Ma olen nädal aega lahus. Suhe lõppes sellega, et mees lõi mulle rusikaga näkku ja tahtis ära tappa. Tal olid psüühilised probleemid juba varem ja suhteliselt vägivaldne on ta kogu aeg olnud (kuigi nii julmalt vaid 2 viimast korda). Mees põgenes ise minema teise riiki aga eile sain temaga kontakti, ütles et otsis abi ja et ta läheb haiglasse jne. Tegelikult nüüd psüüholoogide ja spetsialistide abiga saan täiesti aru millist ajupesu ja manipulatsiooni ta tegi mulle ja teistele inimestele. Täiesti uskumatu. Ise hakkan vaikselt shokist välja tulema.
Eile siis mehega rääkides vaatasin ta käitumist ja ta teadustab küll et ta minuga vägivallatses aga süüdi ta ennast väga ei tunne. Otsis omale juristi ja haiglas leiti tal ajus paistetus (endine poksja), ja ajab kõik selle süü peale. Ja et kui ta valmis on siis tuleb siia riiki tagasi ja vastutab oma tegude eest. Lisaks ei kuulanud ta minu seletusi, mis tegelikult ju juhtus vaid hakkas mulle oma versiooni ajama, ühesõnaga ajupesu jälle tegema. Ise kardan natuke et kui ta siia riiki tagasi tuleb ja kuna ta ennast kaitsta üritab, siis kohtus läheb väga keeruliseks. Kuigi selles suhtes on mul hea meel, et politsei nägi kohe ära kuidas ta valetas seal.
Kui peale intsidenti ma põdesin väga ja hakkasin talle ikka kaasa tundma ta jubeda mineviku üle, et sellepärast ta selline ongi. Põdesin et nüüd rikkusin ta elu ära jne. Aga vähemalt eile rääkides ei olnud mul küll tunnet, et ma selle mehe juurde tagasi minna tahan, ta tundus täiesti süüdimatu ja ainus miks ta 'haiglasse' läks oli see, et kohtus omale ettekäänet tuua mis ta pea sassi ajas. Pealegi nüüdseks olen päris kindel et ta veel tõmbas meie suhte ajal teiste naistega ringi, kuigi selle kohta kinnitust mul ei ole.
Kuid see lahkumineku tunne on ikka väga s*** küll. Hoolimata vägivallast oli ju häid aegu ka. Kõik mälestused jne. Ühised tuttavad. Jube raske on edasi minna. Tuttavatega on see, et tänu aju pesule paljud ikka arvavad et mina olin ründaja (täielik absurd). Ma usun et temaga kontaktis olemine ei tee eriti head aga ära ei julge ka lõigata, sest muidu ma hakkan veel rohkem mütlema ja nuputama et kus ta on ja mis ta teeb. Ja kui ta tagasi tuleb siis ma ei taha et see mulle üllatus oleks, ebaturvaline.
Jubedalt põen seda ka, et ise arvasin, et temaga jääme eluks ajaks kokku, ta absoluutselt sai mu lollist huumorisoonest aru ja unistasime lastest jne. Kuigi tõenäoliselt oli ka see totaalne jama mis ta mulle ajas, osa ajupesust. Kardan et ok, selle mehega koos olla ei taha, aga uut meest ma ka äkki enam ei leia ja liiga vanana ka emaks saada ei taha aga lastetuks kindlasti jääda ei soovi. Kas üldse leian sellise mehe kellega hea klapp on?
Mina ei oska kuidagi asjadel minna lasta, nagu siin eespool kirjeldati. Lisaks kaotasin selle suhtega raha, mälestustega seotud esemeid ja natuke tehnikat, milelst on ka kahju. Jumala loll olen, tean isegi. Soovin juba et oleks juba see aeg kui vaatan tagasi ja mõtlen sellest kui halvast unenäost.