Üks kõva kalli sulle!
See ei ole vale, et sa teda mäletad. Kuidas sa saaksidki unustada osakest sinust endast? See on sinu õigus, käia sel päeval seal surnuaial, viia lilli ja panna enda lapsele küünal. Tema ei ole ju vähem sinu laps kui sinu väike pisipõnn, kes sinu peres nüüd kasvab. Kandsid ja ootasid sa ju neid mõlemaid ühtemoodi, armastusega.
Aga mis emadesse ja nende ütlemistesse puutub... Tead, minu ema on ka selline karm ja otsekohene. Ning elu jooksul olen ma õppinud hoidma teatud asjad ainult endale, minu enda saladused, mida ma hinges kannan.
Muidugi ei oska ma end sinu olukorda panna, kuid mina võtaksin selle päeva ainult endale, või siis meile kahele. Oleksin surnuaial nii kaua, kui tahan (mitte ei võtaks kaasa minust mitte aru saavat ema, kes oleks rahutu, tahaks kiiremini ära sealt jne).
See ei ole sinu praeguse elu jaoks ju katastroof, kui sa oled pool päevakest eemal. See ei tee sinust halba ema, otse vastupidi. Sa oled tugev naine!