Vahel on nii,et mõni mees ei lähe naistele peale,pole erutav.Küll ei arva,et alati saab öelda tühi tüüp.Lihtsalt pole ilueedi.

Loe minu postitust uuesti, ja siis loe teemaalgatust ka. Ja siis loe uuesti ühepäevaliblika koha pealt. Tüüp on nii õhku täis, et ime, et minema ei hõlju, aga keegi siin peab teda vaikseks nohisejaks.

ALATI ei ole kunagi midagi (peale selle, mis Alu ütleb, et naised alati teevad, tahavad, mõtlevad, on, ei ole, jne.).

Sul on mehega ropult vedanud:)

kallis teemaalgataja, kas sa ei leia, et su nõudmised on liiga kõrged?
võin kinnitada, et on küll!

to kk

Milles seisnevad teemaalgataja kõrged nõudmised? Kadri Bussovi moodi väljendades, et autor ei soovi teise mehe n#kuvilja kasvatada? Taidaa romantika, kohe aga rakkesse ja tõsist pereelu elama vastava koorma ja kohustustega. Kohustused seetõttu, et teine mees sinu naist pani ja lapse tegi.

Või on kõrged nõudmised seetõttu, et mees tahab saleda keha ja näost normaalse välimusega naist?

Sellisel juhul on ka minul tohutult suured nõudmised. Ka mina ei soovi teise mehe järelkasvu oma silma alla siiberdama ja minu aega-energiat-raha-meelerahu kulutama ja soovin, et naine oleks saleda keha ja normaalse näolapiga. Seksiks on ikkagi erektsiooni tekkimist ka vaja.

jah see elu on ikka ettearvamatu, mõtlesin samuti mina ei ole laste jaoks ja vastupidi ning ausalt mõtlen tänini, kuid juhtus nii, et sain lapse ja lisaks veel kaotasin oma lähedase kelle last kasvatan samuti, sest sellel lapsel ei ole kedagi peale minu siin ilmas...., kas see mind alandab, ei mitte mingil juhul, pigem ikka on see õnn (küll läbi pisarate)...
Kes lapsi ei soovi, siis saatus võib meile nii mõndagi mängida mille eest jooksu juba ei pane...
Millegipärast ma ei imesta, kui ükspäev on m34 saada kingitus kõrgemalt poolt, sest tihti mida me ei soovi selle me saame, kas või mitte otseselt (n: oma laps)
Mulle meeldis Carmen Kassi vastus laste saamise kohta. " kunagi ikka..., kuid kas saame lapsi, sest kõik TEISED saavad ja tahavad?

Vähe on neid julgeid inimesi, kes julgevad maailmale teatada ma tõesti ei soovi lapsi...minu austus! (kuid kes maksab teile pensioni meie väikeses Eesti riigis? minul poogen sellest omal vara küll...ja lapsed samuti:))

to jee - jah, tõsi ta on. :)

To üks mees - "Milles seisnevad teemaalgataja kõrged nõudmised?" Ei tea, kas nõudmised ongi just kõrged. Mina soovitaks tal püsisuhet mitte plaani võtta, kuni paar asja paika loksuvad. Näiteks see, et kõik naised kindlasti valetavad; isegi, kui ta omale kaaslase leiaks (korralikku vast mitte, 34. eluaastani püsimatu ringitrööpamine pole eriti ahvatlev tõsise suhte puhul), ei usaldaks ta ka toda - milleks siis suhe, tõesti?

ang to saatus - minu pension ei saa iialgi tulema eesti riigilt. Ja ei tasu neada lapsi kaela neile, kes neid kindlalt ei taha - mõned astuvad ette ja kannavad kohuse auga välja, teistest loemegi hiljem hirmu- ja õuduselugusid. Mida vähem õnnetuid lapsi, seda parem.

"minu pension ei saa iialgi tulema eesti riigilt. Ja ei tasu neada lapsi kaela neile, kes neid kindlalt ei taha - mõned astuvad ette ja kannavad kohuse auga välja, teistest loemegi hiljem hirmu- ja õuduselugusid. Mida vähem õnnetuid lapsi, seda parem."

Enam-vähem nõus angiga. Tahan samuti endale pensioni võimalikult suurel määral ise koguda ning oleksin nõus maksma ka lastetusmaksu, ehkki ma pole sisimas veendunud, kas see oleks õigustatud.
Ehkki mina vist ei sooviks Teemaalgatajaga suhet luua ka siis, kui mu süda oleks vaba ning välimus talle meelepärane, ei tahaks ma tema kohta ka kuidagi kasutada väljendit "(minu poolt) mehena maha kantud" vms. Tõsi, mina elaksin vist pigem vabalt kogu edasise elu üldse ilma meheta, kui et hakkaksin kellegagi ainult seksi pärast lävima. Ikka püsisuhet otsin. Minu meelest jätavad ainult seksil põhinevad (lühi)suhtes õõnsa ja rusuva tunde. Seda, et mehele pole kuni 34nda eluaastani ühtki püsisuhet olnud, ei peaks ma isiklikult mingiks lõplikuks näitajaks. Inimesed n-ö küpsevad eri kiirusel ning mõni mees võib püsisuhteks küps olla alles nt 50-aastaselt. Inimesed muutuvad ja teinekord üsna palju. Samuti arvan, et on piisavalt palju inimesi, kes ongi eraelus kõige õnnelikumad üksinda (tööl võib neil jälle olla nt üksjagu suhtlemist) ning neid ei peaks ka keegi teine hakkama ümber tegema.
Usun, et teema autor leiab endale sobiva naise, kui mitte Eestist, siis kuskilt mujalt.

nonii, vähemalt üks normaalne teemaalgatus kah üle pika aja. käin siin sagedasti lugemas, aga ülekaalus on ikka sellised pööbli mõtlemisega ja mingite kindlate ja mõtetute ühiskonna tavade järgi elavad tegelased.
ja siit vastus küsimusele: Ei ole kunagi lapsi tahtnud, ega taha neid ka tulevikus. KUNA: esiteks - ma pole mingi enesevihkaja, kes oma keha sellisel jõhkral viisil mingi raseduse ja veelhullema sünnitusega piinaks, TEISEKS- niigi on me planeedil ülerahvastatus. ja KOLMANDAKS - isegi kui ma oleksin viimane emane siin maamuna pääl, ei hakkaks ma ennast mingi mõtetu projektiga väntsutama. ja nii lihtne see ongi! ;)
Ja ma ei saa aru nendest naistest, kes elavad oma elu ainult selleks, et korduvalt ja korduvalt seda õudust läbi elavad, selle asemel, et reisida, ilma näha ja muid eluväärtusi nautida , valivad nad hoopis mingi kitsa silmaringi, nüri elu ja valutavad aga muudkui paljuneda. see selleks, kui on inimesel hea majanduslik järg ja ressursid, millega seda inimkarja ülal pidada, AGA - siin on üks suur AGA - tihtipeale on just need sarisünnitajad varem või hiljem omadega kimpus ja lunimas teiste abi! no milleks selline jama?! pigem juba piirduda vähemate järeltulijatega, kui hiljem vireleda!

lasteta ja neid mittesooviv naine on siiski ainult pool asja. kui loomulikult naine lihtsalt paljuneb siis ebaloomulikult pyyab ta ära tõestada, miks mitte paljuneda. myass-maailma ylerahvastuse päästjad...ennast pole mõelnud nt ära kompostida, et muuta mulda viljakandvamaks ja päästa maailm näljahädast? muld mälestusi ju ei mata..

Olen aru saanud, et lapsesaamissoovi järgi jagunetakse mitmeks:
1) (enamus) naised, kes lihtsalt tahavad last ja kõik, sõltumata sellest, kas neil on parasjagu mees või mitte;
2) (vähemus) naised, kes niimoodi n-ö abstraktselt ei taha ja see soov tekib alles KONKREETSE mehe sattumisega tema ellu. Aga seni ta tõepoolest ei taha, ei ole kurb ilma lasteta ega oskagi tahta. Võimalikud põhjendused ulatuvad maailmaülerahvastuse eest muretsemisele kuni enda sobimatuseni lastega. Aga niipea kui leiab sobiva inimese, pole enam ühelgi seletusel tähtsust.
3) ja ilmselt siiski murdosa ka neid, kes elavad õnnelikult koos ja päriselt ka ei taha, samas on mitmed sellised tuttavad paarid tunnistanud, et see mõte on neil hooti olnud, aga mõistus on võitu saanud ja tahavad nautida oma vabadust.

Ise olen nr 2, vastan teemaalgataja nõudmistele, aga arusaadavalt lootusetult riskantne. Talle sobiksid ainult need, kelle puhul on meditsiiniliselt 100% kindel, et ei saa.

N31, ma ei kavatse sind ümber veenda, ainult lugejatele näidata, et sinu jutt on eelarvamuslik. Ise olen elanud suhteliselt pika elu ilma lasteta ja siis otsustanud ikkagi lapse saada. Niisiis: rasedus võib muidugi põhjustada vaevusi, aga paljudel naistel, ka minul mitte. Vastupidi, rasedana tundsin oma keha eriti täiuslikuna ja nautisin praktilistelt iga päeva ja minutit. Sünnitus on raske, aga seda ainulaadsem elamus, mis parimal juhul annab sulle tohutu energia ja eneseusu. Planeedi ülerahvastatus on probleem, aga võibolla just minu laps päästab kunagi maailma :) Seega projekt ei pruugi olla mõttetu. Reisida, ilma näha ja eluväärtusi nautida saab ka koos lapsega, samamoodi tegid seda minu vanemad. Täiskasvanu silmaring ja maailmanägemine kipub tihti natuke hanguma ja kapselduma, asjad, mida su laps märkab ja mõtleb, on sulle tohutuks värskenduseks.
Aga tõesti, see jutt oli mõeldud kogemusteta noortele, et nad ei jääks paljalt ühe vaatevinkliga. Veendunud lastetuid ei peaks ühiskond või avalik arvamus küll ümber veenma, las igaüks elab oma elu, peaasi et see teisi inimesi füüsiliselt ega vaimselt ei kahjustaks.

seni pole lapseisu peale tulnud, aastaid juba nagu oleks (33). isegi korra rase olen olnud ja abordi teinud - ei kahetse ega tunne mingeid süümekaid.
piisab, kui ma sõbrannade lastega pean ühes ruumis viibmima - enamasti mõtlen omaette, et issand kui hea, et mul ikka lapsi pole, tüütud väiksed tegelased. ei oska nendega suhelda ja ei tunne mingit heldimust.
ahjah, välimust nagu on, haridust kah. tööalaselt kontorirott, erilisi karjääri- ja võimuambitsioone ei esine.
tutvusringkonnas enamusel juba on lapsed. üks sõbranna oli lausa lastevihkaja ja kuulutas, et never-never... ja nüüd temalgi laps. selliseid on teisigi, kes võõraid lapsi väldivad, aga ise emaks saanuna möönavad, et oma on ikka oma ja hoopis teine asi.
nii et 100% enda kohta ka ei julge väita, et never. äkki tuleb kunagi suur armastus, kellega tahaks saada lapsi. igatahes senised suhted pole ükski suutnud lapsesoovi tekitada. eelmine elukaaslane tegi aastaid juttu, et saaks lapse.... no ei tundunud mulle ahvatlev väljavaade. eks paistab, mis tulevikus saab.

1.Tean mitut 28-36a, kellel pole lapsi ja ei taha ka.
2.Põhjused :
-hirmud,
-lapsesaamise protsess nagu rasedus ja sünnitamine on liiga kohutav,
-pole aega laste jaoks (töö, karjäär),
-risk saada sünnitusest rikutud keha, kas rasedusega tulnud kilod ikka lähevad alla?
-titekisa, magamata ööd, mähkmevahetus ei meeldi
-palju raha läheb lapse peale ja enda isiklikku vaba aega siis enam pole,
-pole leidnud seda Mr. Õiget, kes sobiks isaks, iga elukaaslane ei sobi veel isaks.
- tahetakse olla enne lapse sündi abielus aga pole tehtud abieluettepanekut
3. Nad on kõik kõrgharidusega ja elavad Tallinnas, töötavad erinevatel aladel (üks jurist, müügijuht, tõlkija, peaspetsialist riigiasutuses).
4. Välimus on neil keskmiselt või üle keskmise kena, saledad.

Ise ka samas vanuseklassis ja pole ka kindel, kas hakkan lapsi tahtma.

Enamusel meestel on ka nii, et räägivad, et ei taha abielluda ega lapsi....ja siis ühel hetkel armuvad nii ülepeakaela ära, et hakkavad risti vastupidiseid asju tahtma:)
Endal ka lapsi pole, põhiliselt sellepärast, et ei taha ja kardan ise rase olla ja sünnitada. Kui mehed sünnitaks, siis võiks laps olla :) Raha auto, auto on, maja on, välimust on.

kuule m34,

Aga mis põhjustel sa mees ise lapsi/järglasi ei taha? Või on sul mingi viga küljes või psüühiline trauma lapsepõlvest?

1) Mitut naist tutvusringkonnas teate, kes on vanuses 28-36a, kellel pole lapsi ja kes kohe kindlasti ei taha ja ei hakka ka tahtma?

Lastetuid tean rohkem, aga tunnen kahte, kes seltskondades avalikult räägivad, et ei taha lapsi.

2) Mis põhjusel need naised lapsi ei taha?

Üks nendest on mulle lähem tuttav ja tema kohta tean ka, et tänu nooruses tüsistunud abordile ta loomulikul teel lapsi ei saaks. Teine eelistab enda sõnul karjääri perele.

3) Kas te ise ka usute, et need tuttavad naised tegelikult ka last ei soovi?

Usun küll.

3) Kellena töötavad?

Mõlemad on Eesti mõistes väga kõrgepalgalised, töötavad tippjuhtidena.

4) Mitu neist on vabad, saleda figuuri ja kena näoga?

Üks on vaba, sale pole kumbki, üks on klassikaliste näojoontega.

f-i poolt kirjeldatud variant:
vähemus) naised, kes niimoodi n-ö abstraktselt ei taha ja see soov tekib alles KONKREETSE mehe sattumisega tema ellu. Aga seni ta tõepoolest ei taha, ei ole kurb ilma lasteta ega oskagi tahta. Võimalikud põhjendused ulatuvad maailmaülerahvastuse eest muretsemisele kuni enda sobimatuseni lastega. Aga niipea kui leiab sobiva inimese, pole enam ühelgi seletusel tähtsust.
arvan, et päris paljud naised, kes ei taha lapsi, on tegelikult selle variandi alla kuuluvad, ehk siis küsimus on lihtsalt selles, et pole seda, kellega laps saada.
selliseid, kes päriselt-päriselt lapsi ei taha, olen kohanud vaid üht naist. ei mahu küll vanusepiiresse, kuid on kena välimusega, oma ala suurepärane spetsialist, iseloomult aga mitte just kiita. üsna karmi ja järsu oleku ja ütlemisega. seda olen ka enne tähele pannud, et lapsesaamine muudab naise pehmemaks.
too naine on küll oma eluga (vähemalt pealt tundub) ülirahul.

2 tähelepanekut:
1.Lapsi mittetahtvate naiste hulgast kohanud eranditult ainult kõrgharidusega ja suht heapalgalisi. Ilmselt sellepärast, et nende elu on huvitav ja vaheldusrikas ka ilma lasteta(huvitav töö- komandeeringud-reisimised-Spa-d, kohvikud-teatrid jne)
2.Keegi neist pole välistanud, et kui suur armastus ja see õige mees teele satub, võib tekkida emainstinkt.

Olen ka ikka ja jälle märganud seda, et laste ja abiellumise kohta never-ever rääkivad inimesed mingi hetk armuvad nii ära, et keegi neid ei peata :D
Samas, ma olen kindel, et nö ühiskonna vildakad pilgud teenivad ära need lapse mittesoovijad, kes hakkavad laduma nii lamedaid põhjendusi nagu "nõme rasedus ja mähkmevahetus". sellise mõttelaadiga inimesele on väga raske siiralt heatahtlikult otsa vaadata.
Kui inimene lihtsalt ei taha last ja ta ka seda ütleb sama lihtsalt, siis pole kellelgi midagi viltu vaadata. Kui ei taha, siis ei taha. Seda pole vaja täiendada mingite lamedate vabandustega, mis teevad inimese täielikuks ohmuks - selliseid ikka vaadatakse veidi teise pilguga, pole midagi parata.

minu arust on kõige jaburam põhjendus neil, kes töövad ühe olulise põhjusena välja, et "maailm on niigi ülerahvastatud". kui inimesi oleks meie planeedil vähe, kas nad siis hakkaks sarisünnitajaks?

>"nõme rasedus ja mähkmevahetus"

Olgem ausad, kui ei peaks ise rase olema, sünnitama, mähkmeid vahetama ja öösiti imiku pärast üleval olema, siis oleks palju rohkem lapsi sünnitatud. Tänapäeva inimesed on mugavaks läinud, meil on automaatpesumasinad, nõudepesumasinad, automaatkäigukastid, valmistoidud, kõik elu on inimestel võimalikult mugavaks tehtud. Ja selle valguses tundub rasedaks olemise ja imikuga seonduv päris suur töö ja vaev. Arvan, et enamus kardabki seda. Ainult väga suur emainstinkt suudab sellest "mööda vaadata".

Silmas peeti ikka ilmselt seda, et kuigi põhjendusena võib see arusaadav, ei pälvi sellega keegi mingit austust või heakskiitu, kui seletab, kuidas mingi laiemas perspektiivis juba ebaoluline pingutus on tegude tegemisel takistuseks.
Täpselt nagu siis, kui näiteks mõni ülekaaluline seletab, et võtaks alla küll, aga vihkab seda trennis higistamist. Või madalahariduseline, et õpiks küll, aga vaimne pingutus on kohutavalt vastumeelne. Või teiste kulul elaja, et töötaks küll, aga on töötamiseks liiga mugav.
St elus võib igasuguseid shortcut'te teha, aga samas loota, et sind nende eest ka tohutult austatakse, on liiga palju.

äkki mehel miski lapsevihkamisfoobia? no inimestel ju neid foobiaid igasuguseid. osad vihkavad-kardavad ämblikke, putukaid, koeri, kõrgust, hiiri jne. võib olla?
loen siin, et paljudel, kes lapsi ei taha, neil nagu kergelt suva miski lapse lähedusest. noet pole emageeni või miskit ja seega miski lapselalin jätab reeglina ükskõikseks.
aga kui on lugeda, et ikka nagu suht jäle-jäle, lausa vastik, mõttetu, siis nagu pakuks, et "trauma" mingis mõttes nagu kuskil sügavam äkki? ikka tõsiselt mõtlen, et kui miski väike olevus tekitab silmnähtavat vastikust, siis on nagu asi kliiniline pigem? foobiaid ju inimestel tõesti igasuguseid.

samas kui selline lastevastikus elu ei sega, siis pole ehk hullu?
lihtsalt tuleks vältida lasteaedade lähedust, lõbustusparke ja muud foobilisust soodustavat ala. juhuslike lapsisendite ilmumisel võiba aga alati varjuda, eemalduda, või siis kasutada abivahendeid (näiteks kõrvatroppe, tumedaid prille jms.) lastega tuttavate-sõprade olemaolul uurida koosviibimiste kohta, kas segavaid faktoreid kaasa ei tarita ja muud ettevaatusabinõud.
lõppude lõpuks on näiteks ka suitsetavatele inimestele baarides miskid kabiinid kohati paigaldatud. miks mitte sama teha lastevihkajate puhul? demokraatia ju.

muidugi võib viimases hädas pöörduda ravi saamiseks ka spetialistide poole.
tean näiteks, et ämblikuhirmu puhul soovitatakse esimesel etapil väikest kummiämblikku taskus kanda.
seega võib siingi alustada ravi ehk mingist kummibeebist äkki? alguses panna see kuskile kaugesse toanurka ja siis lasta seda paari sentimeetri haaval lähemale nihutada. aga väga pikkamisi. et traumat vältida.

F-skaala järgi olen siis ka naine nr 2.

Ja kõikide muude skaalade järgi vastan ka nö standardile - kõrgharitud, kena, väga hea palgaga ja seiklusrikka eluga jne ja milleks sinna ellu lapsed?
Kuid kohates juba konkreetset meest, kes tõesti olekski tore, vaimsete huvidega, haritud, intelligentne ning paneks südame kiiremini põksuma, võin veel laste osas ümber mõelda. Nii et never say never.

Aga soovitus teemaalgatajale. Ühinedes "ang"-ga, soovitaks talle/sulle eelkõige teraapiat. Teraapiat teemal "lähisuhtes ja üksindus". Mind paneb põlastama suhtumine "teise mehe nikuvilja". Esiteks on see väga räigelt öeldud, teiseks laps on laps ning kolmandaks, kes sind on üles kasvatanud? Kas sa ikka oled oma isa laps või teise mehe "nikuvili"? On näha, et ta sa oled elus haiget saanud ning oled nüüd endale kooriku peale tõmmanud, et mitte keegi mitte kunagi enam kusagilt susata ei saaks. Saan aru, et eelistad lastetut naist, aga hoia nüüd oma emotsioonid maas seoses teiste lastega. Sa ei tea kunagi, mis ülesanded sulle ellu veel saadetakse.

Mulle väga meeldis ühe mehe ütlus kunagi:

"Selle asemel, et keskenduda "ideaalse partneri" leidmisele, keskendu enda ideaalseks tegemisele". Küll siis armastus ise tuleb.

Ei tunne ühtegi naist, kes ei tahaks lapsi. Või noh, lapsesoovi arutad ju ainult lähemate inimestega, iga kolleegi ja tuttava kavatsuste kohta ma aru anda ei oska.

Teemaalgatajal soovitaks vaatada naisi, kes on lapsesaamise east väljas, st 45+. Kui praegu tunduvad vanavõitu, siis 10 aasta pärast on juba parajad. Mure lahendatud.

Küll see maailm on naljakas koht. Paljud naised kes ütlevad ja arvavad et nad lapsi ei taha, olen kindel et nad oleksid suurepärased emad. Nad ise lihtsalt ei tea seda. Samas vorbivad vabalt lapsi need naised keda ei tohiks kunagi väikestele lähedalegi lasta. Ise sain lapse just sellisel "mina lapsi kohe kindlasti ei taha" eluperioodil. Aborti ei tahtnud ka teha, ei teagi miks otsustasin sünnitada, ausalt öeldes olin üsna ükskõikne ja hoolimatu, nii enda kui lapse suhtes. Rasedaks olemist vihkasin, võibolla vihkasin isegi last kes mu sees oli, tundsin et ta rikub mu elu ära. Meest mul sel ajal kõrval ei olnud. Pärast sünnitust ei tahtnud teda süleski hoida, sõbranna kes muga kaasas oli oli esimene kes ta kätte võttis. Ematunded hakkasid tekkima kuskil kolm päeva pärast sünnitust, ja nii nad mul aina süvenesid ja süvenesid. See laps keda pidasin alguses veaks on minu elu ja mind ennast uskumatul määral muutnud. Ta on mulle õpetanud asju mida ükski teine ei suudaks, andnud asendamatu elukogemuse, ja elule mõtte. On olnud raskeid aegu ja olukordi, aga üldiselt võib öelda et olen tänu temale õnnelikum ja parem inimene

teemaalgataja on väga tüütu ja igav inimene, sellega ei tahaks kooski elada, laste tegemisest ja loomade võtmisest rääkimata.
ise olen lapsest peale teadnud, et ma ei taha lapsi.
esimene mees väga tahtis, ma ei tahtnud, tal olid lisaks mitmed puudused, läksime lahku, minu algatusel.
teine mees, kellega hakkasin koos elama, peale 7a kestnud lõbusat vallist elu, ka ei tahtnud lapsi, ei tahtnud oma esimese naisega ei tahtnud üldse, kuigi ei dikteerinud mulle kohe seda, ütles lihtsalt, et kui sa tahad, eks siis teeme, sina ütle. mulle oli see kui palsam hingele ;) - bingo. elame ja õitseme, juba 14 aastat koos, lemmikloomadega.

1. pole ega tunne kedagi sellist kes ei tahaks kindlasti lapsi.


Endal on üks laps ja hetkel olen päris kindel et ta jääb mu ainsaks. Aga ma ei välista et õige inimese tulles, saab veel mõni olema.
Mul oleks küll päris kahju, kui kõik mis on teenitud elu jooksul ja vara, minu surres läheks riigile, sest mul pole kedagi kellele seda jätta w kellele see jääks.(võin ju ka ootamatult surra) Aga noh, kes igaüks ise tea.

sa oled mingi orb või?
no tubli et paljuned seepärast, et riigile ei taha jätta ;) lase edasi