No ma ei jaksa enam elada välismaal, üksindus ja rutiin lihtsalt tapavad mu ma tunnen kohe seda. No elan väikse lapsega koos. Oma korter, hea töökoht-isegi liiga hea ja võimalus edukalt karjääri teha, aga tapab see rutiin. Iga päev ainult töö ja kodu, mitte midagi muud. Kõik sõbrad ja pereliikmed on Eestis, siin on muidugi ka tuttavad kellega suhelda (töökaaslased ja lapse lasteaiakaaslaste vanemad) aga kõik vanad ammused sõbrad Eestis on hoopis teine asi, vanu asju meenutada ja naerda saab kogu aeg, siin nagu ei ole kellelgi huumorimeelt ja kõik elavad nagu kuskil teises maailmas, et raske on ühist teemat leida ja enamasti saab lihtsalt üle korrata jälle ainult töö töö ja veelkord tööasju. Mind ajab iga asi juba nii närvi et lihtsalt ei tahagi enam kellegiga suhelda siin. Vaba aega nagu ka on piisavalt vähemalt kui üks nädalavahetus kodus olen kaks pikka päeva siis peaks saama nagu midagi tehtud ka, aga no ei suuda ennast kokku võtta isegi mitte nii palju et arved ära maksta, lihtsalt ei taha enam mitte midagi teha ja ei suuda keskenduda millelegi ega oma peas selgust saada mida ma tegema peaks või mis ma teha tahan.Eesti vahet ei saa ka ju iga kuu sõita. Palk on küll hea, et elan ilusti ära, jaksan üüri ja muud arved tasuda, aga midagi üle jäämas nagu ka pole, et tihedamini Eestis käia näiteks. Hirmsasti tahaks Eesti tagasi kolida ja rahulikult kodus olla, vaadata kuidas laps õues ringi jookseb ja teistega ka suhtleb, siin ta ripub kogu aeg minu küljes kinni ja ei oska siin korteris midagi välja mõelda nagu minagi ja loomulikult üksi ei ole põnev ka midagi teha või mängida, aga ma ei saa ju ka kogu aeg õhtuti ja nädalavahetustel lapsega mängida, kui pean süüa tegema ja koristama, pesu pesema, söögipoes käima jne. kõik tavapärased toimingud ja siis oleks vaja vahepeal rahulikult keskenduda ja natuke paberitööd teha nagu näiteks tuludeklarastiooni täitmine, kuhu tuleb mingeid numbreid välja mõelda, aga ei ole ju võimalik keskenduda ja kõike ei jaksa oma uneajast ka teha. Samas Eestis elades(linnast väljaspool) ei saaks ma kohe kindlasti sellist palka et ära elada, sest maal elades ei ole ju töökohti valida. Ja pole mõtet mulle soovitada et pean endale vaba aega leidma ja lapse hoidu andma kui see ei ole mitte kuidagi võimalik. enne kui laps kuhugi minust maha jääb peab ta õppima inimest tundma ja kui kui korra on keegi mu last juba valvanud siis edaspidi ei vasta enam isegi telefonile, sest minu laps ei ole selline kes istub tundide viisi omaette nurgas ja mängib vaikselt, ta tahab kellegiga koos mängida ja üksi ei ole kauem kui eh viis minutit.Ja ma ei leia ju iga kord kui vaja oleks uut lapsehoidjat, igaühele last ei usalda ja sinna läheb juba meeletu aeg kui neid lapsehoidjaid otsin ja lõppkokkuvõttes ikka ainult üheks korraks on see lapsehoidja. Ei tea mida teha, ei suuda midagi välja mõelda, kõik tundub järsku nii rusuv ja seda juba pikemat aega, ei suuda midagi positiivsena näha, mittemiski nagu ei õnnestu enam ja puhata ka ei saa kuidagi, ei mäletagi millal viimati ühe öö korralikult magada sain. Pea iga öö lapsel jookseb ninast verd ja pean selle peale ärkama ning pärast ei suuda enam uinuda või näen mingeid õudukaid unes, et olen sisse maganud või tööpäeeva ära unustanud, mida iganes ja mille peale ma loomulikult taas ehmatusega üles ärkan või rallib keegi ilma sumbutita autoga gaas põhjas esimes käigu akna tagant mööda ja ma ei saa lihtsalt magada... ma ei tea kas ma olen tõesti lolliks minemas, aga kõik on kuidagi negatiivne minu jaoks peale töökoha ja töö tegemise.

No kuule, sa oled arvatavasti juba m6nda aega välismaal elanud ja ikka pole mitte yhtegi normaalset s6pra leidnud?
Proovi huviringe- sealt saad vähemalt niipalju, et korraks kodunt välja ja natuke vaimu värskendada. Selleks aga on jah vajalik, et keegi su last paar tundi hoiaks.
Mina elan ka välismaal ja pole poole aastaga veel s6pru leidnud, aga ma ei kurda ka eriti. Usun, et kui ma ainult tahan, siis kindlasti leian.

saan sinust täiesti aru. ei viitsinud kogu kommentaari lõpuni lugeda, aga ütle endale, et sa ei pea ju välismaal olema. saad iga kell koju tulla. lennukid ju lendavad.
eestis on tõesti parem. mis siis, et palk väike, aga igal juhul on eestis parem.

No aga siin tõesti ei ole ühtegi ligilähedast inimest ka kui mul Eestis olevad sõbrad on. Paar meesterahvast ehk oleks, aga siis neil ju armukadedad naised(kuigi suhtlevad ka minuga) ja ei saa aru et on võimalik olla vastassoost inimesega ka lihtsalt sõber. Ja ei taha mina ka kellegile peretülisi põhjustada, parem hoian siis eemale juba.

Otsi mees siis endale :) Hakka kohtsamas käima, see ju piisavalt lõbus tegevus.

Same here, halloo! Tulles oli muidugi põnev ja kihvt, abikaasaga koos ja puha. Asi sai niikaugele, et lausa ostsime oma korteri välismaale. Oleme olnud 6 aastat eemal. Mõni aeg tagasi hakkasin täpselt sedasama tundma ja see muudkui süveneb. Kuhugi minna ei ole, poed on varakult kinni, tooteid valida ei ole, tellida sittagi ei saa, mitte midagi siin ei toimu, inimesed on tagaselga vastikud, silmade ees muudkui irvitavad. Ongi masendav. Töö, töö ja ainult töö. Mehega kohtume voodis, räägime juttu siis. Võtsin nädal tagasi otsuse, et see enam edasi kesta ei saa, ma tahan tagasi Eestisse. See palk pole küll sama, aga selle hunnikuga siin pole ka midagi peale hakata. Korter on juba müügis ja ma loodan, et saan selle kiiresti müüdud.

Ahjaa: tuludeklaratsiooni me küll täitma ei pea, meil kõik valmis, logime panga ID-ga (oma isikukoodiga) sisse ja saadame ära. Arved tulevad kõik e-maili peale, vaja vaid pangas kinnitada.

Igatahes - sellest passimisest ja igavusest on kõrini ja mina igatahes ootan küll juba minemasaamist. Ausalt. Mul pole elus kunagi igav olnud, aga viimane aasta saan juba lamatised p*erse peale. Mõistan Sind, teemaalgataja. Ehk lohutab Sind see, et on keegi veel. :)

Sära silmadesse. :P

kui eestlasi pole? Olen aru saanud, et igas riigis on oma eestlaste kogukond, kes rohkem või vähem omavahel suhtlevad ja koos käivad. Neilt saaks kindlasti rohkem tuge ja arusaamist koduigatsuse ja rutiiniga võideldes kui Eestisse jäänutelt.
Võib vaid arvata, et enamus neist oleks kolmeni lugemata nõus sinuga kohad ära vahetama:)

Ma lihtsalt ei suuda enam midagi teha, isegi söögipoodi ei viitsi minna enne kui kõik varud otsas on. Pesema ka ei viitsi minna, rääkimata veel enda üles löömisest ju kuhugi minemisest. Kõik ettevõtmised on kuidagi nii rasked et mõtlemisest kaugemale ei jõua lihtsalt.

Sellisel juhul on sul depressioon ja soovitus oleks psühhiaatri juurde minna, ilma naljata!

Esiteks - laps on Sul täiesti normaalne. Olen palju hoidjatööd teinud ja pole väga tihti olnud juhuseid, kus väikelaps tahaks omaette toimetada. See on pigem harv positiivne üllatus, kui laps mingi mängu leiab, mida ta lummatult üksi mängib. Kõik lapsed tahavad tähelepanu ja tegelemist. Lapsehoidjatega ongi see jama, et tihti hoidjad arvavad, et mis see lapsehoidmistöö siis ära ei ole! Loodavad kõik kerget raha teenida, nagu USA filmides.
Mis puutub aga üksindusse, siis ise olen ka sarnases olukorras olnud, kuid selle vahega, et lisaks oli ebameeldiv töö ja rahamured. Last küll pole, jah. Isoleerituna võid end tunda igal pool, eriti kui rutiin peale tuleb. Paljud inimesed tunnevad end tapvalt üksikuna, sest inimene on karjaloom. Sa ise kaevad endale auku, kui pidevalt (ka uneajast) sellele mõtled kui üksik ja väsinud Sa oled. Soovitan minna lapsega füüsilisi tegevusi tegema: jalutama, loomaaeda, uisutama, muuseumisse jne. Kehaline aktiivsus paneb aju õnnehormoone tootma. Sinu jutust jääb mulle mulje, et oled lapsega peale tööd palju kodus - korteris. Tean, et Eestis on igast beebikoolid, emmede netilehed. Otsi enda riigist samu asju ja mine tee midagi koos teiste emadega, nii saad kindlasti palju uusi tutvusi, kellega on lihtne ühiseid teemasid leida.
Miks jookseb lapsel ninast verd? Ilmselt korteri kuiv õhk - osta õhuniisuti. Sa oled lihtsalt stressis. Tegele selle stressi maandamisega. Tean, et seda on lihtsam öelda, kui teha, aga muud valikut ei ole, muidu oled varsti depressioonis ja sellest välja tulla on juba hoopis keerulisem.

viimasel 6igus. Pead ise aktiivsem olema. Tundub ka et sa oled t66ga yle koormatud. Katsu ajada lyhemaid paevi v6i yks paev lisaks vabaks v6tta, mis siis kui saad vahem raha. Ytle et pead lapse eest hoolt kandma. Ja olegi endale ise aktiivsemalt seltsiks. Hakka valjas kaima nadalal6ppudel, lapsega, ja otsi ka muid tutvusi, lapsehoidja ikka paariks tunniks saad vaadata. Sul on vist shokk keskkonna muutumise t6ttu, see laheb yle, aga otsi tegevusi mis sind huvitaks, kai rohkem valjas, tee ka sporti. Ja vahenda t66koormust kui liiga palju on.

verejooks ninast v6ib olla allergiate t6ttu, ehk on korteris hallitust, kui veel esimesel korrusel on? Vaheta korter k6rgemale?

Tüüpiline depressioon. Hakka ruttu endaga tegelema ja otsi abi enne, kui asi süveneb.

Pea vastu! Ja aja end välja, liikuma, siis tekib parem meeleolu ja suhtle siis kasvõi arvuti teel, seegi aitab, kas Skype Sul on? Eestis on töö raske ja vähetasuv, siin oled tõesti väsinud kui koju saad. Ja otsi seal ka eestlasi, keegi ikka on, mul omal ajal ootsis olid mõned kirikusse koondunud, sealt leidsin.

Olen ka üksi välismaal olnud ja ka samamoodi - kellegagi õieti suhelda pole, kõik on võõrad, kõik on rusuv... Ja tulin ka tagasi, ammu enne tähtaega. Eestis polnud esialgu mitte midagi teha, ei mingit sissetulekut, aga samas, tundsin ennast nii õnnelikuna! Oleks tahtnud kasvõi tänaval suvaliste inimeste juurde minna ja öelda, et nii tore on siin teie keskel olla. See kõik oli juba päris ammu, aga siiani kiidan ennast, et tagasi tulin. Hakkasin elu nullist üles ehitama, nii nagu see ikka käib: algul esimene töökoht, kehvake ja madala palgaga pärast parem, siis veel parem. Algul üürikorter, esimene pott ja pann, hiljem kõik muu vajalik.
Tead, öelge mis tahes, aga minu arust Eesti on parim koht maailmas, kus elada! Oma kodumaa vastu ei saa ikka mitte miski.

Kui leiad toreda mehe, siis ka elu läheb huvitavaks ja kergemaks. Vaevalt et sõbrannad sind aidata saavad.

Tegelikult saab ka Eestis kui endale selgeks mõeldakse mis on oluline.
Need inimesed, kellele on ülioluline materiaalsus ja positsioon ühiskonnas, siis neil on väga raske ka Eestis, sest täna on võimalusi ja valikuid palju aga võimalusi seda saavutada raske.
Tegelikult on välismaal äraolek üks paremaid Eesti ja eestluse väärtustajaid, sest siin on ju kõik ikkagi kuidagi oma.
Lapsed räägivad õiges keeles ja ümberringi inimesed käituvad harjumuspäraselt.
Loodetavasti algab nüüd ka Eestis selline mõistlikum ja rahulikum aeg, kui pole vaja enam igahinna eest niast veri välja, et saaks viie rikkama hulka, sest lõppkokkuvõttes see pole kõige olulisem.
Tegelikult võiks kõik arvamusliidrid p...e saata ja elada nii, nagu ise tunned õige olevat.
Elu elatakse ainult ühe korra ja ainsad kelle arvamust peaks arvestama on iseenda tunnetus ja kõige lähedasemad inimesed.

See läheb nüüd teemast mööda, aga saan aru, mis Sa, mees, mõtled. Sellest hoolimata on raske mitte olla materiaalne, kui kõik elus on üles ehitatud rahale. Õpin ülikoolis, et saada paremat palka, aga siin tuleb ka juba järgmine probleem, et peale lõpetamist töö saamiseks peab olema positsiooni ehk tutvusi, kelle kaudu tööle saada. Palk, mis peale kooli lõppu ees ootab, saab olema ilmselt nii 500-600 eurot kuus, selle eest peab siia hakkama kodu üürima, sest ostmisest pole isegi mõtet unistada! Lisaks maksta õppelaen ja igapäevane elu. Olen noor ja saan suurepäraselt aru põhjustest, mis eestlase välismaale kisuvad. Kasvanud vanematega elades ja siis mitmekesi koos üürikorteris või ühikas ning peale kõrghariduse omandamist oled ikka nii vaene ja hädine, et üürid mingi odava ubriku ja elad siis oma kauaoodatud iseseisvat elu, mis koosneb tööst ja maksudest! Tahaks ju ka elama hakata lõpuks - krgemalt hingata, et oled midagi saavutanud ja kuhugile jõudnud. Ilmselt olen liiga negatiivne, aga endal on ka selline lootusetuse tunne, et muudkui pinguta - koolis, kodus ja tööl, kuid mingit helgemat hetke ei paistagi. Koguaeg on raha vähe ja võimalused piiratud. Igavesti ei saa ju vanemate kukil või sõbrannadega kahe- või kolmekesi koos elada. Meest ka sel põhjusel ei taha otsida, et siis oleks kellega kulusid jagada ja ühine pangalaen võtta.

teemaalgatajale.

kurg tõi lapse ja viis selle isa minema või? põgenesid välismaale paremate kurgede juurde?

Eks ta ole. Mõistan sind hästi.

See otsus, kas minna tagasi või mitte on väga indivduaalne ja isiklik. Eestisse tagasiminek ei ole mingi võluvits, mis kõik teemaalgataja probleemid lahendaks.

Eestis on kaks suurt probleemi minu jaoks. Järjest rohkem sumbunud konnatiigi tunne, kus on ainult üks arvamus lubatud ja see on suhteliselt tagurlik igas asjas. IT on vorm, aga mitte sisu. See on põhjus ka miks riik ei arene.

Teiseks raha. Kui on olemas oma maja või korter ja enam-vähem normaalne sisetulek, alates umbes 1000 eurot neto, siis võib Eestis hästi ja toredasti elada. Ku mitte, siis…siingi on päris palju nende õnnetute kurtmisi kes miinimumpalga eest tööl käivad ja vaevlevad.

Tihti nendel jutlustajatel siin, kellel on "Eestis kõik nii hästi" on oma kinnisvara või muud varud, mis normaalselt elada võimaldavad. Või rikkad vanemad.

Teemaalgatajal soovitaksin kõigepealt praeguses riigis abi otsida, sest ilmselgelt on tegemist depressiooniga, hea veel kui algusjärgus. Suuri otsuseid ei tohiks sellises olukorras teha.

Kindlasti võõras riigis keegi meile oma sõprust ja armastust ise pakkuma ei tule. Tuleb olla topelt aktiivne. Nõrkadele välismaale kolimine ja seal sisseelamine see ei ole kindlasti.

Haiguse eest ei põgene, ole kus riigis tahes ja põgenemisega seda maha ei raputa. Lisaks veel probleemid kindlustatusega, mis tähendab meeletuid ravikulusid, kui ühe vale sammu teed oled omadega sees väga pikaks ajaks. Sa võid küll arvata, et lähedased ja sõbrad aitavad sul paraneda, aga kurb fakt on see, et ainult ise saad selle haigusega ennast aidata, haigetest pigem kaldutakse eemalduma, enesesäilitamise instinkt.
Kui see on esimene deprekas siis võid 6 kuu kuni 1 aastaga sellest välja tulla eeldusel, et pöördud kohe arsti juurde ja hakkad enda ravimisega tegelema, vajadusel tuleb lapsele palgata hoidja või otsida abi kohalikust sotsiaalsüsteemist.
Lapse kasvatamine ei tähendagi, et päevad läbi temaga istud ja mängid, teda tuleb treenida turvalises keskkonnas üksi olema, ise mängima, ootama, kuni saad tema juurde minna jne. Ülearu klammerduv laps on kurnav sulle endale ja selle probleemiga tuleb tõsiselt tegeleda.
Kui sa seda seni teinud ei ole siis on päris arusaadav, et hoidjat on raske leida, lisaks veel sinu usaldamatus hoidjate suhtes. Sa ei saa ometi tõsiselt mõelda, et Eestis lased väikelapse üksi õue peale ja sedasi saad sa ta maha raputada, et ise paberitesse süveneda? Eestis on arusaamad lapse turvalisusest veel nii kaugel maas, et siin nad saavad lapsed reaalselt surma ja vigastada selle pärast, et vanemad ja lähedased nad järelvalveta jätavad, otsi statistikat, kui ei usu.
Söö iga päev rasvast kala või omega 3 rasvhappeid mingil muul moel, see toidab aju ja teeb enesetunde paremaks, aitab depressiooni leevendada.

Oleneb, kus riigis oled, aga näiteks Inglismaal saab väga korralikku toetust, kui üksikema oled. Mu eestlasest sõbranna saab kahe lapse eest toetust seal. Oled sa sealseid võimalusi üldse uurinud?

ara kuula mingeid mutte siin, pole sul viga midagi v6i haigust, lihtsalt esmase sisseelamise asi. Seda kutsutakse kultuurishokiks. Muud midagi. Laheb yle m6ne kuu parast tunned end juba paremini, aasta parast ei maletagi. Kai rohkem valjas tutvu linnaga ja loodusega, otsi kontakte teiste lapsevanematega etc.

välismaale sa ju millegi pärast läksid? ilmselt raha ja palga pärast. sellest peadki aru saama, et see oli sinu valik. kui hakkama ei saa, siis saba jalgevahele ja eestisse tagasi madala palga peale.

sul on kõige ehtsam depressioon. ma ei tea, palju ravimid seda aitavad, aga eelkõige aitab mõtteviisi muutus. pead endale selgeks tegema, misjaoks sa oled välismaal.

kui tööl oled, on ju laps kuskil? hakka lastehoius/lasteaias käivate vanematega suhtlema, nii saad oma lapsega minna teiste vanemate laste juurde. Laps klammerdub sinusse, sest sa lausa kiirgad ebakindlust ja masendust. Lapsel pole ju kellegi poole pöörduda, kui ainult sinu poole kui sa teda kuskile ei vii.

Võta ennast ometi kokku ja mine toast välja. Sul on laps, kelle heaolu eest vastutad! Tee midagi lapse ninaverejooksude vastu. Ja loo kontake väljaspool töökohta. Mine suhtle mänguväljakul kasvõi mõne vanemaga. Ei saa ju nii hädine seal välismaal ometi ka olla!

Ei ole sisseelamise shokk. Olen juba üle viie aasta siin elanud ja kõik on nii selge et võiksin silmad kinni ka kõrvalistmel kellegile teed juhatada kuha iganes minna ei ole vaja. Olen erinevates kohtades elanud ja töötanud ja seega tunnen kõiki kohti nii hästi juba et suht raske midagi uut avastada. Võibolla peaks tõesti lihtsalt õues jalutama õhtuti ja mitte millegi peale mõtlema ja kõik vajalikud asjad tegemata jätta kuni sita sisse upun ja lõpuks avastan et nüüd oleks aeg ennast liigutama hakata, ja siis tekib veel suurem stress et miks ma üldse edasi lükkasin oma tegevusi ja kohe ei võinud ära teha. surnud nõiaring minu jaoks. kas sellist imerohtu pole olemas mis pedantidele ütleks et kõik ei pea kogu aeg viimase peal korras olema ja kõike ei pea nüüd kohe tegema ja nii elu lõpuni, et ei peaks ennast piinama mõttega et nii palju on vaja teha, aga millal ma seda teen(ja samas ma ise tahan kogu aeg kõike teha ja ise määran endale need tegvused, kuigi ei jaksa lihtsalt teha, aga tegematta ka ei saa jätta, kuigi vabalt võiks-lihtsalt ise annan nagu endale käske ja annulleeida neid ei oska) Ja nii ei jäägi sellist vaba aega et ma suudaks endale planeerida kodust väljamineku või lõõgastumise hetki-need lihtsalt jäävad viimaste sekka ja jälle tuleb uusi ideid, asju vahele. Ja töö vähendamine ei tule kõne allagi, sest mul on piisavalt palju tööd, mida tegemata ei saa jätta ja samas ei tahagi, mulle lihtsalt meeldib see töö ja enesearendamise võimalus nagu koolis käimine, kogu aeg on midagi juurde õppida ja tuleb uusi teadmisi ja lisaboonusena saan veel raha ka selle eest. Ma teeks hea meelega õhtul kodus ka veel tööd kui ainult suudaksin keskenduda lapsega tegelemise ajal veel paberitööle.

kus maal inimene nii õnnetu on, pole midagigi konkreetsemat põhjuste kohta, et vägisi jääb mulje nagu oleks tegu väljamõeldisega.
Kas äkki ongi?

Mulle jääb mulje, et siin on pigem probleem ajakasutuses. Kõik nagu kuhjuks ja midagi ei saa tehtud, samas kui ka laps vajab tegelemist ja kodutööd ja.. Siin aitab vist ainult mingi ajakava paika panemine. Ja lapsega tegelemine peab sinna ka kuuluma, see on lapse arengule eluliselt vajalik ning mitte mingi muu paberitöö kõrvalt. Kõlab pisut õpitud abituse moodi.

tegevusi mis vajaksid tegemist v6ib alati leida. Pane prioriteedid paika. Ja peaksid ikka vist t66koormust vähendama, jutust tundub nagu oleksid läbip6lemise tundemärgid, magada ei saa, jne.

Depressioon, mis depressioon. Tean seda omast käest! Mina kohe kiiresti arstile. Hakka end füüsiliselt liigutama, see teeb ainult head. Mida vähem jätad endale päevatoimetuste kõrvalt aega mõelda kõigele, millega Sa rahul ei ole või mida sa teha ei suuda, seda parem Su vaimule. Ole aktiivne ja liigu palju.

mul oni just Eestis samamoodi, polnud kellegagi rääkida peale sugulaste ja paari tuttava, aga sedagi harva, ei käinud regulaarselt läbi, ja välismaal sain sõbrad paari nädalaga. See sõltub sinust endast, kas oled avatud, käid kuskil huviringides, isegi raamatukogudes peaks olema välismaalaste tutvumisüritused, kas võtad osa ühiskondlikust elust. Kui sul on laps, otsi teisi lapsevanemaid ja inimesed pole siis armukadedad. Teiseks, sul võib olla päriselt depressioon, kui end jõuetuna tunned, sel juhul võiks tõesti arsti juurde minna. Eestlastel o kahjuks komme depressiooni alahinnata.