väga paljudel on vist kogemusi kehalise karistamisega.
kuidas praegu sellele vaatate? kas saite asja eest? kas oleksite ise teisiti käitunud?

ise mäletan küll seda, et vits oli meil majas olemas, kuigi olime õega minu arust üsna head lapsed. aga kord oli kodus üsna karm, reeglid paigas.
alles täiskasvanuna hakkasin mõtlema, et selline karm kord ja joont mööda käimine on mind siiski mõjutanud. olen selline kompleksides ja kinnine. tahan kõigile meeldida ja lausa akrdan konflikte.

Olen ise ema,kellel on olnud elus päris raske,pikad ja väsitavad tööpäevad.Peale selle kasvatasin üksi kahte last.
Oli väga pingeline ja karistasin lapsi(tütar ja poeg)"vitsaga",see polnudki vits, vaid mingi juhe.
Ega polnudki palju vaja,piisas kui ütlesin,et võtan vitsa.
Vahest ikka said,kui ära ununes "vitsa"maik.
Siiani tütar ütleb,et peksa saime,aga asja eest...
Pole neist aga kumbki kinnine ega kompleksidega.Korralikud ja jutukad.Ja päris hästi läheb neil.
Leian,et väike laks isekale ja jonnakale kuluks ära ning muidugi enne kõike rääkige nendega,mida võib ja mida mitte.
See muidugi veel veneajast.
Ise sain muidugi ka vitsa,kuid see juba kõik andestatud.

Meil, mäletan, tõmbas ema pahanduse korral suu kriipsuks ja ütles: nüüd mine too endale vits! Mõnel korral, kui asi eriti hull oli, siis ehk sain siraka piki sääri ka selle vitsaga, aga toomine oli ikka hullem karistus. Kõik, mis tehtud oli, sai selle aja jooksul sada korda läbi mõeldud - et oleks ma ikka nii teinud, siis oleks naa olnud... Kui vitsaga tagasi, siis ema küsis alati: kas saad nüüd aru, mis sa valesti oled teinud ja mille eest sa praegu vitsa saad. Siis tuli kõik ette laduda: mis ma tegin ja miks ja kuidas oleks pidanud ja miks nii ei teinud. Enamasti lõppes siis sellega, et hea küll, las see vits jääb nüüd siia kapi otsa, kui veel midagi sellist peaks juhtuma, siis... Aga jah, vahel, kui ise jonni täis olin ja analüüsist keeldusin või vastu kraaksusin, siis mõne nähvaka ikka sain küll.
Komplekse ei tunne endal olevat, rõõmus meel eluaeg saatunud ja probleemideta suhtleja ka. Kui ülekohut ei tehta, siis karistus halbu jälgi ei jäta, arvan ma. Kui pole muidugi ebanormaalselt karm karistus.

Mina ei tea siiani miks ma sain pidevalt rihma ja tutistada.
Kõige varajasem mälestus on sellest et ma ei julgenud suurele potile minna pissile ja tegin väikesele potile..olin kahe aastane umbes...ja nt selel eest sain kohe kõvasti rihma.
Kui kogematta miski köögis ümber läks, nt suhkur..sain rihma aj tutistada.....no tegelikult kõige eest ja mitu korda päevas, tegin endale voodi alla onni ja istusin enamus ajast seal sest ema ei saanud mind sealt kätte.
Praegu on mul endal pea aastane laps ja pole mingit vägivalda kasutanud ja loodan et ei hakka ka. Mind mõjutas see palju...olin ka väga kinnine ja koguag kartsin ema ......praegu suhtlen väga harva temaga, lihtsalt ei suuda temaga palju suhelda...ja koguag mõtlen sellest kuidas minuga käitus ja enda last ma eriti talle viia ei taha kuigi ta tahab ning tundub et ta on muutunud.

ei ole kunagi vitsa saanud, ei ole kunagi tutistada saanud, alati on selgitatud ja räägitud- räägitud- räägitud, ikkagi olen kinnine ja kompleksidega.

sain küll, kuid tundub kuidagi, et mitte just eriti tõsiste asjade eest, kuigi sigadust sai kokku ju keeratud. Ja loomulikult käis selle juurde analüüs ka, et kas ikka mulle jõudis kohale, et see, mis tegin oli vale tegu. Vahel oli jonni tuju, siis eitasin kõike, mida rohkem eitasin ja kangust näitasin, seda suuremaks rihmasirakate arv läks. 10-st tuli piir ette, üle selle karistus ei kasvanud, tavaline taks 3 sirakat rihmaga, käega ei löödud ja ei tutistatud kunagi. Ja karistaja oli alati ema, rahulik, ei rõõmus ega vihane. Algklassides lõppes selline asi ära ja ega ei olnud tahtmist ka siis enam kangust näidata ja teha tempe, mis selgelt vanematele etteräägiti.
Komplekse ja pole selline kasvatus küll tekitanud ega röömsat meel mürgitanud, kinnisus oleneb meeleolust, kord laterdan nii, et enda kõrvadelgi valus juba, siis võin tundide viisi vaikida ja suhtlemisest lausa hoiduda.
Kipun ehk liiga õigustama oma apsakaid vahel liiga innukalt
ja olen tundliku õiglustundega, st. kui minu arust kellegile liiga tehakse, siis topin ikka oma nina vahele ja sagedasti saan ise vastu oma pikka nina selle eest.

sain vajadusel nahatäie, olin üks paras kaak. ette ei heida midagi. oma last olen füüsiliselt karistanud- tutistanud (kui 5-6-aastane oli). enam pole põhjust olnud. nüüd üritame teieneteisega hästi läbi saada. mõnikord tülitseme ikka, aga õnneks ei miskit suurt, pisikesed nägelused. mul on vist lapsega vedanud.

Halb mälestus (tahtsin läbi oma kodu seinte välja imbuda või siis nähtamatuks muutuda)ja ise seda korrata ei tahaks. Äkki saaks läbi lihtsalt korrarikkuja passiivseks sundimisega (kinni hoidmine või nurgas seisma sundimine mingi aja) ilma tagumiku kallale minemata, see tundub kuidagi rõve.

ma sain ka vitsa ja ikka asja eest. aga kinnine ma pole, ei viitsi lihtsalt suhelda inimestega, kes midagi ei paku. veel vähem tahan ma kõigile meeldida ehk siis pugeda. suu peas ja ütlen, mis arvan.
see, et sa kinnine ja kompleksides oled, vaevalt vitsast mõjutatud on. oled lihtsalt madala enesehinnanguga inimene, kes ei leia oma kohta. selle asemel, et ennast süüdistada, süüdistad vanemaid. hakka elama!

Ma arvan nii, et lapsena vitsa saanud lapsed õigustavad oma vanemaid (et sain ikka asja pärast) esiteks seetõttu, et vanemad neid nii veensid (ilma vitsata oleks sa hukka läinud, teist võimalust polnudki!) ja teiseks seepärast, et hingel oleks liiga raske ja suhted vanematega liiga keerulised, kui mitte mõelda, et vanemad olid head ja tegid head asja, vaid et nad tegelikult ei saanud oma kasvatusülesannetega hakkama.

Mina ei ole oma emalt vitsa saanud. Vahel küll toodi vits tuppa ja öeldi, et see on vits ja kui halb laps oled, siis saad sellega ata-ata. Aga tavaliselt vend murdis vitsa pooleks :) Minu ema ütles, et ei vitsutatud teda, ei vitsuta tema oma lapsi ka. Ja ka mina olen sama suhtumise oma emalt pärinud. Samas see ei tähenda, et kodus poleks korda olnud. Kurja häält oskas ema ikka teha ja hüvedest ilma jäämine või mingi "ühiskondlikult kasuliku töö" tegemine karistuseks oli ka. Minu meelest see on nii jube ja alatu, kui su kõige lähedasem inimene sind lööb. Pole ju vahet, kas ema lööb last või mees lööb oma naist.
Oma isast ma rääkida ei taha, sest temal oli alkoholiprobleem ja purjus peaga kippus ikka laste peal nii vaimset kui füüsilist vägivalda rakendama. Kuigi tema nimetas seda kasvatuseks ja karistuseks, siis mina nii ei arva.

Ja seda ma ei arva ka, et lapsed ei tohi eksida ja vallatusi teha. Inimene ongi siia ilma sündinud õppima ja peamine õppimine toimub oma kogemuse läbi. Normaalne ja loogiline, et väikesel inimesel ikka juhtub. Enamasti saab laps ise ka aru, et nüüd läks halvasti. Milleks sealjuures veel näägutada või füüsiliselt alandada. Ja kui ei ole väikseid vallatusi ja süütuid pätitempe, mis lapsepõlv see siis on, tuim ja igav.


Kindlasti olen selle poolt, et vahel on vaja karistada, kui laps on teadlikult midagi halba teinud, milles on enne kokku lepitud, et kui tan ii teeb, siis järgneb karistus. Aga karistamiseks on miljon muud viisi peale füüsilise alandamise. Kas sa ise tahaksid, et näiteks mees sind lööks, kui sa oled temaga halvasti käitunud? Või ülemus lööks sind tööl tehtud vea eest?
Väiekstele lastele mõjuvad väga hästi ka igasugused karistusrituaalid, näiteks nagu keegi eespool kirjeldas vitsa järel käimist, et see vitsa toomine ise oli kõige hirmsam. Meie kodus pandi nurka seisma, oma tegude üle järelemõtlemiseks. Enne ei saanud nurgast ära, kui olid läbi mõelnud ja valmis vabandama ning rääkima oma pahateo teemal. Lastetaltsutaja saatest nägin, et pandi lapsed nn paha lapse pingile, kus pidi istuma ja järele mõtlema. Vanemas eas olid meie peres karistuseks igasuguste hüvede ära vütmised (tänapäeval näiteks taskuraha äravõtmine, arvutisse mitte lubamine teatud ajaks, sõpradele külla mitte lubamine, kinno mitte lubamine vms) ja lisaks tööd, mida tuli karistuseks teha - nt karistuseks olgu homseks maasikapeenrad rohitud. Lisaks peavad lapsevanemal olema head suhtlemisoskused (kuidas last kuulata, kuidas lahendada probleeme, kuidas ennast kehtestada jne), neid saab aga õppida näiteks Gordoni perekoolis või lugedes vastavat kirjandust (nt raamat pealkirjaga "Suhtlemisoskused", mis näiteks pedagoogika õppijatele on ülikoolis kohustuslik kirjandus).


Tänapäeval ei õpetata koertekoolis koerigi füüsilise vägivallaga.

Olen saanud nii vitsa, kui ka lajatatud käega ja ei õigusta kumbagi venemat. Lõid nad siis kui enesevalitsuse kaotasid ja ei arva, et ma tänu sellele oleks parem inimene, seetõttu ka oma last ei löö, kuna lihtsalt ei usu asja vajalikkusesse.

Mina sain 1 kord - nimetasin ühte vanaema sitajunniks. Tundub, et sain ka asja eest, sest olin tõesti ülbust täis. Mees sai ka paar korda ja siis oli ikka väga suurte pahandustega hakkama saanud.
Mõlemast korralikud inimesed saanud, ei ole kompleksidega ega vanemate peale vihased. Oleme vanematega väga rahul hoopis.
Ma arvan, et vitsa tuleb anda siis kui on tõesti suur pahandus tehtud, millest enne on sõnadega räägitud, et seda teha EI TOHI. Näiteks kui laps varastab midagi teiselt ja teeb seda teist korda - olgugi, et enne on olnud jutuks, et ei tohi teiste asju võtta. Ja kindlasti peab laps vitsa ise tooma.
Loomulikult lapsi ei tohi peksta ja mingite tühiste vallatuste pärast karistada! Aga kui laps proovib oma piire ja käitub korduvale jutule hoolimata halvasti - siis on paar nähvakat enda toodud vitsaga vastu sääri vajalik - arvan ma.
Enne õpetan oma poega vitsaga kui lasen tal pätiks ära minna.
Aga loomulikult loodan ma, et mul kunagi talle vitsa anda ei ole vaja ja saame ilma hakkama kuid ma ei välista seda võimalust, sest olin ka ise paras väänik ja tagasi mõeldes oleksin vajanud ehk isegi rohkem keelde ja konkreetsust teatud eas..

sain peksa vitsaga, spetsiaalse nahast viieharulise rihmaga, vene sõjaväe rihma pandlaga. tihti olin nii siniseks pekstud, et kehalise tundisse ei saanud minna. häbi oli. ja ma ei saa siiani aru, miks mind nii peksti. lisaks toimus ka vaimne vägivald. keskkoolis jooksin kodust ära maja pööningule peitu, kui nägin isa purjus koju tulemas. magasin seal palju öid. olen suvel öid veetnud ka metsa serval kraavipervel. magasin tallinnas balti jaamas kaugsõidu rongide ootesaalis. siis olid need öösel avatud. emalt kaitset ei saanud, sest põhiline ülesässitaja oligi tema oma pideva irisemisega. rahule jäi alles siis, kui isa mind läbi peksis.

Ma ise pole küll kordagi vitsa saand. Ega üldse, tappa.
Oma lastele olen küll kõikidele ära pand. Aga siis on ka sada aastat vaikust jälle. Siuke üsteeriline ja igapäevane nüpeldamine pole minu teema.

mind(ja mitte kedagi meie pere lastest, aga meid on kokku viis) ei ole kunagi füüsiliselt karistatud. muide, ka minu ema ei karistatud füüsiliselt.
me olime väga teadlikud oma piiridest, sellest mida tohib, mida mitte. meil olid omad kohustused ja me suhtlesime viisakalt nii täisaksvanute kui ka teiste lastega. meie ema jaksas alati meid kuulata, meie küsimustele vastata...

peab ütlema, et mu emal on pedagoogilist andi ja ta on ka väga empaatiline inimene, ja kuidas öelda...emotsionaalselt intelligentne. me olime koolis ja ka nüüd täiskasvanutena väga normaalsed eluterved inimesed, kes oskavad käituda ja saavad oma eludega väga hästi hakkama.

mäletn lapsepõlvest üht seika, mis siia teemasse ehk sobib. olime vanaema(isa ema) juures maal ja sel ka kolm tädi(isa õed), kaks neist oma lastega. üks tädidest(ütleme, et helle) hakkas millegipärast arutlema teemal, kas lapsed peaksid vitsa saama või mitte ja ise oli vitsa poolt, väites, et lapsed siis ikka midagi kardavad, austavad oma vanemat rohkem ja neist kasvavd paremad inimesed. eriti püüdis ta sellesse vaidlusse tõmmata minu ema(ütleme, et mallet), kes oli teadagi füüsilise karistuseta kasvataja.

lõpuks ütles arutlejast tädi vanem õde(vanatüdruk ja lastetu): "no mida sa, helle, targutad. vaata malle lapsi, paremini kasvatatud lapsi ei leia sa kuskilt, rõõm on nendega suhelda. oleks mul lapsed, siis just niisuguseid ma tahaks.
aga sinu lapsed, kuigi vitsa saavad nad pidevalt, on ikka jubedad kisakõrid, kes ei austa sind ega oma mingit ettekujutust sellest, mida lapsed võivad ja mida nad ei või..."

mina olen vitsa kasutamise ja üldse lapse füüsilise karistamise vastu. arvan, et sellega näitab täiskasvanu, et ta ei oska ilma, kuigi ilma on võimalik. kui tarkusest ei piisa, siis võetakse appi füüsiline karistus.

ja kaksikõde saime küll vahel vitsa või tutistada, kuid asja eest. Midagi halba ei mäleta

10 points!
Olen ka ise vitsa saanud, aga ei leia ka nyyd (yle 30 aasta hiljem), et olen selle töttu parem inimene. Fyysiline karistamine näitab vanema saamatust, paraku.
Neile kes väidavad, et said asja eest soovitan lugeda raamatut "Sinu enese pärast". Ehk saate siis aru "kui asja eest" te vitsa saite.
Oma laste vastu ei ole kordagi kätt töstnud ja nii see jääb. Kiibitsejatele nii palju, et yks sugulane (väga karmi ja range kasvatuse pooldaja) kiitis väga vanema lapse käitumist.
Lapse kasvatamine ei ole midagi sellist, mille oskamine tuleb koos lapsevanema staatusega. Ka seda on vaja öppida.

mina olen ka lugenud, et kui vanem last füüsiliselt karistab, siis on ta ise abitu ja hädas ja ei oska asja muudmoodi lahendada.
ise pole vitsa saanud, juba lasteaias ütles kasvataja mulle, et sina oled vist nii hea laps, et pole kunagi vitsa saanud (see oli rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, mil veel ei arutletud selle üle, kas last võib lüüa või ei) ja mul oli juba sellist küsimust kõhedusttekitav kuulda..
oma laste kasvatamisel oleme mehega pidevalt lahkarvamusel, tema arvab, et iga apsu peale peksa, mina eelistan rääkida, rääkida....õnneks jääb minu sõna peale :)
iga tühise asja pärast ei pea ju last peksma, aga suuri pahategusid pole olnud, pigem pisikesed vallatused-äpardused.

ma näen kuidas mu tuttavad naised laksivad oma 2a lapsi ka mingi suvalise asja pärast, noh et ajas vett natuke maha.

ma ei tea, mis sunniks mind oma lapsele kallale minema, käsitisi. äkki mõne looma piinamine. lihtsalt räige sadism, et mõnu tunda. aga siis ma ilmselt pigem tapaks ta, sest ma oleks aru saanud, peale sellise akti nägemist, et sigitasin sadistist monstrumi siia ilma

ah ja muidugi see asi, et mind ka peksti lapsena, nii isa, ema kui vanaema poolt.
ei suhtle nendega juba 20a :) ei tea, kas nad eluski on.

mulle üritati vitsa anda, aga ma olevat eest ära jooksnud, ma enam ise seda ei mäleta, ju olin nii väike (ema on rääkinud). Meil toad läbikäidavad, nii et saab tervele majale ringi peale teha, nii ma olingi siis eest ära jooksnud. Ja hilisemast elust ei mäleta, et oleks mingit põhjustki olnud, et oleks vitsavajadus tekkinud.
A vanem vend olevat küll saanud, ise vitsa kohale toonud ja püksidki alla lasknud ja siis paluma hakanud, et vitsa(rihma) ei antaks. A sai ikka, kuna oli paras paskaak. Viimast korda isegi mäletan, kui tegi teiste poistega koolist poppi terve nädala ja dire kodus käis. No siis isa läks teda otsima (nad olid punkri maasse kaevanud, kus redutasid, piilurid olid ka väljas) ja mina sabas järel, kui kätte sai, sai rihmaga. Oli siis vist 15.

eriti kurb on vaadata näit pornosaitidel neid sadomaso lehekülgi, kui paljud saavad paugu lahti justnimelt peksmisest ja peksta laskmisest.

masendav.

vanemad peaksid veits mõtlema, enne kui last peksavad, et mida see lapse edasise seksuaaleluga kasvõi teeb.
kui nad ise lapse peksust orgasmi saavad, siis muidugi on iseasi, siis on see toomas h liivide teema...

kasvatan 3,5 aastast last,vanus neiul selline,et iseloomu peab näitama ja jonnima ja kangekaelne olema.Jah, ausalt, vahel on närv täiesti läbi.Jah, töstan häält.Jah, keelan magusa vöi multikad vöi miskit sedalaadset talle tähtsat.Aga ma pole elu sees teda löönud ega tutistanud ega laksu andnud.Laps peab jutust aru saama. Olen ise vitsa saanud ja rihma ka, mingeid erilisi traumasid asjast pole jäänud:)

Autor: K
Aeg: 02-04-09 10:42

Tänapäeval ei õpetata koertekoolis koerigi füüsilise vägivallaga.

Selles mõttes jah, et soovitatav tegevus saavutatakse prääniku ja kiitusega. Karistatakse füüsiliselt aga küll, mingi ebasoovitava tegevuse peatamiseks - no näiteks kui koer sikutab omanikku rihma otsas järele. Keelatakse ja kui keelust välja ei tee, siis puuakse kaelarihmast või tõstetakse turjast korraks. Seda tehakse järjekindlalt ja lõpuks reageerib koer juba keelule või, mis ongi eesmärk, ei ürita enam üldse. Liiga valus ja hirmutav karistus (peksmine)on ebasoovitav, sest see võib tekitada arga olekut ja närvilisust, selline loom pole enam koostöötahteline ja teda on raske õpetada. Jälgitakse ka koera iseloomu ja seda, kuidas ta reageerib - kui tegu on tundliku ja nn. põdeja tüübiga, siis ollakse karistamisega ettevaatlikum.

jajah, poo oma last ja kõik saab korda ;)

oi, muideks kas mitte läbi seksuaalse erutuse suurendamiseks läbi poomise sai surma ka suur staar, kylie minogue armuke, m. hutchens?

ka meie pere lapsed said vitsa...st vitsa on vähe öeldud...kyll kaika ja kyll muu asjaga...mõjutanud on see väga palju...aga öelda ei oska kuida see "vitsa" saamine mõjutanud on otseselt....mu elus on palju vägivalda olnud ja see kõik on mind mõjutanud...sain ise vanemate käest tappa koguaeg(asja eest ja asjata),vanemad kaklesid omavahel ja lõpuks olin 4a koos mehega kes peksis mind...
kardan kohutavalt vägivalda ja mehi....närvid läbi ja oma last ei löö kunagi...saab ka muudmoodi karistada last!!!

ka meie pere lapsed said vitsa...st vitsa on vähe öeldud...kyll kaika ja kyll muu asjaga...mõjutanud on see väga palju...aga öelda ei oska kuida see "vitsa" saamine mõjutanud on otseselt....mu elus on palju vägivalda olnud ja see kõik on mind mõjutanud...sain ise vanemate käest tappa koguaeg(asja eest ja asjata),vanemad kaklesid omavahel ja lõpuks olin 4a koos mehega kes peksis mind...
kardan kohutavalt vägivalda ja mehi....närvid läbi ja oma last ei löö kunagi...saab ka muudmoodi karistada last!!!

ka meie pere lapsed said vitsa...st vitsa on vähe öeldud...kyll kaika ja kyll muu asjaga...mõjutanud on see väga palju...aga öelda ei oska kuida see "vitsa" saamine mõjutanud on otseselt....mu elus on palju vägivalda olnud ja see kõik on mind mõjutanud...sain ise vanemate käest tappa koguaeg(asja eest ja asjata),vanemad kaklesid omavahel ja lõpuks olin 4a koos mehega kes peksis mind...
kardan kohutavalt vägivalda ja mehi....närvid läbi ja oma last ei löö kunagi...saab ka muudmoodi karistada last!!!

ka meie pere lapsed said vitsa...st vitsa on vähe öeldud...kyll kaika ja kyll muu asjaga...mõjutanud on see väga palju...aga öelda ei oska kuida see "vitsa" saamine mõjutanud on otseselt....mu elus on palju vägivalda olnud ja see kõik on mind mõjutanud...sain ise vanemate käest tappa koguaeg(asja eest ja asjata),vanemad kaklesid omavahel ja lõpuks olin 4a koos mehega kes peksis mind...
kardan kohutavalt vägivalda ja mehi....närvid läbi ja oma last ei löö kunagi...saab ka muudmoodi karistada last!!!