tahaksin lihtsalt kuulda natuke arvamusi ja samas saada aimu mida ültse edasi teha...ma olen noor 21aastane ja mul on 3aastane laps.oma mehega olen koos olnud juba 6aastat.kuid nyyd olen hakanud tundma et tahaksin olla vaba et ma ei peaks aru andma kus ma käisin kellega olin,miks niii kaua olin ja mis kell kodus pean olema jne...tema on minust 4aastat vanem ning sai käidud oma käimised siis kui mina olin rase ja peale synnitust kuid antsin talle andeks kõik ka selle et ta mind kuskile kaasa ei võtnud.nyyd pärast kolme aastat kodus olemist,läksin tööle ja kõik oleks justkui korras....aga tunnen et tahaks olla vaba...oma last ma armastan tema jääks minuga!!!!jh ma tean mul on sarved jooksmata ja ise olin loll et ültse nii noorelt lapse tegin,kuid enam pole midagi teha mul on nyyd imearmas kolmeaastane plika:)käisin ilma meheta peol ja teate see tunne süvenes et ainult vaba tahaks olla...peol oli nii palju mehi kes lausa õgisid mind oma silmadega ja tutvuda tahtis ühe õhtu jooksul päris mitu kutti:)a mina ei julge isegi tantsida nendega sest kardan et mees saab teada ja siis ta ei luba mind enam kuskile:(
issake kui väga ma tahaks et tuleks keegi ja ytleks mida ma tegema pean:(ärge hakake ainult sõimama...need on minu tunded ja mõtted

Aga sa ju ise valisid oma tee, miks peaks nüüd keegi kannatama, et sina tahad vaba olla? Kui mees on muidu OK, siis peaksid ju mõtlema ka sellele, et lapsele on vaja mõlemat vanemat.Saan aru, kui mees on akoholilembene ja vägivaldne (füüsiline-või psüühiline vägivald))mis mõjub ka lapsele halvasti, aga seda siin ei paista.Kui on pere, siis ei saa ju nii, et pole nagu teise asigi, mida tehekse ja kellega ollakse.Kas koos mehega ei saa väljas käia ja tantsimas.Kui sa tahad nii kangesti vabadust, siis ei saa sa ju ka lapsega olla, sest ei saa ju mööda pidusid-prallesid käia ja last üksi või kogu aeg kellegi hoida jätta.Laps sul ju vaid kolme aastane, sa käid tööl, see tähendab, et niigi saad vähe lapsega koos olla ja võtad pidude jaoks seda vähestki aega ära ja sealjuures tahad, et lapsel isagi poleks - kas sulle ei tundu et oled vastutustundetu egoist!Mulle küll tundub!

mis saab sis 3aastasest lapsest,kui emme tahab vabadust,pidusid ja silmadega(esialgu)õgivaid mehi????Nii väikse lapse kõrvalt sarvi jooksma hakata...tule taevas appi....Mis sa üldse sinna mehele ronisid ja lapse tegid.kui praegu oled 21 ja 6a mehega koos,sis 15 a hakkasid pereelu elama???et nüüd sis tüdind.tuligi targutamine..aga ehk seepärast,et mu mehe vennal oli sama seis.lõpp oli see, et saatis naise kus kurat ja kasvatab ise poega.a naine jookseb sarvi maha.õhe kaisust teise kaissu ja poja sootuks unustatud(((

Tundub, et selline "ültse" elab emme issi juures alles, kes last hoiavad. Kui 19 a lapse sai, siis oli ikka piisavalt aega pidudel varem käia. Minumeelest 16 aastased hakkavad pidudel käima.Alkot küll ei müüda, aga nii see on.

üksi hakkama saaksid? elataksid end oma palgaga ära? eluase on? kui jah, siis lähedki lahku, sest kas sa tahaks, et mees käiks kuskil peol ja laseks end naistel õgida? ei tahaks. väljendud ju ise ka "et mees käis oma käimised ja sa ANDSID KÕIK ANDEKS", järelikult selline käimine-olemine on asi, mida peab ANDESTAMA, st ka sa petad väikestviisi praegu ja kui mees teada saab, siis võimalik, et ta ei taha sind enam.

aga mäletad veel aega enne meest? nu sa nii noor, vb ei mäleta ka. need silmadega õgimised on asjad, mida sama mees teeb õhtu jooksul vb 10 naisega. see siis tähendab, et kui oledki üksi lapsega, siis silmadega vb õgitakse, aga päriseks ei pruugi sind mitme aasta jooksul keegi tahta. või ei taha sina neid, kes sind tahaks. ja siis sa tunned end üksikuna. see on päris vastik tunne.

aga jah - noorelt ei tasu kokku minna. ja kui sa tahad vaba olla ja suudad enda eest maksta ka, siis minek oleks vb tõesti parim kõigile

nii juhtub enamusega, kes lapsena pere loovad. sarved maha jooksmata. järelikult sa ei armasta oma meest, muidu ei huvitaks teiste tähelepanu. armusid noore plikana, said lapse, omamata mingit küpsust. eks saad sellest praegu ise ka aru. kui sinu pere-elu ei rahulda sind, ongi ainus võimalus lahku minek. lapsest on muidugi kahju, aga vägisi kooselu on veel hullem.

selliseid paare tekkis 80-ndatel murdu, kus abielluti, st laps sündis varasetes kahekümnendates. Nende paaride, kes veel täna koos elavad, mehed elavadki nagu vallalised. On alati elanud. Ma ei tunne nende naisi ega tea mida nemad teevad ja kuivõrd nad teavad mehe elustiilist.
Et mida ma tahan öelda? Millal üldse on inimene valmis 100% pühenduma perekonnale? Kardan, et mitte kunagi, võib-olla umbes 65-aastaselt? See dilemma vabaduse ja perekonna vahel ei kao tegelikult kunagi. Võib-olla mõnikord, eriti sobiva partneri korral, õnnestub teatud aastateks saavutada rahu, kuid ikka on see seisund mööduv. Ikka hakkab inimene otsima midagi uut ja põnevat.... Naised vahel suudavad tahtjõuga vaadata mehe vallaiseelule läbi sõrmede. Miks siis mehed seda ei võiks teha?

No milleks lapselt isa ära võtta ja veel uutele" silmadega õgivatele" mehehakatistele tittesid sünnitada. Eks nad vaatasid, et uus nägu, sellepärast tundsidki huvi kui kättesaadav oled. Mina parem pühendaksin ennast õppimisele, sest vaevalt ilma hariduseta suurt palka ja elamisväärset elu endale lubada saad.

oi laps, sa oled neile silmadega õgivatele tüüpidele küll kerge saak. Veidi tähelepanu ja jook ja naine on kõigeks valmis, sest "kodus teda ju ei hinnata...."

eh kullake, said siit tuld ja tõrva kaela. aga sa mõtle järele ja püüa selgeks saada, kas see vaba olemise tahe on sul praegu sellest, et pääsesid nö koduseinte vahelt peale lapsega kodus olemist ja maailm tundub nii imeline. et kas sa tahad olla tõeliselt vaba või on see selline ajutine kihk. sest kui sa midagi otsustad, siis mõjutab see teid kõiki. niiet katsu endas slegusele jõuda ja kui leiad, et su mees pole see, keda südamest armastad ja tahaksid temaga kogu elu koos elada, siis vali vabadus. last armastad sa kindlasti ja kui ka su mees last armastab jääb lapsele isa ikka. sa ei pea nii noorena end siduma suhtesse, milles sa pole õnnelik. niiet keegi ei saa öelda, et tee nii või naa. sa pead kuulama oma südant ja järgima oma tõelist tahet. võtmesõna on armastus.

sa siis ju hästi pääsesid, kui ainult silmadega õgiti? või lasid ikka ühel õigijal ka oma lihalikke võlusid maitsta?

Ja tõde ka see, et vabadust sa koos väikese lapsega ei naudi. Kavatsed ta üksi koju jätta või vanemate-tuttavate hoolde, kuniks end õgida lased või? Pealegi on sul tütarlaps, arvesta ka sellega, et su uus joobar võib su tütart "õgima" hakata hoopis.

Loll tibi, mine ja naudi jah vabadust siis ja et laps raudselt sulle jääks, siin on ka omad sõnad lapseisal öelda. Kui ta tõesti just joodik, sõltlane ei ole, siis ise asi.

ah jah! tegelikult võiksid mehega siiski asjast rääkida. Mingi privaatne vabadus mõlemile tuleks kindlasti kasuks. Aga ilmselt mees kardabki seda, et oled kui kevadine vasikas, kes esimest korda värskesse õhku lastakse. Ja tõesti, milline mees tahaks kuulda oma tuttavatelt, et näe, nägin su naist seal ja seal ja ta lasi endale kõvasti keelt kõrva ajada...

Minul on sellest sinu lapsest kahju.
Naine ei tohi liiga noorelt (19 on liiga noor, 21 on ka liiga noor)sünnitada ja siis avastada, et endal sarved maha jooksmata, elu nägemata jne.
Äkki jätad lapse mehele kasvatada ja lähed ise vaba elu elama? Või siis surud oma tungid alla ja jääd "pereema" rolli kuniks laps suurem?
Alla 25 a ei maksa peret luua.

Kindlasti on mingi % neid, kes ka alla 25 on väga küpsed isiksused juba või tossikese loomuga ja tahavadki koduseinte vahel passida.Kuid enamus siiski ei ole nii noorelt pereeluks valmis ja ei peagi olema.
Noor inimene peab saama vaba elu nautida, keskealine peab pereelu elama, vanur peab pensionipõlve nautima.

mõistan sind hästi. ka mina sain lapse 20-selt, ka mul hakkas "jooksuaeg" kui laps oli 3 saanud. jooksin ka, ja mitt vähe. tagajärjeks oli loomulikult purunenud abielu. praegu, 20 aastat hiljem, olen ikka tihtipeale mõelnud, et mis oleks saanud, kui...
väga kurb on...

sa tahad sarvi maha joosta ehk siis teiste meestega k.ppida! no eriti tore kohe. ma saaks aru, kui sa tahaks vabadust, et puhata argielurutiinist ... ma arvan, et l.tsakatel naistel pole mõtet end siduda pikemas perspektiivis, sest äkki hilje tuleb janu vabaduse järele ja nii mõnedki saavad haiget:(

Abiellusin, kui 16 olin ja laps sündis 17 aastaselt. Nüüdseks oleme nagu sõbrannad. Mina 41 ja tema 24 . Kipub rohkem emme olema kui mina alates teismeeas, kipub õpetama. Mina sain väljas käia küll, aga ei olnud vastumeelt mehega käia. Abielu kestis kolm aastat, seni kui mees sõjaväkke läks. Edasi sain ise hakkama.

......mõistan sind hästi. ka mina sain lapse 20-selt, ka mul hakkas "jooksuaeg" kui laps oli 3 saanud. jooksin ka, ja mitt vähe. tagajärjeks oli loomulikult purunenud abielu. praegu, 20 aastat hiljem, olen ikka tihtipeale mõelnud, et mis oleks saanud, kui......

Mina võiksin samamoodi oma juttu alustada. Aga kurb küll ei pole praegu. Lapsed täiskasvanud, ise veel noor ja naudin elu. Laste isa elab oma kolmanda elukaaslase korteris ikka vanaviisi ringi litutades. Need sõbrannad ja meestuttavad, kes noorena lapsi ei teinud, on täna klaasikalised vanatüdrukud/vanapoisid. Ei meest, ei lapsi. Mis paremad valikud mul oleksid võinud olla? Kuuluda ka vanatüdrukute rivisse? Otsida ikka veel elu armastust? Vahelpeal olnud meestuttavad pole nendeks paraku siiski osutunud. Elada hambad ristis laste isaga? Mis siis parem oleks?

Hea et nii on läinud, ilma lastete oleks päris jama

litsakusega pole siin midagi pistmist. see on täiesti normaalne, et mingi osa oma elust tuleb olla vaba. ega see ei tähenda, et tuleb valimatult ringi k.ppida, vaid rohkem seda, et sul on õigus ja vabadus iseseisev olla, ise oma elu üle otsustada. väga raske aeg on see, tuleb oma südant kuulata. ei oskagi mingit nõu anda

vot täpselt seda ma mõtlengi millest räägib postitaja a ja teised kes on vastanud positiivselt mitte mind litsiks tembeldades.
ma ei mõtlekski hakata ringi @!#$ ja kõigiga kohe esimesel võimalusel voodisse hüppama,kui pole oma meest 6aasta jooksul petnud ei peta ka seni kuni koos oleme.ja oma lapse üle olen ma väga õnnelik.jh sai kyll vara tehtud jne...kuid kas olen selle pärast halvem ema we?vaevalt olen talle kõik andnud mis minuvõimuses...arvate te,et olen loll pubekas we...mu lapsel on kõik võimalikud kogumiskontod millelt ta saab raha siis kui on alles 19.kõik kindlustused kaasaarvatud ka õnnetusjuhtumi kindlustus on olemas.mul on hea ja väga kõrge ametiga töökoht ka olemas.hea palk jne...ma pole @!#$ sellepärast et tahan natukegi vabadust...nagu näiteks seegi et ma ei pea ytlema oma mehele et kuule kell 3 olen kodus pärast pidu ja kui hilinen siis lihtsalt mind peole enam ei lubata...ja samas tema joob nii et 2päeva ei ilmu koju...tunnen lihtsalt et tahaksi olla nii nagu on teised käivad kuus korra väljas kuid siis juba ikka täiega:)mu mees ei luba mul seelikut selga panna ja helistab isegi täiesti tavalisel päeval et kus olen kellega kuna tulen...mis teen sääl ja miks ma sääl olen ...tahan lihtsalt veidike privaatsust...tahan omad omi sõpru tuttavaid kellega niisama lobiseda ja tantsida.ma ei tahagi neid selleks et nendega keppida:( ja mis te arvate kes on lapsega olnud kodus 3aastat ...kes on teda kussutand kui ta halba und näeb kes on teda ravinud kui ta haige on....kes on talle seletand miks issit kodus pole...te arvate vist tõesti et olen kõige halvem ema terves riigis...ja see et mu mees pani pidu nii et maa must kõik see kolm aastat kui mina last kasvatasin ...
aga jh tänan siis neid kes aru saavad mida ma mõtlesin sellega...

aga mida sa siit ootasid? takkakiitmist? mõistmist samas ju said?

Eks siin vanemaid naisi ka ja kõik me noored olnud ja eks peale üle pikaaja väljaskäimist on enamus mingeid süümekaid põdenud. Kas lapse ees, mehe ees ja enamasti põhjuseta, sest kui paljud need end tuulutama pääsenutest lantima otsekohe lähevad.

Kui su mees sind ei toeta ja ikka ringi trallitab, siis ehk tõesti olekski parem lahku minna. Sest üks naist ja last armastav, neist lugupidav mees, sooviks oma vabat aega ikka perega koos veeta ja on suuteline oma kallite nimel valikuid tegema.

no kuule, algul sai su jutust küll aru, et oh mehed õgisid mind pilkudega, oleks tahtnud kohe vastata nende pilkudele. järgmine kord enne mõtle ja siis kirjuta. loomulikulkt sind peetakse siin kergekeseks, kui selline jutt.
aga sellisest mehest ei saa minagi aru, kes ei luba käia siin ja seal ja kolmandas kohas. mu mees näiteks lubab minna ja käia, aga mina ise ei viitsi.

Aga mina arvan,et pole sa mingi halb ema ja ei juhtu midagi,kui oma elu muudad.Ex tagasilööke tuleb alati,aga kui ei proovi,siis ei jõua ka kuskile.Pole see mees sul ka mingi süütuke,keda kätel kanda ja kui on nii armukade ja kontrollib,siis tal endal miskit hingel.Arvan,et mingist arutelust ei tuleks sul mehega miskit välja.Ja kui ema on õnnelik,siis on laps ka.Miks peab viimase piirini mingit peret hoidma? Lapsel on ka siis ok,kui mõlemad vanemad on tema jaoks olemas,mis siis sellest,et lahus...

mina saan sinust aru... mina küll sain lapse 25.lt, nüüd olen 30-ne ja tahaks ka ikka vahest välja minna, kasvõi niisama kohvikusse. mina sain küll noorena möllata, aga tahaks ikkagi natukenegi vabadust.
ma ei mäletagi enam, millal ma kuskile minna sain ilma lapseta, tantsimisest või muust mõnusast peost ma ei räägigi.
minu mees teeb ka nii, nagu tahab. tahab, siis hakkab jooma, tahab siis magab (ta on muidu tubli mees, kogu aeg teeb tööd- isegi liiga palju, aga ta kipub unustama, et mina olen ka naine ja tahaks ennast ka naisena tunda- ma ei ole ju ainult ema, ma olen noor naine..
ma ei ole @!#$, ei taha uut meest, aga vot natukenegi vabadust tahaks...
ei taha kogu aeg aru anda, kus käisin, mis tegin. ta kahtlustab mind isegi siis, kui ma lapsega koos kuskile lähen:), kuigi pole andnud kunagi põhjust endas kahelda.

nii et , valik on sinu..kui mees ei anna sulle piisavalt vabadust, siis mine oma elu elama(lapsele jääb ju isa ikka)..kui oled samasuguses olukorras, nagu mina, siis tean, mida tahad. minul kahjuks puudub julgus ja materiaalne kindlustatus selleks, et niimoodi ära minna. aga kui mul oleks võimalus, siis läheks!!
naine ei ole ju mehe omand, aga tundub, et elu näitab vastupidist..

Mis te vingute siin vingatsid, ise tegite lapsed, ise valisite sellise elu. niipalju oleks võinud siis mõistust peas olla, et oleks osanud natukene ette mõelda ja oma soovidega arvestada.

Su mees ilmselgelt piirab ju su vabadust. Ka minul mees kippus vahepeal esitama küsimusi, kus sa lähed, kellega lähed, jne. Kuna tema ise armastas samuti vahepeal oma sõpradega väljas käia, ilma et ta igast oma pisimast sammust oleks pidanud mulle aru andma, siis see tähendab et ka minul on õigus käia väljas kui tahan.

Aga ma mõistan sind teemaalgtaja. Mina ei pea sind litsiks. Mina sain sinu jutust aru nii et sulle meeldiks olla justkui vaba ja vallaline ja teha mida tahad, ilma et peaksid kellelegi sellest aru andma. Samuti meeldiks sulle, kui saaksid nende teiste meestega teha midagi enamat kui vahetada korra pilke.
Mul on sinuga üsna sarnane olukord, olen sama vana, kuid mul last pole. Ma pole ise ka ühegi teise mehega maganud peale praeguse kallima ning see tekitabki vahepeal soovi, et oh kui ma vaid oleksin vaba, siis lõbutseks nende teiste meestega. Pidage mind litsakaks, kui tahate, aga see on inimloomusesse juba sisse kodeeritud paraku kahjuks, et ikka tahetakse proovida, et kuidas mõni teine mees/naine voodis oleks.

Ma mõtlesin siin üks päev ühte mõtet- mis oleks kui laseks mehel magada tema jaoks meeldivate võõraste naistega, kuid ainult sellel tingimusel, et ka mina võin magada võõraste meestega. Ma kardan et mu kallim lihtsalt poleks selle variandiga nõus ja ma kardan ka seda, et meie suhe puruneks, kui me mõlemad hakkaksime ringi "jooksma".

Alustada olekski ju võinud teemat oma teise kirjaga.Esimene kiri, ehk probleemi püstitus jõttis mulle tõepoolest sinust litsaka,sry,mulje.Kui ikka mees päevade kaupa joob...eks pead mõtlema läbi plussid,miinused ja oma tahtmised.

See oli küll 18 aastat tagasi, aga...mäletan, et kui laps oli sündinud ja ligi kaks nädalat hiljem sõitsime minu vanemate poole lapsega paariks päevaks, siis lihtsalt ütlesin mehele, et lähen sõbrantsi poole ja ei tea mis kell tulen täpselt. Mees andis autovõtmed ja täiesti õnnelikult jäi poega kussutama. Meie sõbrannaga loomulikult jõime tassi kohvi tema kodus ja siis põikasime mõnest baarist läbi. Jube hea lõõgastus, kui 9 kuud oled kõigest sellest emal olnud. Naljakas oli ainult see, et ega me kaua olla saanud, sest rinnapiim hakkas jooksma, märku andes, et koju...koju mamma, tissiaeg. Koju jõudes mees naeris herneks ennast.

Jah, kõik see on täiesti arusaadav. Kõik me tunneme vahetevahel, et tahaks ikka midagi muud, mitte seda, mis hetkel on. Püüa rahulikult järele mõelda, mis on Sinu praeguse suhte plussid ja miinused. Kuna mees on sulle senini kõike dikteerinud, sina aga kõik öeldu täitnud, kohtlebki ta sind nagu last. Kui sa lihtsalt lahkud, meenutadki sa pubekat, kes kodust ukse pauguga kinni lööb, kui sulle miski ei meeldi. Selle asemel pane endale kasvõi paberile kirja, mis sind suhtes häirib ja siis teisele poole selle hea, mis teie kooselus on. Kaalu hoolikalt, mis on ikka ülekaalus. Siis mine ja räägi mehega rahulikult, mitte süüdistades, et vaata mis sa ise teed. Räägi talle mis sind hetkel häirib ja kuidas sa näeksid olukorda, mis sind rahuldab. Tõenäoliselt su mees ei saagi aru miks just nüüd on tema käitumine Sind häirima hakanud, ta on ju kogu aeg selline olnud. Kui sa tunned et emotsioonid hakkavad teist võitu saama, kirjuta talle kasvõi kiri. Püüdke leida kompromisse. Sul peab olema aga selge, mis sa tegelikult tahad, kas seda, et sind võetakse kodus täiskasvanud naisena või teiste meeste imetlevaid pilke. Ja siis teed valiku. Mulle tundub, et Sul on ikkagi hea mees, kuigi suure kontrollivajadusega. Tahaksid sa, et su meest ei huvitaks üldse millal koju laekud?

Enamik v6tsid ühe lause (mehed 6gisid pilkudega) kontekstist välja, huvitav miks? Tüüpiline kadedus. Täpselt nagu siis, kui keegi üksk6ik mis teema all mainib, et elab välismaal. Siis pole enam üldse oluline, mida teemaalgataja küsis v6i mis mure tal oli, ainult seda korrutatakse, et ikka välismaal. Saage üle. Teid ei vaadata, teda vaadati, no ja siis. Ilus noor naine, ma vaataks ka, kui ma mees oleks :)

Autorile:
Selline kontrollifriigist mees tuleb lihtsalt paika panna! Ega ta su isa pole! Ütle, et sa oled iseseisev naine ja lähed sinna, kuhu ise tahad ja paned selga, mida tahad! Ja mehe joomingud l6pevad ka ära, sul on lapse ees häbi, et lapse isa on mitu päeva teab-kus ära! Ja üldsegi hoidku mees nüüd paar tundi last, sina lähed s6brannadega kohvitama!!!
Ja ära v6ta telefoni vastu, kui ta helistab, v6i kui ta küsib, et kus ja kellega, siis ütle, et tööl oled, MIS SIIS? ja kui ta küsib, et millal koju j6uad, siis ütle, et "pärast tööpäeva l6ppu!". Punkt. Pole vaja kellaaega öelda. Sa tundud natuke selline "suss" olevat, et oled lasknud omale aastaid meelsasti pähe istuda ja nüüd järsku m6ikasid, et oot-oot, nii need asjad vist äkki ikka ei käi! Ära lase kellelgi oma isiksust alla suruda ega sinu tegemisi kontrollida!
Tahad vaba olla? See on nüüd teine asi. Omad vitsad peksavad, kes sul käskis enne teha ja pärast alles m6elda? Asjad käivad elus oma järjekorras. Kui mehest isana ega abikaasana asja pole, siis saada ta pikalt. Aga selline hakkab sul raudselt järel käima, esialgu anuma, siis ähvardama. Kuna sul aga töökoht on olemas ja ehk leiad ka tänu korralikule palgale elukoha, siis ma ei usu, et laps mehele antaks. Eriti veel sellisele vastutustundetule joodikule :) Aga no ega sa ka päris "tihe katusel" pole, sorry, aga nii on lihtsalt. Tundub, et teed praegu jälle sama vea - enne tegutsed, ja alles siis m6tled ;)