Väga tuttav tunne, suhtlen ka meesterahvaga, kes väidab, et on introvert. Mees on keskealine ja pärit Hollandist.

samas ma arvan, et paljud, kes seda kõvahäälselt kuulutavad (olen ju introvert) on leidnud lihtsalt hea vabanduse leigeks suhtlemiseks.

Minu numbrid on 90-60-90

Minu introverdist elukaaslane ei saa niipaljugi suust välja, et oleks mulle ühte kordagi 7 aasta jooksul armastust avaldanu. Kõige rohkem mida loota on, on midagi sellist: ma ju ütlesin sulle, et ma tahan ju sinuga olla jne. Samal ajal on ta alati olemas ja tähelepanelik ja abivalmis.

Oleme samuti abikaasaga introverdid, näit kolm tundi autosõitu mõlemad vaikides ei ole kummalegi mingi probleem, vaid mõnus omaette olemine. Siiski peab ka introvertide suhtes üks pool nö ekstravertsem olema, et "asja" vedada ja käigus hoida. Nooruses olin see mina, kes pingutas end rohkem rääkima, nii kodus kui seltskonnas. Pärast üle 10-aastast abielu olen aga täheldanud, et minu nii vaikne mees räägib minust juba rohkem ja talle isegi meeldib seltskonnas särada. Arvan, et kui olete noored inimesed, on küll võimalik mõlemapoolselt muutuda avatumaks.