Autor: polla
Aeg: 02-04-09 23:43

jajah, poo oma last ja kõik saab korda ;)

Eeeee... mõni suudab ikka kummalise järelduse teha.

Aga kiita saavad koerad küll palju, eriti noored koerad. Mõni laps ei saa vist elu jooksul ka oma vanematelt nii palju kiita, kui need. Teeb midagi (pooljuhuslikult) õigesti või käitub soovitavalt ja juba ongi omanikul nägu naeru täis "Tubli koer!!! Oiiiiiiiiiii, kui tubli!" Maitsva suutäie saab ka tihti sina juurde, aga mitte magusat vm. tervistkahjustavat jama.

Mina sain ikka päris korralikult kolki nii isa kui ema käest. Nende arvates asja eest, minu arvates on nad närvihaiged, kes ei oleks tohtinud lapsi saada. Emaga suhtlen harva, isaga pole aastaid suhelnud. Kui me veel pisiksed olime, tõstis isa meid juukseidpidi maast lahti ja sakutas nii, et juuksetutid tulid peast ära. See oli meil igapäevane. Reedeti oli isa purjus ja siis saime ikka igasugu ettejuhtuvate asjadega kolki. Saabaste, lauajalgade, haamrite ja muu sellisega. Minu isa andis ka enda arvates asja eest. Näiteks siis kui me nõusid piisavalt ruttu ära ei pesnud või unustasime tema tuhatoosi tühjendada. Ema ja isa ei teinud aastaid ühtegi majapidamistööd, kõik tegid lapsed ära ja kui ei teinud, saime jälle peksa. Pubekana kui meie jõud hakkas vanematest üle käima, ei teinud jälle meie mitte midagi ja kuna meile oli mulje jäänud, et tugevama käes on võim, hakkasime ise vanameest peksma. Hiljem muidugi saime aru, et nii päris ei käi.

sain väiksena karistada rihma paar korda,aga asja eest.ei mõista oma vanemaid hukka.kasvasin karskeks ja korralikuks.pean lugu reeglitest ja korrast ja kui sõnadest aru ei saa nagu tihti on ,siis vits pani tagumikust mõistuse pähe.kord olgu majas ja reeglid paigas.praegu me ainult räägime ja räägime aga kasvatan 2 poega ja ei ole sellest rääkimisest kasu,ei ole klastel hirmu kohustusi vastutust.minu omad on koolis 2 mehed,suurem suitsetab,vahel joobki.olen õnnetu,ehk oleksin pidanud olema karm,ei tea.räägin ja räägin vastused on jaa ma tean jne.aga tulemust ei ole.

Ise vitsa järele minema?
Kas see pole mitte vaimse vägivalla kõige ehtsam näide?

Mei ema andis ka meile peksa. Enamasti sja eest, ag ma ei saa sellest aru, miks ta enne seda meid niimoodi alandas. Kõigepealt ise tood teisest toast rihma, püksid maha ja niikaua kui laps võimalikult aeglaselt pükse maha tõmbas ja andeks palus, ähvardas ema näiteks meie kortermaja koridoris peksma hakata, et kõik naabrid, kes mööda lähevad, näeksid. Et oleks võimalikult suur häbi. Ise lõi vahel enne peksmist rihmaga vastu kapinurka nii et laksus, umbes nii, et näe, kohe saad sina ka selliseid lakse. Lubas peksta niikaua kuni käsi väsib, ehk lapse meelest siis lõpmatuseni. Noh, füüsiliselt palju haiget siiski ei teinud, aga see enne peksasaamist hirmu-ärevuse-erutuse tippu viimine - selle kohta ütleks, et oli ikka nõid küll. Kusjuures, nüüd 35 aastat hiljem räägib, et tema pole lastele peksa andnud.



Ise olen selle poolt, et kui laps ikka sõnadest aru ei saa, siis sobiv nahatäis on igati omal kohal. Ega kõik lapsed ei proovigi raevukalt piire, ei proovigi pähe istuda. Mõnedele aitab jutt, aga mõnedele mitte. Ja see, et vanemad ei oska muudmoodi - no ei oska jah. Lapsevanemad on ak ainult inimesed. Tänapäeval ei saa õpetajad õpilastega hakkama - mõni üksik saab, aga neid on vähe. Ideaalseid kasvatajaid(õpetajaid, lapsevanemaid) on vähe, kelle on igaks olukorraks kiire ja tõhus lahendus olemas.

Pole vaja vörrelda lapse karistamist mehe käest või tööandja käest peksasaamisega. Täiskasvanud on täiskasvanud, aga lapse eest vastutab lapsevanem. Vastutusega kaasneb kohustus seada lapsele piirid ja jälgida nende järgimist.

ma siiski arvan, et lapsed, kes on vanemate käest saanud kõvasti peksa, on õiguse saavutanud, et ise hakata neid vanemaid peksma, kui need vanemad neile närvidele hakkavad käima - ehk siis vanadusnõtruses, kui putru suust ajavad ja pikali kukuvad ning alla lasevad. siis on õigus neil lastel oma vanematele anda tappa, niiet verised vorbid kerel ;))

või kui tahta rafineeritumat kättemaksu, siis anda need vanurid kuhugi eriti räigesse vanadekottu, seal, kus nad kuse sees lamavad tunde ja päevi. ning süüa saavad kord kuus, kui sedagi.

peksuga ei tao tarkust pähe. peksuga maandab peksja vaid oma frustratsiooni, tunnistagu ja olgu aus..
kui see peksuga targeks tegemine nii lihtne oleks, siis ei oleks kolle olemas. kõik lasped lihtsalt pekstaks geeniusteks..

ja see jutt, et lapsevanemad on lihtsalt inimesed?!? kui on sellised inimesed, et ei suuda peksuta kasvatada normaalset inimest (ilmselt oma halbade geenide tõttu) siis olgu ikka nii targad ja steriliseerigu end ära ning ärgu põhjustagu probleeme endale ega ka oma vigasele spermale, millest peksuga loodavad normaalseid inimesi kasvatada.. sest see ei õnnestu niikuinii

Ma arvan, et täiskasvanu, kes on lapsest niipalju tugevam, et on võimeline talle peksa andma, on võimeline piiridest üleastumist ka ilma peksuta tõhusalt katkestama. Ega endast tugevamale polegi nii lihtne pähe istuda, isegi kui ta ei peksa.
Karistuse abil aga MILLESTKI ARU SAAMA panna pole võimalik ja teisi, vanamale sobivamaid mõtteid pähe istutada, seda saavutab siiski ainult veenvate seletuste, enda eeskuju või selle teel, et laps ise arenab ja mingil ajal jõuab talle kohale.

Mõnus teema ja omal ajal ka rihma aeg-ajalt saadud. Väga tõhus õppetund. Väga kiiresti saad aru, et alaealine peaks enne 24.00 kodus olema :))
PS! Absoluutselt ei süüdista vanemaid tagantjärgi ja mingeid hingelisi traumasid ka pole.

mäletan, et kas south parkis vms multikas oli mingi tegelane, kes plõksis silmaga ja hüüdis tourette stiilis midagi

kujutan sind täitsa ette kirjutamas teksti, et - absoluutselt ei süüdista vanemaid - HÕKK- tagantjärgi ja mingeid hingelisi - SAATAN SIND SÖÖGU ELUSALT MAMMA - traumasid - plõkslõks - ka pole - tuttutttuttt jalaga

Minu probleem on selles, et ma pole kunagi vitsa ega rihma saanud, kuigi põhjust oleks küll ja küll.

Kas keegi oskab aidata.

Telli piitsaga tüdruk koju :)

Lugesin teemat ja mis mind häirib, on see, et füüsilise karistuse vastased soovitavad lapsi karistada mingi ebameeldiva töö tegemisega...tase! Parem andke üks korralik nahatäis, aga ärge kasvatage oma tibukestest tööpõlgureid, kes võtavad tööd kui karistust. Kui juba olete otsustanud rääkimise kasuks, siis rääkige-rääkige-rääkige ja seletage üksteist kasvõi poolsurnuks, aga ärge kasutage valesid karistusvõtteid.Tööga karistada ei tohi.
Ise pole naha peale saanud, kuigi nüüd ,tagantjärele mõeldes, olin ikka vahel korraliku keretäie ära teeninud küll. Kui oma laps selliseid lollusi teeks, siis saaks küll. Võib-olla tulevikus hakkab veel tegema, minu lollused langesid ka sinna pubekaikka, aga olin tõesti õudne tegelane. Aga minu supervanemad suutsid mu ära taluda ilma vitsata/rihmata, nad oskasid mind panna häbi tundma ja see oli oi kui vastik. Keretäis oleks kergem olnud...

loodetavasti said oma õppetunni kätte lapsena ning ise oma lapsi füüsiliselt ei karista. oled ise eeskujuks ning autoriteediks oma käitumise ja jutu kooskõlaga.

lapsevanemad, kes lapsi peksavad, peaks koheselt steriliseerima ning need lapsed neilt käest võtma.
need jobud toodavad vaid sarimõrtsukaid ning vägistajaid oma peksu ja vägivaldsusega.

harva sain aga asja eest siis jäi vähemalt meelde kui sõnadest aru ei saa.ja minu poisid on ka harva vitsa saanud ise arvavad et asja eest ,sest tõesti sõnad ei aita alati.muidugi see vits on sümboolne rohkem,vastu jalgu õrn piits aga aitab küll mis teha kõik ei saasõnadega hakkama.

lapsevanemad, kes lapsi peksavad, peaks koheselt steriliseerima ning need lapsed neilt käest võtma.

Meie riigis võib steriliseerida inimesi, kes on ületanud teatud vanusepiiri või omavad juba kolme last, nii et mine ja steriliseeri oma koera, kui tahad.

sain lapsena vitsa (õigemini rihma) ema käest,olgugi et ma polnud halb laps,aga ema sõna mittekuulamise eest kippus tal käsi tõusma.Aga see andis ka minu mängudele ideid.Ma nimelt peksin oma nuku mängult surnuks ja siis diivanipatjadest ehitasin haua ja mängisin matuseid.Mul praegugi tõusevad ihukarvad püsti kui seda meenutan.Neid mänge mängisin siis,kui üksinda kodus olin.Oma lapse vastu pole kunagi kätt tõstnud.

mina sain vitsa, mõnikord oli asja eest, kuid enamusajast kuna olin keskmine laps siis olin mina ka teiste laste asjades süüdi ja sain nende eest ka. Mõned korrad siiani meelest ja ütlen ausalt, et siiani teeb see haiget.

Ikka sain vahel vitsa. Kodus ei olnud kord range, pigem vabameelne ja ei sunnitud midagi tegema ega nõutud eriti midagi, lasti rahus kasvada. Reegleid eriti polnud kehtestatud.
Seepärast sai mindud "üle käte" ehk vanemate peale karjutud, asju lõhutud jne-siis oli tagajärg füüsiline karistamine. Ja täitsa asja eest. Ise annaks samamoodi sõnakuulmatutele lastele vitsa.

Head näited on, millal ei tohiks vitsa anda:
>ei julgenud suurele potile minna pissile ja tegin väikesele >potile..olin kahe aastane umbes...ja nt selel eest sain kohe >kõvasti rihma.
>Kui kogematta miski köögis ümber läks, nt suhkur..sain rihma aj >tutistada.

Piir läheb sealt, et kui laps teeb midagi kogemata(ajab ümber asja, ei julge potile minna vms)-ei tohi karistada. Vaid tuleb selgitada või julgustada.

> kui tegi teiste poistega koolist poppi terve nädala ja dire >kodus käis.

Sellise asja puhul nagu koolist kõrvalehoidmine, asjade lõhkumine, vanematele valetamine iga hommik, et läheb kooli jne on vitsa väärt.
Kui laps teeb midagi meelega, puhtalt kiusu või jonni pärast, tahab vanemate "piire katsetada", see tuleb piir paika panna vitsaga.

Nõus Kajaga.

Sain vitsa, oma last ei vitsuta ega tutista. Ma arvan, et ei ole olemas asju mille suhtes ei aita rääkimine või mingi muu karistus peale füüsilise. Ja see on ikka päris loll jutt, et oleksin muidu aia taha läinud kui poleks vitsa saanud. Kas te ei arva, et te oleks hukka läinud oma vanemate ebaõige kasvatuse (kasvatamatuse)tõttu mitte füüsilise karistuse puudumise tõttu. Kurb kui (endised)lapsed on nii sinisilmsed ja õigustavad oma vanemate kontrollimatust. Vestlesin alles ühe tuttavaga füüsilisest karistamisest ja tema ütles ka, et ta oleks muidu hukka läinud ja siis vestlusest selgus, et vanemad tegelikut ei tegelenudki eriti lastega ja parem oli üldse kui lapsed kodus ei olnud ja jälle kui lapsed liiga kauaks ära jäid said nad vitsa.
Nii, et nok kinni- saba lahti, rääkige oma lastega ja selgitage mida te neilt ootate, eeldamisest on vähe kasu. Olen ka vahel olnud pahane asjade üle ja mille üle järele mõeldes saan aru, et mina olen midagi eeldanud ja tegelikult ei ole saanud laps ju seda teada.
Me ei saa eeldada, et laps peab olema kodus mõistlikul ajal kui ta ei tea mis on mõstlik aeg ja tal ei ole kaasas ka mingit ajanäitejad, me ei saa eeldada, et laps peab panema õue minnes selga õiged riided, kui ta ei tea kui soe või külm on väljas ja mis need õiged riided just olema peaks, isegi ju läheme õue ja ei tea mis meid ootab kui me maja varjust välja jõuame jne.jne. Miks mitte lapsele õigel hetkel rääkida kui halb on varastamine, valetamine, teise löömine, ropendamine, asjade lõhkumine, miks mitte seda kõike ennetada.

mina olen seda meelt, et nagu ravim valitakse haiguse järgi, nii tuleb ka karistus määrata inimesele (mitte ainult lapsele) arvesse võttes nii tegija isikut, kui tehtud tegu. selge on see, et mahaläinud vee või mõne sellise pisiasja pärast ei ole mõtet ega vajadust kedagi füüsiliselt karistada. küll aga, kui inimesele on räägitud ja räägitud, heaga ja kurjaga, kuid ta lihtviisiliselt ignoreerib juttu ja rääkijat. siis tuleks ikkagi kasutada mõnd muud keelt, seda, millest see inimene aru saab. asjad peavad olema kaalutud, teo raskuse järgi karistus valitud. kuid saan ka sellest aru, kui jonniva jõnglase peale närv lapsevanemal üle viskab ja ta ei käitu just adekvaatelt. küll aga ei saa aru sadistlikest, mõttetutest piinaseanssidest.
ise pole kunagi elus lüüa saanud, oma kolmest lapsest olen kahjuks verise südamega pidanud ühe vastu kätt tõstma, seda ka vaid korra. ülejäänud aja oleme saanud mõistliku jutu ja muude vahenditega korra majja.

Moraalne/vaimne terror, mida järjekindlalt rakendatakse, on tihtipeale hullem, kui üks füüsiline karistus. Hingehaavad võivad palju raskemad ja sügavamad jäljed jätta, kui paar vitsasähmakat, mis üldjuhul peagi meelest ära lähevad, kui harva saada. Ausõna.

Olen kaks korda peksa saanud. Esimene kord keelati mul ratsutama minna (olin 13a). See oli ebavajalik, kuna hobused olid ja on ka praegu väga südames. Aga keelati hirmust, et äkki midagi juhtub. Ei juhtunud. Juba järgmisel päeval olin tallis tagasi ja siis loobuti keelamast.
Teist korda sain siis, kui saatsin oma isa pu´tsi :P Ta muudkui targutas ja tegi mulle selgeks, miks mina eksin. Oli siis mingi teema arutusel. Kusjuures minul oli õigus aga isal jällegi suur ego pluss õllene pea. Ei saa siis ju ometi oma teismelisele tütrele alla jääda. Mul sai hing täis ja nii ma siis välja pahvatasin. Andis lahtise käega vastu pead.
Tutistada olen ka saanud.

Mõjutanud see kõik mind ei ole. Olen kangekaelne ja tean täpselt, milline ma olema pean, teistest end mõjutada pole kunagi lasknud. Ka olen karske ja ei suitseta.

Oma last olen tutistanud, kui absoluutselt sõna ei kuula. Aitab küll.
Tõesti, oleneb ju lapsest. Paljudele piisab kurjast pilgustki aga teised irvitavad näkku.

kas sulle ei tundu, et sa oled täpselt nagu su isa? " laps irvitab näkku ja absoluutselt sõna ei kuula" kle see ei ole küll aruka inimese jutt, ega laps ei ole sul vana talumehe eesel, et ta peab mõstma ainult peksu või alandust. iga laps on isiksus ja kui sa üritad teda tutistamise või kangusega murda tuleb sinu lapseset samasugune vägivaldne isik, kes ei mõsta sõna võlujõudu. inimest ja looma eristabki see, et lõvile võid puu otsast pika loengu maha pidada suhetest, austusest ja lugupidamisest kaaskodanike vastu, aga tõenäoliselt murrab ta su ikkagi maha, aga inimesele on antud täiuslik aju ja kõnekeel, nii et proovi aeg-ajalt ka neid kasutada ja imestad isegi kui mõstlikud ja arusaajad võivad meie lapsed olla.

Autor: irwikkass
Aeg: 06-04-09 17:08

Moraalne/vaimne terror, mida järjekindlalt rakendatakse, on tihtipeale hullem, kui üks füüsiline karistus. Hingehaavad võivad palju raskemad ja sügavamad jäljed jätta, kui paar vitsasähmakat, mis üldjuhul peagi meelest ära lähevad, kui harva saada. Ausõna.

Ja füüsilise karistusega muidugi vaimseid kannatusi ei kaasne? Alandust, viha, solvumist, ei midagi? :)

Jah, ma sain 2 korda vitsa tegude eest, mille eest ka oma lapsele annaksin.

Nimetasid ühte vanemat sitajunniks ja said vitsa?!

Oh mõistus, mõistus, tule koju. Pole ju mingit põhjust anda lapsele vitsa kui ta nimetab ühte vanematest sitajunniks. Sel juhul peaks vanem hakkama vaagima mida ta valesti tegi, et tütar/poeg teda sitajunniks nimetas.


Parimat soovib ARVAJA

Ei kaasne selle vitsasaamisega, kui on asja eest ja väga harva, mingeid vaimseid kannatusi. Nõrga psüühikaga lapsel tuleb vaimne trauma ka peale käratamisest, nii et eks peate ise teadma, millised teie lapsed on. Aga arvesta, et lapsed on kavalad ja oskavad sind väga hästi ära kasutada, kui omad huvid(tagumik) mängus on, isegi 3-4 aastased.

Mina aga leian, et kui ikka tõeline jonn peale tuleb ja miski ei aita, on väike vits asjakohane!

Palun ärge karistage oma lapsi füüsiliselt. Kunagi ei tea, kuidas see lapse elule mõjuda võib. Isa sain kodus peksa, tutistada, vitsa selliste asjade eest, mis ei ole tõsist karistamist väärt: üks kord õppeaasta jooksul hinne "kolm" matemaatikas, sahtlite mitte korda tegemine, tahtmise eest teiste tüdrukutega üks kord kuus peole minna jne.
Minu ema ei arutanud eriti minuga midagi, temale oli kõige lihtsam variant minu karistamine, et ma vait oleks ja talle probleeme ei tekitaks.
Olen elu aeg teda kartnud ja väldin ka praegu koos olemist: osalen n.ö. "hädavajalikel" koosolemistel: sünnipäevad, jõulud.
Tunnen, et ei talu tema mulle "pähe istumist". Peaaegu igal kokkusaamisel läheme riidu, sest ema on harjunud, et peab kohe saama oma võimu minu peal näidata. Kuna mu mees samuti seda ei talu ja lihtsalt talle ei allu, siis ema soovib, et tuleksin külla üksi, mida ma muidugi ei tee.
Tema mõju tulemusel olin nii kaua kinnine, endasse tõmbunud ja teisi ja elu kartlik inimene, kuni oma mehega kohtusin, kes minu käitumist kõrvalt vaatas ja kainelt seletas, kui väärad mu arusaamad elust on. Olen talle väga tänulik.
Oma lapsed võtaks ema juurde ainult juhul, kui olen talt siira lubaduse saanud, et minu lapsi ta füüsiliselt ei karista. Ema juurde jätta lapse ei soovi ka mitte üheks päevaks, ennem võtan lapsehoidja.