Tutvusin sel sügisel mehega, kelle puhul tundsin, et just tema on see, keda olen otsinud mitu viimast aastat, see nn. Härra Õige. Ta oli esimene mees, kelle CV vastas kõigis punktides mu kõrgetele nõudmistele. Ma armusin temasse ja olin tema kõrval õnnelik. Kuna elasime eri linnades, siis saime kohtuda vaid nädalavahetustel. Jaa, mõtlesin ka ise korduvalt sellele, et see kõik on nagu filmis ehk et liiga ilus et olla tõsi... Mehe sõnul polnud ta enne minuga kohtumist teadnudki, mis tunne on armastus, ta ütles et olen see naine, keda ta otsinud terve elu. Mees ütles ja kirjutas mulle korduvalt, et armastab mind, mida ta polnud iial varem kellelegi öelnud, isegi mitte oma eksabikaasale. Kuid tegelikult üks asi häiris mind algusest peale. Üritasin mehele nii muuseas seletada, et mul on allergia purjus inimeste suhtes. Mees selle lause sisust tookord aru ei saanud. Teinekord ütlesin otse, et ma tõepoolest ei talu absoluutselt alkohoolikuid, et purjus lähedase nägemine käivitab minus kõik kõige valusamad mälupildid, kõik need sõnelused ja kaklused ja politseiväljakutsed, mida oma varasemas elus lähedalt näinud olen, ehk et mida rohkem mees kas muret uputab või rõõmust pitsi tõstab, seda suuremasse stressi ja pingesse mina lähen. Ma ei välista üldse, et see on minu kiiks, eripära, millega tuleb arvestada kui tahetakse minuga suhtes olla.
Otsustav hetk saabus ootamatult jõululaupäeva õhtul. Tulime koos peolt, kus olime joonud kumbi 2 pokaali veini, 2 pitsi konjakit ja tema ühe õlle. Kell oli hiline, minu poolest oleks sellest piisanud, oleksime võinud minna lihtsalt koju ja nautida teineteist. Kuni alkoholipoele lähenedes ta ütles et läheb ja ostab lisaks mõned õlled. Ma sain sellest ütlusest hetkega peavalu ja iivelduse, kuid ütlesin siiski rahulikult, et ma ei soovi et ta seda teeks, et kui teeb, lähen teise tuppa magama. Tema läks siiski ja ostis 4 õlut. Ma ei öelnud rohkem sõnagi. Läksime vaikides minu poole. Koju jõudes käisin oksendamas, mida ta ilmselt ei märganud - lihtsalt äärmise stressi olukordades tõuseb mul vererõhk lakke ja süda läheb konkreetselt pahaks. Läksin kohe teise tuppa magama, enne teavitasin teda et võtsin unerohtu ja palun ennast mitte segada.
Hommikul leidsin köögist need 4 tühja õllepurki, lisaks tühja Vana Tallinna pudeli, milles oli üle poole sees olnud. Seda kõike nähes ma oma otsuses hetkegi ei kahelnud. Läksin ta juurde ja ütlesin, et nüüd on meie suhe läbi. Et see oli tema valik ja tema otsus. Ta kommenteeris vaid nii palju, et sinna poodi astudes oli ta mõelnud, et ta on piisavalt jääraine mees, et mees teeb mida tahab, et ükski naine ei ole siin ütleja. Tegelikult see valik saigi saatuslikuks.
Jaa, mu hing on väga haige. Jube raske on ise suhet lõpetada, võtta see otsus vastu ja seda teatavaks teha. Kuid ma olin sellest korduvalt rääkinud ometi. Ma ei suuda elada mehe kõrval, kes joob üksi, kes igal õhtul pärast tööd joob 4 õlut, nädalavahetusel 6 või rohkem, ma ei ole näinud ainsatki õhtut kus ta alkoholi EI tarvitaks. Mees on ennast õigustanud pidevalt, et miks mitte, kuna ta ei jää purju ega muutu agressiivseks. See ongi imelik, et ta käitumine oluliselt ei muutu, kuid minu silmis on tal sõltuvus alkoholist ehk et ta on alkohoolik.
Jään huviga ootama teie arvamusi, kas tõesti on viga minus, kas tõesti käitusin ebaõiglaselt. Või on seline iga päev alkoholi tarvitav mees ka teie arvates sõltlane ja seega lootusetu. Ilusaid Jõulupühi teile.

Jaaa...huvitav lugu.
Kindlasti ei läinud sa liiale ja ei olnud ebaõiglane...pead lihtsalt leidma endale mehe, kes vastab sinu nõudmistele...muidu jäädki end terve elu alla suruma.

4 pudelit õlle ei ole elu armastuse hind.

Samamoodi nagu on olemas joodikmehi on olemas ka joodiknaisi. Karskel mehel on väga halb koos olla lämiseva daamiga, kes igal õhtul kaanib pudeli-poolteist veini sisse, siis on pohmakaga närviline ja kuri (kuni pole pead ära parandanud). Mulle jäi meelde Sinu kirjas üks lõik: "Tema CV vastas kõigis punktides mu kõrgetele nõudmistele". Olen minagi ühe korra elus selle vastiku reha otsa lennanud, et "minu CV vastas kõikides punktides TEMA kõrgetele nõudmistele." Mina olin naiivne loll, oleksin pidanud teadma, et CV-le lisaks tuleb lisada kinnistusraamatu väljavõte, pangakonto väljavõte jne. No ja siis juhtuski nii, et temakene läks alt - mina tahtlikult end rikkaks ei valetanud. Aasta aega kannatasin ära, pärast enam ei kannatanud. Nüüd suhtun sellesse CV-de asja äärmise skepsisega ;)

See mees on sõltlane jah, kuigi ta ise seda mingil juhul ei tunnista. Tegid kõik õigesti. Muidugi on valus, kuid elu sellise mehega muutub ajapikku ainult hullemaks.

CV sobis selles mõttes, et mehel oli kõrgem haridus, korralik töökoht, korralik palk, oma suur ja kenasti remonditud korter. Pealtnäha oli kõik super, kui Sa saad aru mida ma mõtlen. Kohtulikult karistamata, ka purjuspäi sõitmistega vahelejäämisi pole, võlgu pole. Selles mõttes, et tegemist ei olnud absoluutselt mingi töötu ja kodutu asotsiaaliga.

Aga mis on üksi elamisel viga? Võrreldes närvesööva "suhtega", kus on pidevalt ütlemist, ei ole sa nii ega naa. Kui vaatad telekat nurgas vaikselt nagu hiir, siis saad lambist sõimata. Üritad kodu koristada, süüa teha, saad jälle sõimata, et ees oled :-D Väljas käituda ei oska, riideid valida ei oska, kingitusi ega lilli ei oska õigeid tuua jne.

Üksinda - ok, jõulu ajal on veidi häiriv, igasugune tilu-lilu ja tingel-tangel käib, pere ja nännu-ninnu, põhjapõder Rudolf ja Ded Moroz. Samas kui häirivaks muutub, on alati võimalik reisima tõmmata. Kolistad kusagil Aasia või Kesk-Ameerika džunglis, hangid kohalikke sõpru. Võin öelda, et inimesed, kellel ei ole peale riisipõllu, paljulapselise pere ja kehvakese hüti on seal sadu kordi õnnelikumad kui need, kes kirjutavad, et "alla 14 000 euro kuus teeniv mees on luuser." Tahaks kohe näha džungliseiklust mõne beibega, see saaks olema stiilis "Kalliskiviromaan" (Michael Douglas ja Kathleen Turner). Maruhea film oli, olen selle "actioni" korra IRL ehk in real life läbi elanud ja nalja sai mehemoodi:-D

Teemaalgataja, küll see eluarmastus ka tuleb, seniks naudi jõule ja võta enesele aega :-)

minu Elu Armastus joob 3 liitrit õlut õhtuti peale tööd

Kahju Sinust... Ent ega viinaviga eriti parandada saa (on erandeid). Mina olen veendunud poissmees ja ei lase ennast kuidagi enam ümber veenda. Omad valed valikud on peksnud - tibidest olen üritanud kauge kaarega mööda liduda, aga ikka olen orki lennanud. Kõik ei ole tibid pealtnäha, mõned on sisemiselt. Naiste puhul pidavat joomine näitama, et ei ole suhtega rahul. Meeste puhul on asi lihtsalt harjumuses. Kindlasti on teleka ees õlu käes mõnusam lesida kui välja jooksma ronida.

Mulle meeldis kunagi Kerttu Rakke raamat "Kolmas printsess". Seal oli üks übertibi, kes elas kokku mingi kahtlase taustaga ärimehega. Ärikas sokutas tibi missivõistlustele, aga oo õudust - tibi sai kõigest kolmandaks printsessiks. Ärimehel oli mark maani, sest enne oli tal lihtsalt kena beib kaasas, nüüd aga läbipõlenud kaunitar. Kaks parajat pöörasid tülli ja läksid lahku. Siis tuli mängu õilis prints, kes tegelikult oli ropprikas, aga mängis vaest. Tuli kohtamisele mingi logiseva Ford Sierraga ja seegi lagunes metsa vahel ära. Lõpp oli õnnelik.

http://kliimaks.blogspot.com/2010/09/kerttu-rakke-kolmas-printsess.html

PS! Ma siin tihti loen naiste hinnanguid, et "häh,mees mingi Skodaga vms." Autosid on mul olnud elus vähemasti tosinkond, aga kunagi pole nende järgi hinnatud. Järelikult olen ma vanaks jäänud ja ajast maas :-D

Tänan Sind osavõtlikkuse eest. Sinu postitused on olnud väga huvitavad lugeda, selline selge kõrvaltvaataja pilk. Mina ei ole mehi mitte kunagi automarkide järele vaadanud vaid hinnanud nende sisemisi väärtusi. Ja siiski ei ole ma õnnelikuks saanud. Siis mõtlengi nii nagu ka praegu, et äkki on viga hoopiski minus. Hetkel olen küll nii katki kui katki. Hingeliselt. Ja veel kaks vaba päeva ees.

See on sinu valik, kas lased joodikul oma elu mürgitada või ei lase. Tead isegi, millega see lõppeb, lõpuks põetad seda kõrbunud ajuga joodikut ka sina.
Kas paned alatiseks suu kinni ja ropsid omaette oma mehe peale või lähed kohe lahku. Su närvid ei talu sellist elu, mida loeb siis veel võõraste arvamus?

A minu meelest oled silmakirjalik. Ei ole sul nii tohutut vastumeelsust alko suhtes, kui ise ka tarbid. Puhas jonn, et polnudki joonistatud mees.

paar pokaali veini on sinu puhul OK, aga kui mees tahab rohkem, siis on kohe süda paha! Sa olid ju samamoodi alkoholi lõhnadega. Äkki mees ei suutnud purjus naist kannatada ja otsustas peale võtta, et mitte oksele hakata?

Ära kaldu kohe teise äärmusesse. Ma ei ole mingi hüsteerik, kes seltskonnas kukuks tervitusnapsu pakkumise peale röökima stiilis et alkohol on saatanast vmt. Minu meelest pits-paar peol, sünnipäeval on OK. Mulle on vastuvõetamatu kui inimesed joovad nii palju, et jäävad purju, kui enam ei kontrollita mida tehakse või räägitakse, kui minnakse purjuspäi sõitma või mida iganes, kui enam ei suudeta olukordi adekvaatselt hinnata. Selliseid inimesi ja olukordi ma kardan. Tõsi, seda inimest pole ma (veel) selliselt käitumas näinud.
Kuid siiski ei saa ma aru sellestki, et miks PEAB üksi jooma pudelite kaupa õlut? Miks? Ainus seletus saabki olla, et õlu/alkohol lihtsalt maitseb. Ehk et ollaksegi alkoholi tarbimisest sõltuvuses. Vaatamata sellele, et armsale ja lähedasele inimesele on selline elustiil vastuvõetamatu.

Armas, kui saan natukesegi abiks olla :) Ma tean ja tunnen, mida Sa hetkel läbi elad. Ehkki minul on sellest juba aegu, siis ikkagi teeb haiget just vääritimõistmine, kannatused ja alandused. Kui tänaval ütleb keegi suvaline võõras sulle halvasti, siis kas muigad või ütled midagi humoorikat vastu. Lähisuhtes on see aga väga valus. Võimalik, et olen lihtsalt hellik, aga kodu on minu jaoks selline "turvatsoon", kuhu "kurja maailma" eest peitu pugeda. Mured-viha-äng jäetakse kodutrepile maha ja neid ei elata kaaslase peale välja. Lohutavat õlga pakub kaaslane alati, aga keegi ei taha piksevarras olla. Viga ei ole kindlasti Sinus, Sa väärid paremat meest :) Alkohoolikut saab ravida ainult nii, et ta peab oma probleemi ise tunnistama. Peab kaasnema teadmine, et rohkem mitte ühtegi piiska enam. Minul oli eluperiood, kus ma suitsetasin. Loobumine käis poole paki pealt ja see oli kohutavalt raske. Kui ikka sõbral on suits ees, siis käsi nagu kisub küsima... Lihtsam on alguses selliseid seltskondi vältida.

Karske (või parajuslane) suhtes alkohoolikuga olla ei saa. Mul on olnud Sinu olukorrast peegelpilt. Lõpuks oled sellest kõigest ise juba nii masenduses, et mõtled - hah, miks ka mitte, joon siis ennast samuti täis, vaatame, kas on koos lõbusam. Alkohol on närvimürk, mis degradeerib isiksust (närvilisus, tujukus, raevuhood, ülereageerimine, alguses pohmelliga, hiljem juba niisama).

Tead, ma ei oskagi Sulle midagi head soovitada...Üksi olla on Sul ilmselt kõige raskem, samas lõbus seltskond võib tekitada miinusefekti. Üks pool Sinust tahaks ju ikkagi veel KOOS olla, teine pool aga... Kui Sul oleks võimalik teha mõne hea sõbrannaga selline mõnus koosistumisõhtu, lihtsalt vaatate filmi, kohvitate, räägite, siis see võiks olla hea mõte. Kui Sul on mõni vahva sõber, kes Su näiteks metsa suusatama, autoga lumme hullama või muidu meelt lahutama viiks, oleks veel lahedam :) Mina elasin aastaid ühte suhet üle nii, et istusin tunde ühe sõbranna juures. Lõpuks istusin veel tunde õhtupimeduses tema trepil ja tema vaid kuulas, mina rääkisin...

Päikest Sulle ja ole tubli :)

Majadel on kõrvad.:)

Mul on ütlemata kahju, et ma Sind päriselust ei tunne, et Sa ei ole mu sõber või sõbranna reaalist, keda kohvikusse või lumisesse metsa kutsuda. Ma kahele parimale sõbrala rääkisin, kuid teiste lähedaste pühadetuju rikkumist ei pea ma õigeks - las inimesed olla omakeskis ja õnnelikud.

Vähemalt virtuaalselt olen Sinuga :) Olen küll paadunud poissmees, aga eks jõulude aegu ikka mõte liigub, et mis oleks olnud kui... Praegu naudin aknast avanevat lumist vaadet ning võtan elu nii, et ju siis ei olnud antud :) Eks ole ka paremaid hetki olnud, aga need ebaõnnestumised on kuidagi riskijulgust vähemaks võtnud. See on ammutuntud kurblooline lugu, et need, keda meie tahame, ei taha meid ja vastupidi :) Ega jah, pereinimesed nii kergesti jõulude ajal saa toeks tulla, see tekitab ikka küsimusi ja kahtlusi ja nii edasi. Olen alati jõulukinkide tegemisest rõõmu tundnud, aga tead, mis on elus kõige õudsem tunne? Kui ostad kinke oma kallimale ja tema sugulastele, aga kogu aeg on tunne, et sa teed midagi neetult valesti, oled seal, kus sa olema ei peaks... Nagu elu näitas, siis süda võib küll valetada, aga mõistus mitte. Jõulud on selline andestamise ja rõõmu aeg, vähemasti teoorias. Mina olen end sel ajal enamasti tundnud kuidagi üksikuna, kohati trotslikunagi.

Sul on kindlasti praegu väga raske, aga kohe on pühad läbi ja elu läheb edasi. Mõtle, et iga asi on millekski hea. Vastandid tõmbuvad ainult raamatus, tegelikult on sarnaste huvidega inimestel ikkagi lihtsam koos olla. Ehk kui üks hullub korvpallist, jalgpallist ja tantsust, teine armastab vaid valitud roogi, peeneid ja kauneid kunste ning peab meeskonnasporti mingiks "alamaks tegevuseks", siis on koos raske.

Äkki aitab Sind mõni hea raamat, mõnus soe vann, küünlavalgus või miks ka mitte - hea kosutav uni :) Pea vastu!:)

Sa oled imeline inimene. Ehk et täpselt õigel ajal õiges kohas, mis on puhas juhus. Ma sooviksin nii väga praegu Sinuga otse rääkida. Palun ehk leiad mingi võimaluse jätta enda kontakt.

mis sa tegid, sink. ajasid ullikesel pea kärbseid täis.

Sõltuvusi on palju ja erinevaid. Mõni suitsetab, mõni ajab kahe käega magusat suust sisse, mõni joob. Need kõik on legaalsed mõnuained. Siis on ebaseaduslikud, nendest ma praegu ei räägi. Kui mehe käitumine ei muutu ja närvidele ei käi, las joob, äkki on tal selle eest hea süda? Ei ole külm ja kalk inimene? Keegi meist ei ole ingel, mõnele pahele on lihtsam silti külge kleepida, kui teisele. Kui naine ei joo ega suitseta, aga ussitab ja kannab madu südames, siis pealt näha on ju kõik korras?

ja vaene autor on jobudest sõltuvuses.

Ma pole Su arvamusega nõus, sest muidu ei oleks mina seda suhet ise lõpetanud. Kui minu edasine eksistents või heaolu oleks kuidagigi sõltunud sellest inimesest, ei oleks ma teda pikalt saatnud. Nii et ära lahmi. Kui tähele panid, siis ma ütlesin, et pealtnäha oli/on ta täiesti viisakas inimene.

"ma ütlesin, et pealtnäha oli/on ta täiesti viisakas inimene"
Kas nelja õlle ära joomine võrdub ebaviisakas inimene? Tunnistan, see on probleem, et mees ei analüüsinud sinu kiiksu süvitsi.

Kurb, et Sa ei süvenenud teemasse. Jutt polnud mitte ainult sellest ühest õhtust, see oli lihtsalt viimane piisk karikasse. Ma mainisin, et mees tarvitas alkoholi absoluutselt iga päev. Tööpäevaõhtuti 4 õlut, nädalavahetustel rohkem. Nädala sees ma ta kõrval ei olnud, seda ütles ta ise. Lihtsalt minu meelest on inimesel probleem, kui ta joob üksi, olenemata kas on õnnelik või õnnetu ja teeb seda eranditult iga päev. Ja mulle selline elustiil on tõepoolest vastuvõetamatu. Ma ei hakka ennustama, millega see kunagi võib lõppeda, selline elustiil tõesti sobi. Sorri.

Jah, see lugu puudutas mind päris otseselt ka. Igaõhtune väike gramm(omatehtud siider)oli nagu harjumus. Samuti ei avaldunud ka minu puhul siis mingeid erilisi käitumishäireid. Kuni...tutvusin ühe noorikuga, kes samamoodi nagu Sina ei talunud absoluutselt, kui mees on "lõhnadega". Seda öeldi ka mulle otse välja. Saabus mõtlemise ja otsustamise koht. Et ma temast siiski loobuda ei tahtnud, tuli harjumust muuta(vähemalt koos olles). Ja ausalt öeldes oli koos olla nii hea, et joogist loobuda polnud üldse raske. Lihtsalt respekt naise suhtes. Ma ei hinda teda, et kas ta reageeris üle või mitte. See pole oluline.

sul, mati, ei ole vaja siin seletada. iga inimene otsustab ise kes talle sobib ja kes mitte. sul omal on kiiks kui arvad, et topid ennast kellelegi vägisi kaela või et keegi on kohustatud sind võtma. tead, ega ikka ei ole küll.

Ei olnud tegu elu armastusega, lihtsalt oli mõningatele parameetritele vastav sobiv mees oli. Kui oleks elu armastus olnud, siis oleksid sa ka selle alkoholismi andestanud. Mis küll ei tähenda, et oleksid pidanud sellega leppima. Mu meelest igati õige samm asi ilma pikemata lõpetada, sest varem või hiljem oleks see nagunii juhtunud ja mida pikemalt selliste asjadega venitadada, seda valusamad need on.

Ma olen hetkel väga kehv lohutaja, aga Sinu lugu liigutas mind tõesti :) Mingil määral tundsin Sinus ennast ära ja sestap imetlengi Sinu jõudu ja julgust end lahti rebida. Mina nii tugev ei olnud ja seeläbi sai Dante Põrgu 9. ringi kõik rõõmsasti läbi marsitud. On tõesti parem kui perspektiivitud asjad lõpevad enne kui need valusaks muutuvad. Mina kusjuures ei teinud liigse napsitamise kohta märkusi, aga mis seal salata, häirivaks muutus küll. Alkoholijoobes kipuvad inimese madalamad kired välja lööma - skandaalid, võimalik, et flirtimine teistega, et sind ärritada - kunagi ei saa enne teada kui oled ise kogenud.

Sellel jõulul olen paljude asjade üle mõtlema hakanud. Olen kaotanud palju, aga samas - mul on käed-jalad terved, vanus pole veel hirmuäratav, alati võib otsast alata ja paremini elada. Kasvõi üksi, teha head sõpradele või lihtsalt olla normaalne kodanik. Õnneks on mul hetkel selline kohake, kuhu põgeneda tsivilisatsiooni eest. Metsa sees, keset lumehangi. Hommikul üllatas mind näiteks metskits. Alguses ehmusin, pidasin teda suureks halliks koeraks, aga temagi tardus ja jäi mind uudistama. Passisime nii kümne meetri kauguselt tõtt ja kui ma "Ohoo!" hüüatasin, pani kits plehku.

Sinule aga ilusat ja rahulikku jõuluõhtut :) Elu on käänakuid täis, kunagi ei tea, mida ilusat tal veel varuks võib olla. Kui ma Sinu tuju veidi tõsta sain, siis pole minu jõuluõhtu siin päris asjata olnud :)

Sa said natuke valesti aru. Mitte mees ei olnud minu elu armastus, vaid mina tema oma. Nii ta väitis. Seda rohkem ma imestangi, et isegi selline suur armastus ei suuda teda muuta.