Tere,

Kirjutan vaid sellest, et neid emotsioone endast välja saada. Et oleks mingi tegevus , mis natukeseks tõmbaks tähelepanu. Mul oli väga oluline suhe, armastan seda inimest kogu südamest. Kuid sain teada temalt peale pikka järelpärimist, et tal pole minu vastu enam tundeid( sädet, tõmmet), et ta hoolib, kuid pigem nagu sõbrast. Ja, et tal on tekinud meie ühise tuttavaga vastastikune tõmme ja nad on omavahel olnud füüsilised. Ja ta tunneb vajadust selle järgi ja ei saa jätkata minuga suhet, kuna ei näe sellel mingit perpketiivi. Mina olen aga täiesti shokis, kuna meil on olnud viimasel ajal keerulised ajad( mõned kuud) aga arvasin, et see on suuresti tingitud ta depressioonist. Ja see on ju suhtes nii loomulik, et on tõusud ja mõõnad, see ei tähenda, et kaoks armastus. Sest alguses tundus kõik ideaalne ja ma siiamaani hoolimata meie probleemidest leian, et see mis ma tunnen tema suhtes on kindel ja tingimusteta ja seda ei muuda igapäeva elu tõusud ja mõõnad. Ja mulle tundis, et ka tema tundis seda õiget ja täieliku tunnet minuga, me isegi kihlusime, tema algatusel. Kuigi ma ise arvasin, et sellega on aega veel. Ma mõtlesin, enne väga põhjalikult järgi kui nõusoleku andsin, sest minu jaoks on sellised asjad püsivad ja seda ei saa teha hetkeemotsioonist. Ja ma palusin ka temal järele mõelda aga ta ütles, et on endas 100% kindel, et tahab oma elu minuga veeta. Tegime pikaajalisi plaane ja ma pühendasin ennast täielikult suhtele.
Tunnen ennast nüüd peale seda teadasaamist, olgugi, et aimasin halba nagu pind oleks jalge alt kadunud, sest usaldasin teda. Ja ma ei saa aru, kuidas saab olla nii, et kui on nii tugev tõmme ja vaimne side siis ühel hetkel seda lihtsalt pole. Mis on pikaajaliste suhete saladus?
Ma tunnen, et mu usaldust on rängalt kuritarvitatud ja tunnen, et ma ei suuda enam kedagi tõeliselt usaldada. Ma loodan, et see on ajutine. Lihtsalt nii valus on.. ja tundub uskumatu, et ta pole enam osa minu elust.

Mul tekkis veel üks mõte, et kui tõenäoline on, et kui ta on minust eemal taipab siiski, et armastab mind. Et, tema tunded on jäänud igapäevaelu probleemide alla ja on seal olemas, ja ta lihtsalt otsib kelleski uues ja atraktiivses kerget väljapääsu. Ma ei tahaks hellitada asjatut lootust, aga kuidas teil on oma elus olnud, kui on tõesti olnud vastatstikune oluline suhe ja tugev tunne, kas see võib taastuda, kui inimene on saanud rahuldada oma himud ja mõelda olnule, või see pigem kaugendab?

Öeldakse, et soojendatud supp pole enam see ja ega sinu ekskallim pole esimene ega viimane, kellel tunded ilmselt lihtsalt otsa said ja lase lihtsalt minna, ega ikka vägisi kedagi kinni ei hoia. Ole tugev ja usu, et aeg parandab kõik haavad.

tundub, et te olete veel väga noored. Noorus ongi otsimise aeg ja tihti nii juhtubki, et arvatakse, et partner on kõige-kõige, aga siis kohatakse kedagi teist. Aeg parandab kõik haavad ja leiad sina ka selle, kes sind väärt on.
Soojendatud supi jutuga olen nõus, ei ole enam see. Aga on ka nii olnud (mitte minul), et tekib suhtesse mõnekuune, isegi pikem paus, kus kumbki oma teed käib, aga kui ikka on kokku loodud see paar, saadakse uuesti kokku, nüüd juba targema ja kogenenumana, et ei ole ikka kedagi teist paremat.

Aga mõni muudkui otsib ja otsib ja otsib ja jääbki otsima.

Naised, miks te peate ennast täielikult suhtele ja mehele pühendama? Keegi teile selle eest aitäh ei ütle, mees veel kõige vähem.

No mis teha - isegi imeilus printsess Madeleine polnud kaitstud sydametemurdja eest. Inimese elu on lihtsalt selline.
Tegelikult ei kesta joovastav armunud olek kunagi kaua. Paljud otsivad seda tunnet ja vahetavad pidevalt partnereid. See on kurb.
Mina sinu asemel ei otsiks praegu uut suhet, vaid pigem kontakti Jumalaga. Kui see on paigas, hakkavad ka muud probleemid lahenema.

sul on õigus, tegelengi hetkel sellega, et leida iseendas terviklikus. Tundub, et otsisin seda turvatunnet temas... ja selletõttu ei oskagi kuidagi olla ilma temata, olen harjunud , et keegi on pidevalt lähedal, kellega kõike jagada. Samuti füüsiline lähedus.. Selline shoki tunne on veel kuna kõik toimus nii ootamatult, et ei jõuagi päris kohale, et nüüd on kõik. Ja, et ta ei armasta mind enam. See kindlus oli kuidagi nii loomulik. Nüüd on selline leina tunne, nagu ta oleks surnud.. mitte lihtsalt eemal. Üritan suhtuda sellesse kui eluõppetundi ja selle võrra väärtustan veelgi enam kõiki suhteid mis mu elus on. Suur õnn on olla armastatud aga seda ei saa sundida.

Tean väga hästi, mis tunne on kaotada armastatu. Ma poleks noorena iialgi uskunud, et mehe ja naise vahelised suhted nii keerulised on. Ise olen näinud paar korda, kuidas mees jätab naise, lapsed ja ideaalse kodu ainult sellepärast, et ei talu turvalist rahulikku elu. Paljude meeste sees elaks nagu mingi rändaja, rahutu olend. Miks muidu Eestis nii palju lahutusi on. Naised on ilusad ja tublid, aga isegi sellest ei piisa.

sama siin, sama shokk .. käin psühholoogi juures nutmas ..

Nädsa meil siin Vaeste Patuste Alevis va Marksist Poliitik mis ta teeb. Käib mööda toidutempleid otsib Ukraina tooteid vahib peenikest kirja luubiga ja kirjutab tootjate aadresse üles. Siis saadab need sihtmärgid teatud sihtgrupile internetis. Ja ega ta ainult siin vaid ka maakonnakeskuses ja päälinnas ka. Ise kiidab et tema suhtleb Castro Kimi Putini ja Lukasenkoga.