Ella Fitzgerald suudab vist iga loo mõnusaks laulda ja James Last’i orkester mõnusaks mängida. Klaverimuusika meeldib ka. Beethoveni „Für Elise”, „Pathetique 2nd mov” ja muud sellist klassikat pole vist mõtet mainida, aga hea meel on, et kaasaegsed pianistid toodavad väärt kraami. Giovanni Allevi (näiteks „Back To Life”), Yiruma ( „May Be”) jne.
Klassikalise muusika produtseerijatest on kindel lemmik Bach. „Air on the G String” on jumalik. Bach’ilt on tulnud minule kõige rohkem meelepärasemat loomingut. One-hit wonder’i :) Pachelbel’i Canon on ka hüva kraam.
Nüüd aga jõuan oma saladuse juurde – mulle meeldib ka rämpsu kuulata. Eurodance! Kui sõna eurodance jääb arusaamatuks, siis toksige Youtube’i „Real McCoy - Another Night” ja kuulake. Või kuulake mõnda suvalist lugu Alexia’lt. Teda kutsutakse „the queen of eurodance”. Ühesõnaga kõik selline jama nagu „Fun Factory - Close to You”, kõik Jam Tronik’ilt, „Twenty 4 Seven - Slave to the Music”, „Pharao - There Is a Star”, Edelweiss – „Starship Edelweiss”… Kes need artistid olid vanasti? DJ Bobo, La Bouche, ICE MC, E-Type, 2 Brothers on the 4th Floor („Dreams”), Corona, Mark 'Oh, E-Rotic, Masterboy, Captain Hollywood Project, Culture Beat, Loft („Mallorca” ja „Hold On”), Captain Jack (puhaku ta rahus!). Rahus puhaku ka Melanie Thornton, La Bouche vokalist. Ja, kurat, „Where Do You Go” EI ole No Mercy lugu. Originaal kuulub La Bouche’le ja on tõeline eurodance. :) Kuradi boybänd röövib kuulsust!
Siis kuulan veel ka 80-ndaid. Selle alla läheb Whitney Houston’i „How Will I Know”, „So Emotional”, „I Wanna Dance With Somebody”, C. C. Catch :), Savage jne.
Ma hakkan juba kahtlustama, et Eestis saab vist ühe käe sõrmedel üles lugeda inimesed, kes teavad sõna doo-wop. Pole igatahes ühegi inimesega au kohtuda olnud, kes selle tähendust teaks. Ühesõnaga Norman Fox & The Rob Roys, The Belmonts, Lewis Lymon, The Fascinators, The Earls, The Penguins („Earth Angel”) ja muu selline kraam.
Doo-wop’i viga on selles, et kuna tegemist on 50’s ja 60’s algusega, suhtutakse seal naistesse tänapäeva mittesobivalt liiga suure aupaklikkusega ja pjedestaalile tõstvalt. Naisi austati siis rohkem. Tänapäeval tuleb naistesse suhtuda arrogantsemalt ja ülbemalt, muidu oled mõttetu jobu. Seega liiga palju ei tohi meesterahvas doo-wop’i kuulata. Manustada väikestes annustes. :)
Tean, et Eestis on olemas mingid kasearud ja leplandid, kuid pilti ja nägu küll vist kokku ei viiks. Ei huvita. Sven Lõhmuse (Mr Happyman) ja Pearu Pauluse tunneks ikka ära. :) Isegi Henrik Raave vist tunneks ära. Üldse kuulan ma kaasaegseid artiste vähe. Katie Melua tuleb esimese hooga pähe. Osadele inimestele võib eurodance ja Lady Gaga ühesugune tunduda, kuid minu arvates on Lady Gaga õudne. Electro-Pop on vist selle stiili nimi. Kuna aga isegi Mark 'Oh ja E-Type on ära keeranud ja sarnast jura tootma hakanud, siis järelikult polegi tänapäeval midagi kuulata (peale Melua). Eurodance’i enam ei toodeta.
Viljandi Folk on õudne koht! Ma ei leia nende inimestega mitte natukestki ühist. Isegi naised muutuvad ebaatraktiivseks, kui tean, et nad sellist jama kuulavad. :D
Nonii, kas mainitud sai ka midagi tuttavlikku sealpool monitori olijatele? Mida ise kuulate ja vana olete? Teema tegin selle mõttega, et ehk on midagi huvitavat kõrva taha panna.
M32