Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
Kaotatud laps enne sündi
 
debiil vist 06. detsember 2006, kl 19.23
Rakukogum? Jumal, palun mürista! Ma sünnitasin ka 5 aastat tagasi siis rakukogumi. Siiamaani elab see rakukogum.
 
Kristlane 06. detsember 2006, kl 20.05
Kõik lapsed lähevad peale surma otse taevasse, sest meil on igavene elu. Ka surnult sündinud lapsed. Automaatselt. See on Piiblis, samuti on selle kohta erinevaid ilmutusi jne. See on fakt. Ka minul on üks laps taevas mind ootamas, sest olen teel sinna. Lapsed kasvavad taevas edasi, samuti ei ole seal haigusi jne.
Täiskasvanutega on keerulisem, st see, kuhu inimene pärast surma läheb (Paradiisi või Põrgusse), sõltub elu jooksul tehtud valikutest.

Sulle, teemaalgataja, tunnen kaasa. Laps jääb lapseks alati, muidugi teed õigesti, et leinad. Eelneva jutuga tahtsin sulle tuua häid uudiseid- sinu lapsega on kõik korras, hauas on ainult tema "pakend":)

Jeesus Kristus on võti igavesse ellu, uskuge Temasse ja paluge Ta oma südamesse ja Ta muudab teie elu. Ta armastab inimesi väga ja on võtnud meie patud enda peale Golgatal. Ta ei ole mingi fiktiivne ajalooline isik, vaid täiesti reaalne ja eksisteeriv konkreetne olend. Olen näinud ja kogenud, tean.
 
pagan 06. detsember 2006, kl 20.08
kristlasele
siis need, kes teevad aborti, need teevad eriti kenasti ju?
nende lapsed saavad kohe taevasse. ei pea maal piinlemagi.
 
ka lapse kaotanud 06. detsember 2006, kl 20.25
Mõistan kõiki su tundeid, olen ise lapse kaotanud, ta oli küll juba 2-aastane. Laps on laps. Sina oled teda oma südame all kandnud, teda oodanud, temaga sidunud oma ootusi ja elu. Ja ükskõik, kui palju aega sellest mööda läheb, seda last miski olematuks ei tee. Elu mõiste on määratult laiem kui sünnihetke kisa. See ei tähenda sugugi seda, et sa leinas kinni olema peaksid, aga täiesti normaalne on mälestada, meenutada, lubada endale emotsioone. Sest see laps muutis sind.
Mõistusega võetavalt seisukohalt on su emal õigus. Viis, kuidas ta seda sulle ütles, pole muidugi taktiline. Aga anna talle andeks, tema kaotus ei ole sinu kaotus ja teie tunded on erinevad. Tema, saan aru, ei ole oma last matama pidanud. Keegi, kes ei ole pidanud seda tegema, ei saa mõista, mida sa tunned. Ära võta hinge osade siinsete kommijate keelekautust ja mõttelendu, a la rakukogum, lolli mängimine haual jne. Loodan siiralt, et nemad ei pea läbi tegema seda, mida meie.
 
hmm 06. detsember 2006, kl 21.33
TÄiesti haiged inimesed. See oli sinu laps. Laps kellel olid sinu unistustes teie ühised mängud, jutuajamised, tema kasvamine tulevik, tema tulevane perekond jne. Sul on õigus pidada teda oma lapseks sest ta oli seda ja leinata ja mälestada teda täpselt nii nagu sa seda teed. Ta oli sinujaoks oodatud ja raske südamega kaotatud. Ei ole kristlane, olen aborti teinud ja see oli tõesti minujaoks rakukogum sest selle rasedusega ei olnud mul minu mõtetes mingeid tulevikuplaane. Laps on aga see kelle jaoks on armastavad vanemad ja kodu ootamas.
 
lii 06. detsember 2006, kl 22.36
See et ta surnult sündis ei tähenda et ta kunagi ei elanud. Loote süda hakkab tööle 6ndal raseduskuul, sinu üsas ta elas, kuigi mitte kaua ja sul on täielik õigus teda mälestamas käia ja tõesti tore, et sa ta korralikult maha matsid.
Uskumatult julm oli sinu ema, ise naisterahvas aga käitub nõnda. Pole vaja teda kaasa kutsuda. See oli sinu laps ja käi seal parem üksi kui teised seda kaotusevalu ei mõista...
 
ka vaiksena sündinu ema 06. detsember 2006, kl 22.52
Kui kalgid võivad inimesed küll olla!!!Lolli mängimine surnuaial, tule taevas appi.Masendav.
Ka minu tütar sündis vaiksena, st. suri enne sündi, täitsa õigel ajal, 38. nädalal.Kuidas saab keegi öelda, et ta polegi elanud?Kõik need 9 kuud elas ta , küll minus ja minuga,ma tundsin teda ja ta liigutusi, ma rääkisin temaga , laulsin talle, mõtlesin temast.Ta oli ju päriselt olemas!Kuidas saab öelda, et ta polegi olemas olnud?See, et teised teda näha ja temaga tuttavaks saada ei jõudnud, ei tähenda , et teda olnud pole?Kuidas saab keegi öelda, üldse mõeldagi, et surnult sündinud laps pole inimene olnudki?!Et teda nagu ei tohikski matta ega leinata?Uskumatu...
Loomulikult panime tütrekesele ka nime ja matsime ta kalmistule meie pere hauaplatsile.Ka pilt temast on olemas.Ka teised lapsed teavad, et neil on üks õde veel-küll mitte siin maailmas, aga kuskil siiski .Ja mina olen ikka kolme, mitte kahe lapse ema.
Sellest on nüüdseks möödas 12 aastat, aga jõulude ajal, hingedepäeval, tütre sünnipäeval, surnuaiapühal käime ja paneme ikka talle küünla.Ega see, et tema elu nii üürikeseks jäi vähenda meie armastust tema, meie oma lapse vastu?Aga eks seda ongi raske mõista neil, kes ise pole pidanud seda läbi elama.Mäletan , et lausa füüsiliselt tegi haiget see igatsus tema järele -ja mäletan ka oma pisut imestunud , nagu kohati kõrvalseisja mõtteid, et kuidas on võimalik nii väga puudust tunda sellestinimesest, keda ju õieti siin meiega olnudki pole.
Teemaalgataja, Su ema on ilmselt seda tüüpi inimene, kellel nö.raskete teemadega (mida ju ühe pisikese , ka ülipisikese inimese surm on) tegelemine on keeruline, ta ei tea, kuidas sellesse suhtuda, kuidas sind lohutada (oma lapsi on ju ikka väga raske kurvana näha, olgu nad nii vanad, kui tahes) - järelikult on parem seda tõrjuda, kustutada, mitte mäletada.See on tema viis asjaga toime tulla.Loomulikult said Sa haiget sellest, aga Sinu õigus on elus toimetada ikka oma tunneta ja vajaduste kohaselt.Siia kuulub ka oma sündimata lapse leinamine, tema mäletamine ja mälestamine, täpselt nii palju ja sel moel, nagu Sina tunned!
 
to lii 06. detsember 2006, kl 23.56
loote süda hakkab tööle millal??? 6-ndal raseduskuul? see midagi uut. ära proovi oma teadmistega hiilata, palun uuri täpsemalt järele, eks.
 
... 07. detsember 2006, kl 00.15
nii palju komme et sa ilmselt ei loe sed.a eks igal inimesel oma arvamus. sinu ema ei akdnud sed alast endaga kaasas. see on hea et ära matsite. tena inimeis kes lasid kuidagi suvaliselt lapsets lahti saada. tuhastativ ist või midagi ja nad isegi ei tea kus jäänused on jne ja paar aastat hiljem hakkasid kahetsem ajubedalt. aga see on hea et sa mäletad teda veel. elada ei tohi surnute järgi aga neid tuleks siiski meenutada. ise sünnitasin lapse 7.kuul. masendav oli. olin aastaid üritandu rasestuda ja siis mingi joodik sõitis mu autole otsa ja sünnitasingi surnud lapse. või noh laps suri sünnituse jal niiet südamelöögid nagu jäid nõrgaks siis kui hakaksin sünnitama jne.alguses ei tahetud teda mulle näidata aga ma palusin pisarsilmi arste ja lõpuks lubati mul teda vaadata jne. kui ma poleks teda saanud näha jne oleks ma seda kahetsenud. sai ka laps maetud. mul õnneks ema oli minuga ja lasi mul leinata ja tunnistas et ka minul on üks väikse vend sedasi ära surnud enne mind. see aitas mind kuna paljud ei toetanud mind aga ema ja abikaasa lasid leinata mul ja korraldasid matused ja see kõik aitas. see et minu vend sedasi suri seletas ka seda et miks minu vanaema ütles alati lapselaste arvuks ühe rohkem kui meid oli. hetkel on kaks last. üks on juba päris vana ja teine aastane. vanemaga oleme käinud tema õekee haual ka ja ta on öelnud et tal on kahju et ta pole temaga kohtunud et kindlasti oleks ta hästi tore jne. tütrel meeldib tihti rääkida et mis ta teeks kui ta õde elaks jne. see kuidagi aitab mind sest need 7 kuud kui ta minuga koguaeg koos oli olin ma juba nii palju temaga tegelenud jne et tema unustamine tundub lihtsalt valena
 
praktik 07. detsember 2006, kl 10.04
-Rakukogum? Jumal, palun mürista! Ma sünnitasin ka 5 aastat tagasi siis rakukogumi. Siiamaani elab see rakukogum-

Rakukogum- Mis kunagi ema ihust väljudes ise ei hinga ega iseseisvalt ei ela.Kui loode sureb juba emaihus, no mida temast haletseda ja sentimentaalitseda?Tast pole kunagi inimest olnud. Mis mõtet on seda Metsakalmistule matta ja siis haual ohkimas käia?
 
ehh 07. detsember 2006, kl 10.06
naised, miks te nii kuradi lollilt sentimentaalsed olete? Kui see asi seal teie kõhus juba enne sündimist suri, siis mis vahet seal on? Loeb ikka see, kes sünnib ja väljub emaihust elusana.Kui ta siis sureb, siis on teine asi.
 
na 07. detsember 2006, kl 11.22
kahju, et on sellised südametud inimesed olemas nagu praktik ja ehh, kui nad ikka on inimesed. Eriti "tark" on lause: "Loeb ikka see, kes sünnib ja väljub emaihust elusana." Täiesti kindel, et neil endil lapsi pole.
 
lii 07. detsember 2006, kl 13.17
sorry kirjutasin ja veidi valest...6ndal nädalal
Aga arvan, et kellel mõistust ja mõtlemist sai ise ka aru, et tegin lihtsalt vea
 
üks enneaegse ema 07. detsember 2006, kl 15.07
Mina saan sinust aru. Alati kui keegi küsib palju mul lapsi on, tahaks vastata, et 4 tegelikult on elus 2. Esimesega pold probleeme aga teine ja kolmas rasedus katkes 4 kuult. Ilmselt tugeva gripi tõttu jne.
Noneljas rasedus lõppes enne tähtaega kuna platsenta paiknes valesti ja tõustes rebis serva lahti. Sellest ulatuslikud verejooksud. Tibu otsustas sünida täpselt 28 ndal rasedusnädalal.

Nüüd juba 2 he aastane ja terve.

Mida ma siis läbi käisin tean ainult mina ja milline hirm oli enneaegse kõrval tunnist tundi, et mis edasi jne. Kuigi teise ja kolmanda lapse kohta öeldakse abort, siiski on nad minu lapsed. Olen näinud nende südant ultras töötamas jne.
Tähendab elus hinged.
Minu südames jäävad nad alati minu lasteks, kuigi ma suudan oma eluga edasi minna. Ehk tahtis su ema sulle öelda sellega, et lase kurbadest mälestustest lahti mis sulle kohustusena või karistusena tunduvad olema. Sina pole süüdi. Samas ei või keegi keelata sind su lapse haual käimast. Kuna haud kui selline on, siis seal võib ka käia. Ilmselt ka selline inimene kes pole ise vastavat kogenud, ei suuda ka mõista. Selles võibolla on su ema probleem.

Hiljuti tehti ühele mu tuttavale op ja korrutas koguaeg, et kui valus ja kui valus arm jne jne. ütlesin siis , et pole ju hullu jne. Kusjuures poldki. No inimene põrutas mulle, et oleks sulle tehtud oleksid surnud old.
Muigama ajas. Mu neljas laps oli tuharseisus , põlv väljas ja kui ma poleks haiglas valmis old juba, siis oleks võinud laps surra ja ma ise ka. Lisaks veel, et ilma magama panemata mu kõht pikuti lõhki lõigati. See inimene teadis kõike seda. Niisiis tähelepanek. Me oleme kõik väga isekad.
 
ka vaiksena sündinu ema 07. detsember 2006, kl 15.24
Praktik-oled Sa kunagi mõnda sellist, ajaliselt , ent paraku vaikselt, sündinud "rakukogumit" näinud?
Ja teine küsimus- kas inimene muutub peale surma rakukogumiks?
 
saaresinine 07. detsember 2006, kl 16.53
iga inimene on rakukogum. isegi sina, kuigi sul võib-olla seda raske uskuda

ma ei saa aru inimestest, kes käivad surnuaias surnutega rääkimas. minu isa on ka juba aastaid surnud, aga ma lihtsalt ei suuda ennast sundida sinna minema. see ei tähenda, et ma teda vähem kalliks peaksin

ja tõesti, teemaalgataja - mine oma eluga edasi. räägid sa oma praegusele lapsele ikka ilusti ära, kui vana ta õde/vend oleks olnud & kui ilusti nad ikka koos oleks saanud mängida?
 
Realist 07. detsember 2006, kl 18.24
'Autor: Kristlane
Aeg: 12-06-06 20:05

Kõik lapsed lähevad peale surma otse taevasse, sest meil on igavene elu. Ka surnult sündinud lapsed. Automaatselt. See on Piiblis, samuti on selle kohta erinevaid ilmutusi jne. See on fakt. Ka minul on üks laps taevas mind ootamas, sest olen teel sinna. Lapsed kasvavad taevas edasi, samuti ei ole seal haigusi jne.
Täiskasvanutega on keerulisem, st see, kuhu inimene pärast surma läheb (Paradiisi või Põrgusse), sõltub elu jooksul tehtud valikutest.'

Täiesti vale tõlgendus ja Piibli väänamine. See inimene ei ole seetõttu ka kristlane, kuna ta ei tea tõde.

Õige on see: Inimene sünnib, elab (ka lootena), sureb. Siiani on surnuist üles tõusnud vaid Jeesus, kes valitseb taevas kuningana. Tulevikus, kui maa tehakse paradiisiks, hakkab valitsema Jumala Kuningriik (nagu taevas, nõnda ka) maa peal. Siis toimuvad need asjad, mida Jeesus inimesena maa peal elades tegi, neist märkimisväärseim on surnute ülesäratamine. Taevasse läheb vaid 144000 inimest (arv korduvalt Piiblis ära toodud). Miljonid äratatakse maa peale elama.

Sõnaga põrgu on tõlgitud 'hades', 'sheol' ja 'gehenna', neist ainult viimane tähendab lõplikku surma (teine surm), esimesed tähendavad surmavalda, kuhu lähevad kõik inimesed, kuna peale Jeesuse pole keegi täiuslik, kõik on surelikud Aadama üleastumise tõttu. Idee põrgus grillimisest tõid katoliiklased, kes segasid paganlikud ideed kristlusega. Jumal ei grilli kedagi ja suur kohtumõistmine seisab alles ees. Nii ei lähe meist keegi ka taevasse, see on ka Piiblis, et peale Jeesuse pole keegi taevasse läinud (Johannese 3:13).
 
sitsike 07. detsember 2006, kl 18.26
Ehk on su armastus elavate ja selle surnult sündinu vastu tasakaalust väljas?
Olen su emaga põhimõtteliselt nõus, kuigi ei arva, et peab nii karmilt ütlema. Aga ma ei tunne sind. Ehk oli tõesti viimane aeg sind natuke raputada, ehk oled tõesti oma leina ja halaga lähedastel karika täis ajanud. Ole natuke kriitilem enda vastu ja mõtle asjade üle järgi, mida sa vist ema ütlemise tõttu lõpuks siiski oled teinud.
Karm aga tõsi.
 
sedaet 07. detsember 2006, kl 19.04
...anna oma emale andeks, ja ka neile kommijaile, kes sind pole mõistnud - nad ei tea mida tunned. Aga süda on Sinul õiges kohas!
 
Vesta 09. detsember 2006, kl 21.35
Mönes möttes saan nagu möistusega sinu tunnetest aru. Ema peale pahandada pole mötet, vbl.ei olegi ta nii tundeline ja ilmselt oled teda selle surnud lapse teemaga endast välja viinud. Yle dooserinud .
See selleks, tahaksin sinu tähelepanu hoopis juhtida, et proovi minevikust lahti rabeleda. On muidugi raske sul leppida teadmisega,et tegelikkuses vaevab sinu sees ex-kysimus. Käidki vastuseid toomas surnuaialt.Lapse varjus haletsed ennast ja täitumata-rahuldamata eelmist abileu. Luba oma lapsel rahulikult olla seal, kuhu sa arvad tal läinud olevat...Oma lapsel saad surnuaial kylas käia yksinda ja ilma teisi sellesse kaasa kiskumata, teised ei möistaks seda...Sa teed ju neilegi haiget niimoodi.Tee omale asjad selgeks. Miks sa tahad ,et köik peaksid sinuga kaasa elama, seda millest nad ei tea midagi ja ei taipagi sinu tundeid?!Ema aimdus ohtu näha praeguse mehe ja lapse osas ei peaks nyyd kyll kuritöö olema.
On öeldud targas raamatus: surnutel pole elavatega asja.
 
gucci 10. detsember 2006, kl 09.35
Kui armastad, lase vabaks. Seda ütlemist, mida küll muudel puhkudel rakendatakse, võiks ka sellele juhtumil tarvitada.
 
Kristlane 14. detsember 2006, kl 20.32
Realist on Jehoova Tunnistaja, seega ta ei ole kristlane.
Jehoova Tunnistajad on muutnud Piiblit.
Taevas ja Põrgu on olemas.
Olen muide näinud Jeesust ja olen saanud oma sõnadele kinnituse. Kõik surnud lapsed lähevad Taevasse.
 
x 31. detsember 2006, kl 14.49
Siiamaaani panen igal aastal küünla lapsele ja mälestan teda, kes jäi sündimata abordi tõttu, mid oli VÄGA raske südamega tehtud otsus tookord.
 
täpsik 16. mai 2022, kl 16.05
https://emmedeklubi.ee/rasedus/arva-ara-mitmendal-paeval-parast-viljastumist-hakkab-suda-looma-6997/
ikka varem, kui 6. kuul :)
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!