 14.57 |
to omateada,
ära pane neid mürgimadusid siin tähele. kui ikka ta juba maetud sai, siis on ka loomulik, et haual käid. endal katkes rasedus 3 kuu, aga ikkagi elasin seda jube kaua ja valusalt üle. nüüd õnneks 2 tordeat last olemas. Ühesõnaga - sina tee nii nagu sa ise õigeks pead, ei saa teiste järgi elada!
ära pane neid mürgimadusid siin tähele. kui ikka ta juba maetud sai, siis on ka loomulik, et haual käid. endal katkes rasedus 3 kuu, aga ikkagi elasin seda jube kaua ja valusalt üle. nüüd õnneks 2 tordeat last olemas. Ühesõnaga - sina tee nii nagu sa ise õigeks pead, ei saa teiste järgi elada!
K 06. detsember 2006, kl 16.46 |
Laps jääb emale alati lapseks ja kui sinul on seda vaja, pole isegi sinu emal õigust selle kohta midagi ütelda.
Minul pole hauda, sest laps oli liiga väike veel. Aga mäletama jään alati. Sinule soovin tugevust. Küllap need 4 aastat on suurema valu viinud, aga mäletama jääd sa teda alati. JA see pole vale!
Minul pole hauda, sest laps oli liiga väike veel. Aga mäletama jään alati. Sinule soovin tugevust. Küllap need 4 aastat on suurema valu viinud, aga mäletama jääd sa teda alati. JA see pole vale!
pi 06. detsember 2006, kl 17.00 |
neutraalne lugeja 06. detsember 2006, kl 17.40 |
neutraalne ema...mööndustega 06. detsember 2006, kl 18.01 |
Mälesta teda,kui soovid-kui tuleb aeg,mil enam haiget ei tee see asi,siis mäleta teda oma mõtetes .Rakukogum küll,aga osa sinust.Ma käin ka ühe lillepeenra ääres mõtlemas temale,kes ei suutnud lõpuni vastu pidada.Ma ei jaga neid tundeid teiste lähedastega,sest nemad ei kandnud teda ja neil polnud lootusi-ootusi talle.Tean küll,et ükskord saab see lugu lihtsalt mälestuseks,kuid sisimas olen ikka nelja lapse ema,kuigi lapsi kolm siin ilmas.
jaajaa 06. detsember 2006, kl 18.05 |
ketu 06. detsember 2006, kl 18.19 |
Inimesed on erinevad - mis ühele rakukogum ema organismis, see on teisele tema oma armastatud ja oodatud laps. Mõni ei räägi oma lapsega suuremat ka pärast seda, kui ta sündinud on, teine peab oodatava titaga varakult pikad jutud maha. See laps on sinu südames ja hinges, teised ei pea seda mõistma, mõni ei tahagi mõista. Kui tunned, et sulle on nii õige, siis käigi rahulikult oma lapse haual. Ei saa ükski inimene teise eest otsustada, mida ta oma südames peab tundma. Ikka ainult ise tead. Peaasi, et lahkunud laps olemasolijaist tähtsamaks ei saa - minevikus elada oleks tõesti halb. Aga oma last mäletada ja mälestada - see on sinu õigus. Elavad inimesed esikohale, mälestused hingepõhja, iseenda jaoks - nii peakski olema
ilus 06. detsember 2006, kl 18.24 |
Te ei oska jälle südamega ja üldisemalt mõtelda, võrdlustest ei saa ka aru. ma tõin näite, milline on sellel ajal sündinud laps- ta ei ole mingi rakukogum vaid!! Ma eeldan, et tal oli nimi ka? Sellepärast nii palju aborte ongi, et te ei mõtle kui elusorganismile. Teemaalgataja, arvamusi on alati 2 sorti ja mina olen hetkel sinu poolt. Väga haruldus küll, tavaliselt ei nõustu ma algatatud teemadega. Sul on koht, kus käia ja tee, nagu süda ütleb.
Lisa postitus