Ella Fitzgerald suudab vist iga loo mõnusaks laulda ja James Last’i orkester mõnusaks mängida. Klaverimuusika meeldib ka. Beethoveni „Für Elise”, „Pathetique 2nd mov” ja muud sellist klassikat pole vist mõtet mainida, aga hea meel on, et kaasaegsed pianistid toodavad väärt kraami. Giovanni Allevi (näiteks „Back To Life”), Yiruma ( „May Be”) jne.

Klassikalise muusika produtseerijatest on kindel lemmik Bach. „Air on the G String” on jumalik. Bach’ilt on tulnud minule kõige rohkem meelepärasemat loomingut. One-hit wonder’i :) Pachelbel’i Canon on ka hüva kraam.

Nüüd aga jõuan oma saladuse juurde – mulle meeldib ka rämpsu kuulata. Eurodance! Kui sõna eurodance jääb arusaamatuks, siis toksige Youtube’i „Real McCoy - Another Night” ja kuulake. Või kuulake mõnda suvalist lugu Alexia’lt. Teda kutsutakse „the queen of eurodance”. Ühesõnaga kõik selline jama nagu „Fun Factory - Close to You”, kõik Jam Tronik’ilt, „Twenty 4 Seven - Slave to the Music”, „Pharao - There Is a Star”, Edelweiss – „Starship Edelweiss”… Kes need artistid olid vanasti? DJ Bobo, La Bouche, ICE MC, E-Type, 2 Brothers on the 4th Floor („Dreams”), Corona, Mark 'Oh, E-Rotic, Masterboy, Captain Hollywood Project, Culture Beat, Loft („Mallorca” ja „Hold On”), Captain Jack (puhaku ta rahus!). Rahus puhaku ka Melanie Thornton, La Bouche vokalist. Ja, kurat, „Where Do You Go” EI ole No Mercy lugu. Originaal kuulub La Bouche’le ja on tõeline eurodance. :) Kuradi boybänd röövib kuulsust!

Siis kuulan veel ka 80-ndaid. Selle alla läheb Whitney Houston’i „How Will I Know”, „So Emotional”, „I Wanna Dance With Somebody”, C. C. Catch :), Savage jne.

Ma hakkan juba kahtlustama, et Eestis saab vist ühe käe sõrmedel üles lugeda inimesed, kes teavad sõna doo-wop. Pole igatahes ühegi inimesega au kohtuda olnud, kes selle tähendust teaks. Ühesõnaga Norman Fox & The Rob Roys, The Belmonts, Lewis Lymon, The Fascinators, The Earls, The Penguins („Earth Angel”) ja muu selline kraam.

Doo-wop’i viga on selles, et kuna tegemist on 50’s ja 60’s algusega, suhtutakse seal naistesse tänapäeva mittesobivalt liiga suure aupaklikkusega ja pjedestaalile tõstvalt. Naisi austati siis rohkem. Tänapäeval tuleb naistesse suhtuda arrogantsemalt ja ülbemalt, muidu oled mõttetu jobu. Seega liiga palju ei tohi meesterahvas doo-wop’i kuulata. Manustada väikestes annustes. :)

Tean, et Eestis on olemas mingid kasearud ja leplandid, kuid pilti ja nägu küll vist kokku ei viiks. Ei huvita. Sven Lõhmuse (Mr Happyman) ja Pearu Pauluse tunneks ikka ära. :) Isegi Henrik Raave vist tunneks ära. Üldse kuulan ma kaasaegseid artiste vähe. Katie Melua tuleb esimese hooga pähe. Osadele inimestele võib eurodance ja Lady Gaga ühesugune tunduda, kuid minu arvates on Lady Gaga õudne. Electro-Pop on vist selle stiili nimi. Kuna aga isegi Mark 'Oh ja E-Type on ära keeranud ja sarnast jura tootma hakanud, siis järelikult polegi tänapäeval midagi kuulata (peale Melua). Eurodance’i enam ei toodeta.

Viljandi Folk on õudne koht! Ma ei leia nende inimestega mitte natukestki ühist. Isegi naised muutuvad ebaatraktiivseks, kui tean, et nad sellist jama kuulavad. :D

Nonii, kas mainitud sai ka midagi tuttavlikku sealpool monitori olijatele? Mida ise kuulate ja vana olete? Teema tegin selle mõttega, et ehk on midagi huvitavat kõrva taha panna.

M32

I´m sexy and I know it!

trance, disco, 80-ndate disco, 90-te disco (valikuliselt).

Ühtteist oli ikka tutavlikku nt. klassika ja bach väga vinge, meeldib motzart- reekviem. Ja veel mõned tegijad sellest zhanrist.

Hiljuti avastasin Arietha Franklini ja smooth jazzi, tavaelus meelib väga evanesence- magus ohverdus. Keegi tuttav saatis nt sellise tegija nagu ans. Creed- viimane hingetömme, blurry- puddle of mudd-i.

Aegajalt meelidb ka´80 dicens ja sekka araabia- ja tügi muusikat. Ühesõnaga seinast seina.

N36

Lühidalt:
Bachil on mitmeid absoluutseid tippe. Kuigi mulle selle Air'i D major (misiganes tähendab...) versioon meeldib rohkem. Kuula üle ka Samuel Barber "Adagio for Strings". Mozartilt ja Beethovenilt olen leidnud ka mitmeid lemmikuid.

90-ndatest eurodance läheb minust täielikut mööda, et mitte öelda saast. Sorry :) . Lemmikud seevastu Stardust "Music Sounds Better with You" ja nt Cassius "Feeling for you". Electro igasugustest variatsioonides läheb hästi peale. Nt Golden Boy & Miss Kittin "Rippin Kittin"

Eesti muusikat kuulan vähe. Viljandi folgile ei tule. Sven Lõhmuse pophitid on küll täiesti respekteeritavad. Vanast ajast kuulan meelsasti JMKEt ja Vennaskonda + mõned välismaised punkbändid lisaks.
M38

Seether ft. Amy LeeSeether - Broken

(jumala lahe postitus)

hip-hopi ainult. Muu on kõik pask. Ükski eesti mees pole võimeline nii häid sõnu välja mõtlema kui räpparid. Need on ikka mehed, mitte nagu mõned eesti värdjad. Eriti hea on eesti mehe kompleks oma riista väiksuse pärast. Ja siis hakkavad naisi sõimama, et neile meeldivad suured riistad. Kõik naisräpparid ütlevad, all i want is big dicks.

to Niisiis ehk N36

Aretha Franklin'it ma tean. Esimese asjana tuleb kohe pähe tema lugu „Midnight Train to Georgia”. Smooth jazz pole ka võõras väljend. Teema ongi natuke hakanud oma eesmärki täitma, olen juba midagi kõrva taha pannud. Näiteks Evanescence peale polnud mõelnud. Seal on lauljaks naine. Ma eelistan naissoost soliste, kui võimalus on. Veel tuli meelde, et on olemas sellist pop-rock'i tegev bänd nagu The Corrs. Nende „Breathless” tuleb esimesena meelde. Tõsised rokipeerud (näiteks Motörhead'i kuulajad) seda muidugi rokiks vist ei pea. Ja selle TEGELIKU roki ehk rock 'n' roll'i kuulajad peavad Motörheadi mingiks müraks arvatavasti. :) Nende jaoks on rokk Bob Segar - Old Time Rock N' Roll.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Üüratus avapostituses rokki ma üldse ei maininud. Teen selle siis ära. Kõige-kõige rohkem meeldib mulle John Mellencamp - Hurts So Good (1982). Võib-olla asi selles, et ma haistan seal BDSM alatooni. :)) Sometimes love don't feel like it should. :) Lahe lugu igatahes.

Siis on veel selline lugu glam rock'i bändilt Whitesnake - Here I Go Again (1982). See lugu on täpselt selline, et paned autos kõvasti käima ja rokid siis omaette sõites. Ega ilmaasjata seda lugu Hollywood filmides ei kasuta, kus mees naisest lahku läinuna autoga minema sõidab. :)

Algupärasest rokist rääkides, ma suudan ma oma aju tagasi kerida kuni aastani 1957 - The Monotones - Book Of Love. Keegi suudab veel kaugemale minna roki ajaloos? :)

to naine

Ainult hip-hop? Mida arvad Sweetbox - Everything's Gonna Be Alright? HAHAHAA - nagu ma esiemeses postituses mainisin, siis J.S. Bach'i „Air on the G String” on jumalik. Sweetbox on sellele 300 aastat vanale loole räpi peale ehitanud.

Teine selline „räpp vanale koolile peale” on Coolio - C U When U Get There. Jällegi põhjaks 300 aastat vana Pachelbel'i Canon.

Aga sõnaga hip-hop tuleb kohe silme ette MC Hammer - U Can't Touch This.

Hip-hopist rääkides:

„Salt-n-Pepa - Whatta Man” räägib minust. :))))

M38, kas sa M83 ka kuulad, idee järgi peaks su muusikamaitsega kokku minema, eriti Midnight City lugu!?

Hea lugu on. Aitäh soovitamast. Sinu lemmik?

Kuulan rocki, softrocki ja veidi kantrit..

Hetkel meeldib eriti drowing pool - rebel yell
Johnny cash - hurt
Johnny cash - one

laulul peavad sõnad olema ning kidnlasti ka mõte, kuigi jah, kitarri muusika on niisamaga ka hea. Ei mõista neid moodsaid "potipanni peksmise" muusika kuulajaid, .

Bach... ja siis on tükk tühja maad. Ei, juba veidi peale teda tuleb Rahmaninov.
Acid jazz, osa trance'i, rocki jm. Üldiselt pea igas žanris jään kuulama alati neid, kes suudavad olla omapärasemad kui teised. Õnneks neid jätkub isegi tänapäeva, vahepeal oli natuke sandisti.

Ma ei saa aru, mismoodi on Folgil esinejad labased ja inetud, pigem seostub sellega rahvariietes vaikselt kannelt m2ngiv neiu.

Peale Bachi aaria ei teata midagi klassikast! Help!!! Võtke ette ja kuulake läbi kõik Brandemburgid, süidid, kontserdid, passioonid, htk jne. ja beethovenist võiks ikka peale Eliisele midagi veel teada. Kurat, mees on kirjutanud 9 sümfooniat, 32 klaverisonaati, super-truper viiulikontserdi, 5 klaverikontserti, vaimulikku mussi jpm Ja Viini klassikutest niikuinii Haydn, Mozart...kõriauguni on head klassikat. Ja Philp Glass ja Michael Nyman!!!

Nõus, mees, eriti nõus "Für Elise" kohapealt, lapsest saati vastumeelne, kõik klimberdasid ja poetasid pisaraid, aga minu arust lihtsalt ühe suurmehe äpardus, juhtub ju parimatelgi :)
Aga Bachi aariat pole suudetud täielikult ära leierdada, aaria on endiselt väga ilus, kui seda tõesti õiges tempos mängitakse, ja eriti siis, kui seda esitab Jordi Savall tšellol.

ja jaa...the ensemble Hespèrion XXI. ta on muidugi pigem gamba mängija, aga need on juba nüansid ;)

Viola da gamba jah, aga sel korral mängis ta kindlasti tšellol :) ja see oli ilus...

Kuulan muusikat, mis meeldib, lugusid, millel on mõte. Vahel harva haarab ka mõni väga lapsik lugu kaasa, mis teha.

Et veidi selgust tuua, siis näiteks slipknot, nirvana, soad, kuid samas ka rihanna, justin timberlake ning mozart, bach jne. Välja ei jää ka dubstep, progressive house. Ühesõnaga mida iganes, ma ei vali stiili, valin muusika, mis meeldib.

http://www.youtube.com/watch?v=lWP9VvkeTmA

greipile. no jah, eks õpingute algus tehakse ikka tshelloga :) soovitan soojalt kuulata sellist elektroonilise roki bändi nagu Carpark North. Nad käisid Tallinnas ka ülemöödunud aasta lõpupoole. Väääga hea on :)

to mees

Väga vabandan, et minu piiratus kedagi puudutas ja et ma Beethovenist midagi peale Für Elise ei tea. Kas Beethoven on siis veel midagi teinud vä peale Elisele? Ja Bach ka muud kui "Air on the G String"? Tõenäoliselt ei tea ma muusikast midagi, seega lähen arenen natuke...

Minu kitsas silmaring võib ehk kuidagi vabandatav olla sellega, et mul on klassikalist muusikat vähe. Klassikalise muusika alla paigutaks bachid, mozartid, griegid, schubertid, straussid, mendelssohnid, schumannid, lisztid, wagnerid, verdid jne.

Mul on kõigest umbes 4000 (neli tuhat) lugu klassikalise muusika valdkonnast. Seega peaks minu piiratus olema arusaadav, et ma ei tea, et peale Bachi ja Beethoveni on veel midagi olemas ja Elisele pole ainuke Beethoveni lugu.

Tänud teada andmast, et klassikalise muusika valdkond on laiem!

Praegusel ajal olen Arvo Pärdi muusikast vaimustunud. Muidu klassikat kuulan väga hea meelega. Tundlikumad (sügavad ja kurvad)palad on Albinoni Adagio, Bach Air, Pachelbel Canon, Barberi Adagio for string.
Samuti meeldib vanu Eesti laule kuulata - nt Oleg Melniku "Sa vaiki nüüd..." või Jaak Joalat, Heidi Tammet jne. Urmas Alender oli, on ja jääb üheks lemmikuks, ka Henry Laks. Just sõnad ja see kuidas need sõnad nende esituses kohale jõuavad.
Aga ka näiteks Amy Winehousi kuulasin alles eile. Täna jälle Edith Piafi ja Frank Sinatrat.

http://www.youtube.com/watch?v=qxqmQStGmQ4

Yanni nt.
http://www.youtube.com/watch?v=uPRtM5_8SJY&feature=related

Mina fännan juba lapsest saati seda lugu ja ka Knopflerit... selles versioonis eriti pikalt nauditav:
http://www.youtube.com/watch?v=o7GJgncybV8&feature=fvsr

Suurtest klassikutest meeldib mulle hoopis Tšaikovski, osaliselt ka Brahms. Mozart siis, kui tahan meeleolu tõesti rõõmsaks ja õnnelikuks saada :)
Juba kooliajast on suur lemmik Clannad, ja selle kaudu leidsin tee üldse iiri muusikasse. Enya ka ok, aga liiga kommertslik.
Keska ajast saadik meeldib vene "Kino" - kuigi muidu venekeelset muusikat kuulata ei kannata. Meenutab natuke mu ühte teist lemmikut "The Doors" - kuigi ma pole siiani päris kindel, kas Jim Morrison ikka oskas laulda :)
Ja asi, mida ma natuke häbnenen - kuulan ka natuke oma lapsepõlve muusikat, et 80ndaid.
Latiino muss meeldib ka, kuna olen salsafänn.
Hea kompott tuli kokku :)
Üldse ei kannata 90ndate diskot.

Enya alustas muuseas Clannadis oma muusikukärjääri. perebänd noh :)

Olen teadlik :)

Siiras aitäh sulle hea soovituse eest, tavaliselt ei usu teiste soovitustesse eriti, aga seekord oli küll täitsa kogemata täitsa kümnesse...
Absoluutses vaimustuses... Sellise asja eest ei ole tegelikult võimalik piisavalt tänadagi :)