Olen 41 aastane naine, lahutatud juba 10 aastat. Mõni aasta peale lahutust üritasin koos elada ühe mehega, aga ei tulnud midagi välja. Kõik oli tore just selle hetkeni, kui hakkasime koos elama. Kohe hakkas kõik närvidele, iga pisiasi. Olin siis veel mõne aasta üksi ja nüüd proovisin taas kooselu alustada mehega, kellega juba pikemat aega oleme väga palju aega koos veetnud, koos väljas käinud jne. No ei. Nii kui kokku kolin, kõik. Kõik muutub, kõik hakkab inimese juures närvidele. Jõudsin nüüd arusaamisele, et mulle sobibki üksinda elada siiski paremini. Võttis pikalt aega sellest aru saada. Ma ei usu, et ma pole kohtand seda õiget, lihtsalt olengi see sort, kes üksi ja nii on hea. Kas minusuguseid on veel? Mu tuttavate seas ilmselt pole, kõik on suhtes-kooselus-abielus ja üksikud meeleheitlikult otsivad kedagi.

Kõlab hästi - inimene on elus selgeks saanud, mis talle sobib ja elab nii, nagu talle sobib.
Ma tean samuti inimesi, kes justkui oleks sündinud üksi elama ja oma üksindust üksildusega mitte segi ajama. Elu nautivad, rõõmsameelsed inimesed.
Kuid miks vajad sa oma otsusele kinnitust ja tuge? Kõhkled veel?
Ma tõesti ei mäleta, millisest raamatust on mulle meelde jäänud mõte, et vana naise surivoodil öeldud sõnad "Ma suren neitsina!" poel iial uhkus, vaid alati kahetsus. Pole just sinu olukorraga päris võrdväärne paraleel, kui siiski - peaasi, et hiljem kahetsust ei tekiks. :D



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 22.06.2015 20.12.

Sama siin ,et naudin üksiolemist ja ei tahaks kellegagi koos elada.Lihtsalt ajaveetmiseks võib sõber olla aga rohkemaks mitte.

...kohtand seda õiget jne. Ausalt, mulle käiks samuti närvidele, kui Sa sellist eesti keelt räägiksid ;)

olen samuti aru saanud, et üksi ikka parem. seljataga on mitmeid katsetusi, kuid sarnaselt teemaalgatajale olen päris ruttu aru saanud, et see ei ole minu jaoks. sarnaselt teemaalgatajale on minu sõbrants hetkel meeleheitlikult endale meest otsimas ja kogu lugupidamise juures ja empaatiliselt temasse suhtudes, ei saa ma aru, miks peaks nii palju oma aega ja energiat raiskama. eemalt näen, et tema ootused on ilmselgelt kõrgemad, kui mis iganes senistest meeskandidaatidest suudaks talle pakkuda. eriti kurb on, et sõbrants on vist endale eesmärgiks võtnud kogu flirticu keskkonna meestega tuttavaks saada. ja kõrvalt näen, et lootus miskit asjalikku sealt leida on 0,00001. aga võib olla tõesti olen kibestunud ja endast liiga heal arvamusel? vahet tegelt pole, sest et kindel olen selles, et ei ole mul vähimatki tahtmist netis olevast saastakihist läbi kaevata ja otsida sealt võimalust miskit asjalikku leida

Tore naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
>Jõudsin nüüd a
> rusaamisele, et mulle sobibki üksinda elada siiski
> paremini. Võttis pikalt aega sellest aru saada.

mu arvates jõudsid sa hoopis arusaamisele, et kellegagi kooselamiseks pole sa võimeline. see üksinda elamine on nüüd lihtsalt leppimine paratamatusega

aastat kooselu (abielu), vahepealsete puhkuse-järelemõtlemiste aastatega.

Kolme kohta kokkugi "hõbepulmi" ei tulnud.
Kakelnud ei ole, lahutused olid valusad küll, aga paratamatud. Ma ei arva, et see õige oli nende hulgas, ka ei arva, et teda pole olemaski maailmas, siiski...

Iga lõpp jätab oma jälje ja oma õpetused-kogemused, mina nendest "üle" ei saa, kuipalju ka mõistus teab, et mehed pole sarnased, vead pole samad, kahtlustav uss hinges enam ei usu.

Ükski pole olnud vägivaldne ega joodik, ka mitte liiderlik, kuid ilmselt on mu latt liig kõrgel.

Üksinda elamine on HAIGUS, enam ei talu teist inimest tahtmas omi tahtmisi ja nõudmas oma nõudmisi.

Olen veendunud, et keegi võib külas käia, mina võin külas käia, koos võib käia reisil-metsas-mererannas, aga koos elama ei pea. Ka nii saab olla rõõmus ja nautida täiega oma koju jõudmist.

Muidugi, nii saab ju paljudega "sõbrustada".

mõistetav aga tegelikult kui tundeid pole siis hakkabki absoluutselt kõik närvidele.

on ikka nii?
mis mõttes pole kooseluks võimeline?
justkui kooselu oleks mingi kohustus või millegi tõestada püüdmine?
inimene elab siin ikkagi, et oma elust rõõmu tunda, mitte aga selleks, et sinusuguste arvamuste ja tõekspidamiste järgi joonduda.
kellele meeldib, elab üksi ja kellele meeldib elab kaksi. nii elavad enesekindlad inimesed. sinu puhul, tundub, et elad koos mingi jorsiga ainult selleks, et ühiskonna silmis mingit staatust omada?
tegelikult oled kas suhtesõltlane või lihtsalt rumal.
mina, muide, olen abielus. nii et ei tasu nüüd hakata kriiskama, et seepärast kaitsen teemaalgatajat, kuna olen ise samasugune, kui teemategija.

oled jube tore ja kena naine ainult veidike rõveda iseloomuga ja nüüd püüad enda üksindust lohutada õigustustega, et nii ongi õige. Irw, õige tore naine tõesti, kui teda ajab kõik närvi mehe juures..

närvidele hakkab ikka siis kui ei taluta teise inimese teistmoodi olemist. närvidele hakkamine on ju ka tunne - rahulolematuse tunne

Naljaninake
ja kas sind häirib midagi selle "sõbrustamise" juures, et siia jutumärgid panid?
tahaks ju ise ka nii väga, aga nagu näha takistab sinul "paljudega sõbrustamast" kas välimus või vanus:))
jääb vaid üle moraalijüngrit mängida ja kurvalt mööduva karavani peale eemalt klähvida.

kallid naised.vaadake esiteks peeglisse,ja siis tulge siia sydant puistama.

dreku, kirjutasin just miks kooselu närvidele hakkab. tegelikult on aga inimene loodud ikka paaris olema. sinagi oled ju abielus nagu väga paljud teisedki, mina ka. kui teise inimesega ei suudeta leppida kui endast erinevaga, siis tuleb elada omasugusega, ehk endaga, ehk üksinda. see ongi võimetus (suutmatus) kellegagi koos elada

Naistel on selles mõttes vananemine kergem, et teatud vanuses hakkab seksuaalsus vähenema ja otsest vajadust kaaslase järele polegi. Meestel on see vajadus ikkagi olemas, aga neid keegi enam voodisse ei taha, seega on naistel teatud vanuses üksiolemine tunduvalt kergem kui meestel.

Kas jube mõelda ei ole? Vahest vaja hädasti inimest keda saad usaldada ja aitab sind? Keegi ei ole igavesti noor, mis edasi? Siis aajab sind juba miski muu närvi kui aastad seljadaga.

Oled noor, sellest ka ilusad unistused.
Kui aastad seljataga, siis oled juba selle kogemuse saanud (mitmelt-mitmelt), et lõpuni usaldada ei saa nüüd küll mitte kedagi. Ema saab usaldada.

Teiseks on vanemana klaarselge, et aidata (!) ei taha sind keegi (kui rahaga kinni ei maksa), tuhanded põhjendused, miks ei saa aidata.

Igavese nooruse lõppedes ajab enim närvi mõistmatus ja hoolimatus.

http://www.terviseleht.ee/200112/12_mehised.php

Nii nagu naised läbivad menopausi, mille põhjuseks on östrogeeni tootmise oluline vähenemine, toimuvad östrogeeniga seotud muutused ka meeste organismis ja seksuaalfunktsioonides.

Nagu naised, kaebavad mehedki kuumahoogude, väsimuse, öise higistamise ja suguvõime langemise üle.

Lisaks on teadlased kindlaks teinud meeste menopausi 6 põhilist sümptomit:

libiido puudumine,
erektsioonihäired,
võimetus energiliselt tegutseda,
halvenev tähelepanuvõime,
tunne, et oled täiesti kasutu.

http://tervis.postimees.ee/277541/uuring-ka-meestel-esineb-menopaus

ma olen samasugune peale mehe surma. Jään igavesti üksinda.

pikka aega juba elan üksi, see õige on olemas, st rebida mingit uut suhet ei ole huvi, ilmselt ei leiakski sobivamat kaaslast, selle faktiga olen leppinud, teine pool samuti. Läbi erinevate suhete olen näinud, et ma jään oma järeleandlikkusega partenritele alla, sest minust hakatakse üle sõitma nagu tühjast kohast. Ma ei vaevu nügimisega tegelema, et suhtes enda vajadusi esile tõsta ja siis juhtubki nii, et mind võetakse kui iseenesestmõistetavat ressurssi, aga mingi aja möödudes muutub selline olukord talumatuks ja kõnnin minema vaatamata tunnetele ja kõigele muule.
Tõeliselt üksildasena tundsin ennast abielus olles. Oli nagu inimene kõrval, aga rääkida ei olnud kellegagi, emotsionaalset tuge ei olnud, kunagi ei teadnud, mis käkk jälle kokku keeratakse või kuhu tanki lükatakse. Selline elu muutus täiesti talumatuks.

njahh:
Mul sama lugu, ka mina tundsin end tõeliselt üksildasena just oma pikas suhtes (15a) olles ning see oli tõsiselt valus :( Kõrval nagu oli inimene, aga teda huvitas vaid tema enda heaolu ja see, et kuulad tema muresid ja probleeme. Kui minul oli tuge vaja, siis ma lihtsalt "virisesin mingi tühja asja pärast ". Parem juba üksi, siis tean, et pole kellelegi loota peale iseenda. Aga jah, eks ise sai omal ajal see partner muidugi valesti valitud, ega kedagi peale enda süüdistada ei ole.

Mina olen lihtsalt nii mugav ja laisk, sellepärast ka meeldib üksi elada.

Igaühe jaoks on kuskil keegi..

Kui ta Brasiilias elab, igatseb?

40-45% skandinaavlastest elab üksi. Tõenäoliselt seepärast, et see on majanduslikult võimalik. Näiteks Londonis või New Yorgis ei ole lihttöölisel võimalik üksi või toanaabriteta elada. Isegi sel juhul jääb raha üle napilt söögiks.

Mina just ei saa aru suhtest suhtesse hüppamisest. Naine on nagu omand kuskil moslemimaal, kus kõigepealt antakse isalt mehele ja siis uuele mehele. Igal pool arenenud maailmas kolivad 18aastased välja ja elavad üksi, v.a ehk Lõuna-Euroopas, kus üür on kõrge ja elatakse traditsiooniliselt vanematega. Aga sellist asja küll pole, et 18 ja kell kukub, kohe peab boyfriend olema.

Inimest ajabki teiste elustiil närvi. Keegi pole vist siiani tähele pannud, et tüüpiline romantilise partneriga kooselu on tunduvalt ahistavam ja mitteprivaatsem, kui sõpradega. Ja ei mõtle selle all, et seksitakse. Romantiline tegevus iseenesest on ju tore, aga just igapäevaelu, ei pea magama samas toas, nii et pole isegi oma tuba lukustatava uksega. Imelikult peetakse seda romantiliseks. Sel pole suhtes olemisega midagi seost, lihtsalt mida aeg edasi, seda eraldatumalt inimesed elavad. Kui 100 aastat tagasi elas 3 põlvkonda rehielamus ühes suures toas, siis nüüd on igal inimesel oma tuba. Välismaal elavad paljud paarid omaette korterites. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab tekkima paare, kellel on vaja oma tuba ja korterit, ega seetõttu vähem armastata. Argipäevaselt on iga inimene pigem takistus, mitte positiivne külg.

Täpselt nii, ei taha, et minu ruumidesse siseneb keegi võõras, kellega tore aega viita aga ta jääks mulle ette mu toimetustes, mu saladustes, mu tegemistes korrastuses, puhtuse eest hoolitsemisel ja segaks mind mu asjades. Kui mõelda, et rahu ei ole siis kui mina seda vajan, et keegi vajab oma aega oma tegeisi minu valdustes, siis...Parem ikka üksi, keegi sõbramoodi mees oleks tore küll,kellegaa eg-ajalt väljas käia söömas, tantsimas, matkal, aga mitte igapäevaseks elamiseks. Kahjuks nad juba mõne kohtumise järel soovivad sisse kolida. Lausa häbematult. Ehkki kohtamised polegi üldse minu pool. Mis mehed need tänapäeval on, silmaotsaski ei salli mõmme, kes sihivad naisi eesmärgil " maa jätsin korteri või maja eksile, lastest hakkas kahju". Igavesed hulgused!

Minu arust on naised hoopis need suured puugid, ausalt öelda hakkab närvidele juba käima, esimene asi on neile tähtis, millega tegeled. Vereimejad sellised, reeglina väiksed lapsed kantseldada ja selleks on meest vaja, et ise hakkama ei saa, armastus see on ainult mingi tobe ettekääne. Flirtic on nagu vaese mehe ait, tead küll, et seal on midagi aga kui vaatama lähed, veendud taas, et on vaid tolm riiulitel. Kahju, et naised meeldivad sõbrana rohkem ja seksuaalselt samuti ise päris pole see. Kas kohitseda hoopis, oleks rahu majas?

Mis siis teed naisele lapsed valmis, kui ise kasvatada ei taha? Miks ise riiulitelt tolmu ei pühi? Või sa arvadki, et mehe roll on ainult seemet levitada ja küll naine need lapsed üles kasvatab?

Ja mis naisi ta firtikus otsimas käib!