ja mida ma siis edasi oleks pidanud tegema, kuidas edasi elama?

- minu jaoks lihtsalt oli ja on ka praegu meie lahutus ja elukoha muutus ainus lahendus..

Olge kenad siis ja öelge, mida oleksite teie teinud kui teid nii alatult süüdistatakse ja rünnatakse lihtsalt mingite valede põhjal?

to tasub

Su hing on ikka veel haige ja tundub, et sa ise ei ole väga kindel, kas tegid kõik õigesti. Minu arvamus- sa käitusid absoluutselt õigesti ja väärikalt. Annaks taevas kõigile selles olukorras inimestele taolist mõtlemist. Sa alandasid end juba selle testiga piisavalt.
Mõnes perekonnas on usalduse puudumine krooniline haigus. Nii oleksid varem või hiljem pidanud end jälle alandama, et tõestada neile midagi, mis rajaneb usaldusel.

Sina ei ole kaotanud midagi, kaotas sinu laps- isapoolse perekonna, aga veel enam kaotas sinu endine abikaasa ja tema perekond. Nemad kaotasid oma otsese järeltulija ja võibolla tulevikus noore inimese, kellest nad oleksid saanud palju rõõmu tunda.
Seetõttu olengi siin teemas üritanud kutsuda inimesi mõistusele mitte teha selliseid naisi alandavaid tegusid, mida kunagi enam tagasi võtta ei saa. Need haavad jäävad saatma kõiki osapooli kogu elu. Olen üsna kindel, et ühel hetkel saavad ka sinu endise mehe perekonna liikmed teada tõde ja see ei saa neile kerge olema.
Jää ikka väärikaks naiseks edasi!

Aga kui "pärdik" osutub sinu omaks, suhted rikutud, tagasiteed ei ole, mis sa siis teed?
............................
eelpool selgelt öeldud, pole muusikat tellinud siis ei maksa ka selle eest. sa küsija vaatad oma mätta otsast, minu mättalt vaadates polnud suhet, pole tagasitee tahtmist ja pole moraalset kohustust.
Rahaline kohustus vist tuleb ja selle eest panen ''ema'' kallist hinda maksma, teistmoodi hinda.

kuid mu mõte oli selles, et ehk tasub hakata taotlema ja koostama mingit seadust või eelnõu, et olekski selline kord, et kohe juba sünnitusmajas need proovid tehtakse ära ja pole kellelgi midagi vaielda ega osatada hiljem... Tulevad naine ja laps koju ja kohe ka testi tulemused olemas. Siis igaühe oma asi kuidas nende tulemuste ja teadmistega edasi elab.

Antud juhul jah on mees end tublisti sisse mässinud. Ta ei julge oma emale jt. sugulastele tunistada, et laps ikka tema oma on ja naine ta lihtsalt maha jättis - kuid see on tema probleem juba.

Saatuse tahtel on minu laps ja mu exämm sündinud ühel ja samal kuupäeval. Kui laps saab 16 siis saab ämm 56 ja on plaan ämmale kinkida raamitult see DNA test (kokku siis 3 raamitud lehte.)

tasub, miks sa seda teed? Milles on süüdi lapse lihane vanaema? Ma võin aru saada, et lapse isa käitumine ajas vihale, aga mida vanaema tegi, et temaga niimoodi käitud?
Ma olin 10 aastat ühe lapse vanaema, siis tehti DNA ja selgus, et polegi minu poja laps. Ega ma siis sellepärast lapsest lahti öelnud, paljud vanavanemad peavad ka mittelihaseid lapselapsi omadeks.
Sinu käitumine on ikka väga imelik, aeg on üle saada.

to ei tasu,

minu meelest on hoopiski lapse lihasel vanaemal aeg üle saada ja leppida sellega, et laps on siiki tema poja - minu kunagise ainsa abikaasa - laps.

antud juhul siis on jälle vastupidi, nimelt ei pea ju vanaema oma lihast lapselast omaks.

Oled sa siis vanaemale tõtt rääkinud? Suhtlete üldse või?

kui mind niimoodi alusetult oleks süüdistatud ja veel pealegi mehe ema ja õe suskimisel, siis oleks kõigile suskijatele teinud isadustestist koopia ja isiklikult üle andnud.See oleks nende suud lukku pannud. Nüüd aga neil ju õigust ülegi: sa oledki l..s, kes oma meest petnud ja teisega lapse saanud. Ei saa ma aru, miks sa oma mehikest säästma pidid ja ennat halvas valguses lasid paista.
Lapsele poleks rääkinud, milleks tal vaja teada, et ta isa temas kahtles. Sina oled kibestunud, sellest saan aru. Aga miks peab laps olema? Sina säästsid mehe tundeid, aga mitte oma lapse omi? Miks küll?

Laps on arukas ja suhtub asjasse rahulikult. Ise ma olen lastekodus kasvanud ja võib-olla seepärast ei oskagi pere väärtusi õigesti hinnata. Lastekodusse sattusin seepärast, et mu ema suri ja ma olin siis veel liiga väikene, et vanaema ja isa(mu isa ema siis) minuga toime oleksid tulnud. Nad käisid mind küll vahel vendadega vaatamas.

Oma lapsega olengi rääkinud seda, et asjad on praegu nii, aga kunagi kõik võib muutuda. Laps ju teab, kes on ta isa ja teab, et isa ei saa temaga olla kuna on probleemid, mis tuleb lahendada enne. Pealegi laps ju on ise lugenud ja käes hoidnud seda DNA testi. Ja laps pole ka rumal.

mis sa sest lookesest heietad, pane siia kirja labor kus KAHEKSA aastat tagasi see analüüs tehti

mis see labori kirjapanek muudab ja analüüs tehtud 9 aastat tagasi siis...


ma lihtsalt räägin, et palju sekeldusi ja ülekjohut oleks olemata kui oleks riigi poolt seadustega paoka pandud, et DNA tehakse juba sünnitusmajas või oleks see vähemalt kohustuslik enne ära teha kui lapsele nime minaks kirja panema.

Lapsi tasub teha vaid õige inimesega, keda enne põhjalikult tundma oled õppinud. PÕHJALIKULT, nüüd pole sul muud kui edasi minna.
Mis sa lapsele neid DNA teste nina alla topid, eneseõigustuseks?

pane nüüd see labor kirja kus ÜHEKSA AASTAT tagasi see dna analüüs tehti

tartus tehti loomulikult, ise käisime tegemas vabal valikul, mingi kohtumeditsiini labor oli

su valed muutuvad juba järjest naljakamaks

mis siin siis vale on? Tartus tehakse jah DNA testi, on juba mitmeid aastakümneid tehtud. Tehakse tõepoolest Kohtumeditsiini laboris ja kas kohtu poolt kohtu määrusega saadetaksevõi vähemalt saab sela ise täita ka dokumendid ja teha lasta ka siis kui ise endal on soovi. Ise tuleb tasud muidugi. Aastakümneid tagasi tehti verest, nüüd on asi lihtsam, tehakse süljest.

no ja mis edasi saab

Autor: ??
Aeg: 05-09-10 14:55

mis siin siis vale on? Tartus tehakse jah DNA testi, on juba mitmeid aastakümneid tehtud.

-----------------------


Mul selline tunne, et sa ei tea mis DNA test endast kujutab ja mis teda eristab veretestist.

DNA tõestab põlvnemise, veretest võib vaid välistada selle.

no vahet ju ei ole, millest seda DNA-d otsitakse ja võrreldakse.
inimese j aka iga teise elusolendi DNA on sama ja näitab samu tunnuseid, olgu see proov siis võetud, juustest, nagast, verest, sõljest, looteveest, spermast jne .. niiet igast koematerjalist saab seda põlvnemist tõestada siiski

No ei tea enam, kelle väljamõeldised on hullemad, kas Katrin Lustil või tasujal.

see, et inimese elu ei ole läinud ni, nagu sinu või et inimene on teinud omi otsuseud ja need pole sellised kui sinu omad olnuks siis ei tähenda veel seda, et tegemist on väljamõeldisega..
ka mina võiksin siia kirja panna oma loo, aga kindel see, et nii mitmedki eaksid seda väljamõeldiseks - kõik inimesed lihtsalt ei ole sündides targad ja nendega juhtubki igasuguseid teistele uskumatuid asju

DNA analüüse isaduse tuvastamiseks tehakse vaid kümme aastat. See on ikka suhteliselt uus asi, ei saanud neid teha midagi juba aastakümneid.

üldse on neid teste tehtud alates aastast 1995!

No see DNA on ikka juba väga kaua aega tagasi leiutatud asi!
Lõpetasin Meditsiinikooli 1980aasta kevadel ja juba meie õpingute ajal määrasime me ka DNA-d ja otsisime seoseid.

jah, kuid ta on pidevalt arenenud ja ametlikke teste tehakse alles 1995 aastast.
ennem oli asi ikka suhteliselt lapsekingades.

kusjuures ka 1973a tehti mingi test mu naabriperes ja seal ka selgus, et laps ei ole mehe oma. naine tahtis abielluda ja lapse mehe nimele kirjutada, abielus nad polnud.

usaldus ja armastus...mis küsimus siin üldse on. kui ikka vaatad söögilauas oma lapsele otsa ja näed seal naise sõbraga ühiseid jooni...kas ei kipu siis testi tegema? lihtsalt südamerahuks.

väikesed lapsed sageli muudavad end, mu sõbranna tptred olid pisikestena otse kui oma isa suust kukkunud, aga kui said nii 5-6-7 siis olid nad täiesti emme koopiad..

kui ikka vaatad söögilauas oma lapsele otsa ja näed seal naise sõbraga ühiseid jooni...kas ei kipu mitte suutäis suus ringi keerlema, et viimaks on seal mürgitatud toit...

- samas, et kui mehel tekkivad sellised lollid kahtlused ja mees pole kindel kas ta ikka on lapse isa... naine aga on kindlamast kindlam ja tal pole mingit alust kahelda siis mees võib saada oma testi, naine saab aga alandatud ja peab edasi elama teadmisega, et ta mees on temas kahelnud ja teda truudusetuks pidanud - see on solvav ja mis usaldust saabki naise poolt edaspidi selle mehe suhtes olla. Mu enda sugulasel oli sarnane lugu ja tulemuseks oli see, et rohkem lapsi naine ei soovinud ja edaspidi määraski kõik otsused selles peres ainult naine. Mees sattus nö jooksupoisi ossa. Kõik plaanid ja otsused dikteeris naine. Kui naine tahtis nt teatrisse minna siis läks ta koos tütrega või sõbrannadega, mehega koos ei käinud see naine enam kusagil - ütles, et tal on lihtsalt häbi selle mehega koos end näidata. Ütles, et kui mees soovib sisi andku lahutus sisse ja tema vastu ei ole

Autor: kogenu
Aeg: 05-10-10 10:16

kusjuures ka 1973a tehti mingi test mu naabriperes ja seal ka selgus, et laps ei ole mehe oma. naine tahtis abielluda ja lapse mehe nimele kirjutada, abielus nad polnud.

...........

Tehti küll, kuid see polnud DNA test, see oli vereproovitest. Selle järgi oli võimalik isadus välistada, kuid isaduse tõestamiseks ei piisanud.

ju siis nii oligi... ma olin sel ajal ise 15 aastane ja tean, et mingi testimine seal käis