käisin peol, tutvusin mehega, ise keskealine ja mees ka.
mees kutsus mind uuesti välja.
tema väga sümpaatne, igati vormis, majanduslikult kindlustatud.
ma ei liialda, kui enda kohta ütlen et vormist väljas, hall hiireke, ei nägu ei tegu (see teatud põhjustel ja olukorras täpselt nii, võimalik et see muutub muidugi...)
ma imestan et selline mees hakkas kinni minusugusest.
kas tõesti otsib ainult uut seiklust, ägedat keppi või tingimusteta sõprust? või on ka muid variante ... ma pole ammu kellegagi suhelnud ja välja ei ole mind ka ammu kutsutud... võib olla minu vanuses ei sobi enam asjade ja olukordade üle norida vaid võtta asju nii nagu nad on.... kuid mina oma mõistusega ei vaataks iseenda poolegi ja asi ei ole selles et ma ennast ei armastaks või ei hindaks. katsun loogilist seletust leida aga leidmata vist jääbki