Et asi paraneks, selleks on vaja endast rääkida hästi ja pakkuda armastust. Inimesed on oma hinges külmunud, solvunud ja maadligi surutud, neil puudub lootus, see panebki hambaid näitama.
Eestlasel on olnud kurb saatus, ta on ju pidevalt olnud kellegi ikke all.
Kui inimene ei saa vabana ise otsuseid teha, siis hakkabki ta protestima ja eneselegi märkamatult muutub vinguvaks ja rahulolematuks kõige suhtes, mis talle kõige lähedasem on. Kõik, mis teispool silmapiiri, tundub kaunis muinasjutt.
Vaadake kasvõi omaenese lapsepõlve.
Ikka leitakse sealt midagi, millega ei olda veel kaugel täiskasvanueaski rahul, otsitakse aina süüdlast ja kurb on, et enamasti saavad süüdistuselaviini osalisteks omaenese vanemad - ema, isa. Inimesed, kes tegelikult sulle elu andsid, sind hoidsid ja ellu juhatasid. Aga seda ei mõisteta, ikka otsitakse vigu ja süüdistatakse.
Kui need vanemad oleksid olnud niiiii pagana vastikud, siis sa poleks ellu jäänudki.
Ometi oled sa ju olemas, aga ikka on sellest veel vähe, ikka soritakse aegade taga ja urgitsetakse minevikus, et äkki ikka veel leiab midagi, millega õigustada oma hetke ebaõnnekest.
Samamoodi on selle oma rahva ja kodumaaga.
Võõra maaga ju pole mingeid sidemeid olnud senini, pole, millest kinni hakata, mida etteheita.
Aga unistamiseks on kaugused alati ju sobinud, sest silmapiir on nii kutsuv ja silmapiiri taga oleks justkui imedemaa.
Loe muinasjutte, seal on inimloomuse õpetused kirjas ja siis sa mõistad, miks on asjad just nii, aga mitte teisiti.