minul selline kogemus...oma praeguse abikaasaga kohtudes teadsin, et tal eelmisest kooselust 3 tütart ja juttude järgi nõiast eks ja seda mitte mehe jutu põhjal vaid kuulsin seda teistelt inimestelt, kes nendega lävisid.võtsin asja mõistusega, et eks need eksid ongi alati pahad, on nad seda või ei ja jätsin eksi suhtes arvamuse lahtiseks.kuid kahjuks pidin peagi nö. külajuttudega nõustuma.naine oli muidugi hirmus kuri, et mehel uus naine ja mina nende lahkuminekus süüdi, mis tegelikult nii polud, kuna saime mehega kokku mitu kuud peale nende lahkuminekut.aga litsiks jäin ma ikkagi, kes mehele peale seksi midagi muud ei suutnud pakkuda-need naise enda sõnad.
mida aeg edasi, seda karminaks mängud muutusid....kurb on vaadata isa, kes nutab pimedas köögis, kuna igatseb lapsi, aga eks kokku saada ei luba.ka mina üritasin lastega läbi saada, aga tehti üheselt selgeks,et seda ma ei tohi!?üx näide, mees leppis eksiga kuidagiviisi kokku, et võtab tüdrukud ja lähevad linna soppama(oli plaanis plikadele uued joped v mantlid osta). mind võeti ka kaasa nö moeeksperdiks.kuigi oli kokku lepitud, et sealt majapidamisest tulevad linna ainult tüdrukud otsustas ex, et tema tuleb ka.kui mees selle mõtte maha laitis(poleks me ju kuuekesi autosse ära mahtunud)saatis naine juba riietatud lapsed ukselt tagasi, öeldes, et minge tuppa, isa ei taha teid?????ja seda mehe kuuldes(mees oli muidugi väga vihane ja kurb, aga mida teha, mehel ju selles osas õigusi polud)
siis hakkasid tulema prügiarvete ümbrikutele kirjutatud sõimukirjad, sisuga, nüüd sa maksad raisk, saadan sulle mehed kaela, nutad veel kibedaid psaraid, too see ja see tagasi(aga see oli naisel meelest läinud, et mees ei võtnud peale oma riiete sealt midagi kaasa, järelmaksud muidugi ka(mööbel, kodumasinad)mille ta kohusetundlikult ära maksis)
siis otsustas naine, et teeb diili. too mulle talvepuud, siis ma aasta otsa su käeast alimente ei nõua.lõime käed.lollid olime.paberit ei teinud selle kokkuleppe kohta ja kui puud toodud siis kuu aega hilem kohtukutse.nii palju siis kokkuleppest!!!siis olin mina juba marus ja ütlesin mehele, et lähed tood ära need puud, kokkulepe ju oli, aga mehel lastest kahju, nemad ju ka külmetavad, kui puid pole.ok sain aru(kuigi hambad vihast krigisesid-tundsime mehega nagu viimased idioodid)
alimentideks määrati igale lapsele miinimum, aga kokku üle nelja tuhande.tööga oli see aeg, nii nagu ta oli, mees leidis tööd tallinnas, hea palk jne...ja siis järgmine mats, tuli kiri, et alimendid, pluss 20% palgast(alimendi võlg)ja nii ta seal rabas kätte sai nats üle 2000 krooni(eks sai samal ajal 10 000)tore ju.Ühesõnaga mehel tuli deprekas, mis pideva palavikuna väljendus, õnneks sai tablakatest abi.Ta tuli viljandisse tagasi, aga ega siin pole ju sellise palgaga töökohti....................................................................oleme mehega kooa elanud üle viie aasta nüüdse majandussurutise aeg saab ta palka täpselt sama palju kui alimente peaks maksma...saba kinni, nokk lahti jne...
aga millega keegi ei arvesta ka mina ja minu lapsed kannatavad selle tõttu, saan ennast lohutada sellega, et see ei kesta igavesti....aga kannatusel on ju ka piirid...vihkan seda olukorda, vihkan seda naist ja tema õelust....kui teed lapsed pole ainult mehe ülesanne neid üleval pidada, krt saa hakkama, minul on ka jõud otsas.
mul on ainult üks asi mille üle uhke olla ...minu mees armastab mind ja meie lapsi. kurb on see, et oma esimeste lastega ei oska ta enam midagi peale hakata...armastab neid küll ja hoolib, aga tuttavate inimeste tasandil....ei oska neid enam oma lastena võtta.....säh sulle ex said mis tahtsid!! ;(
ühesõnaga, kõik mehe ei ole alimentidest möödahiilivad mölakad(kuigi tean ka selliseid)