minu lihane laps on täiskasvanud ja enda elu peal ära muretse. pole ma ühelegi naisele lapsi teinud ja ise minema tõmmanud, sünnist täiskasvanu eani välja alati olemas olnud. pigem tekib küsimus, kuidas need naised sellistega koikusse kohe lapsi tegema kargavad? siis küsid, et palju lapsi? üks laps ühe mehega, teine järgmisega, oi blinn vaat kus lops kolmas on ankeedis üldse märkimata jäänud aga ega ma teda ju enam arvestama ei peagi, ta juba iseseisev...no muidugi on see kolmas ka mingisuguse kolmanda mehega soetatud...tule taevas appi, kondoome ei oska kasutada või? mis kaader naisi seal flirticus liigub.

Üldiselt tahab inimene seltsi ja on kohanemisvõimeline teisega koos elades. Kuidas inimene, kes enne meeldis väga-väga, muutub kokku kolides nii närviajavaks, et kole kohe? Näen sinu puhul pigem seda, et oled paindumatu iseloomuga jonniajav inimene, kes on isegi uhke selle puuduse üle (võimetus kooselus olla). Ilmselt ei meeldi sulle ka külalisi kutsuda, sest siis peab midagi enda heaolu arvelt teistele panustama (ettevalmistus, laua katmine, koristamine) ja käid ise pigem teistel külas. Inimesi on igasuguseid ja see, et sa teema tegid selle kohta näitab seda, et pead seda asja pisut imelikuks ka ise.

Olen ise vanem 6de kolmelapselisest perest, kus oli pidevalt kisa kära,naine vägistada, kuigi haritud.....tean millised on mehed kes pesta ei viitsi ja külmad kütteta toad, ajuti, pidev tatit6bi.....jne jne Neljas laps tehtigi abordiks, ema kaotas emaka l6puks ...Kas mul on sellist elu vaja?

Mida rohkem aega olen püüdnud tutvuda ja leida meeldivat naiskaaslast kogu ülejäänud teiseks elu pooleks, seda rohkem olen hakanud aru saama tõsiasjast, et mees ja naine saavad vaid ükskord elus tõeliselt õnnelikus ja tugevas suhtes olla kui neil on ühised lapsed. Kui need lapsed on juba suured ja oma elu peale läinud, siis kipuvad tunded lahtuma ja suhe karile jooksma. See tundub olema pigem reegel, millel on mõistagi erandeid. Ma ei tea miks see on niimoodi aga tundub, et meil kõigil ongi elus vaid mingisugune üks missioon täita ehk siis pere luua ja järelkasv seotada, et inimkond ikka jätkusuutlik oleks aga kui see periood läbi saab, tulebki edasi jääda üksikuks ja sellega lihtsalt rahul olla. Nii kurb kui see ka ei oleks, on meil valida vaid selle võimaluse vahel...

üksik mees, sa loobu otsimisest ja ta tuleb ise su juurde. Kas tead, miks? Sest sa otsid mitte armastust, vaid kriteeriumitele vastavat armastust ehk toodet, kus on jäigad vanuse, kaalu, elukoha jms piirangud. Võibolla on sul õigus, et elus saab olla vaid üks suur armastus, aga poole elu peal sa ei saa seda ju teada, kas see on juba möödas või alles ees. Armastuse suurust saad mõõta ju ainult siis, kui see on käes ja ka siis sa ei tea, kas elu veel suuremat ette ei veereta. Kõige tobedam ja kõige hullem meile sissesöödetud dogma on *üks armastus kogu eluks*. Selle absoluutselt vale kinnisidee pärast kannatavad miljonid inimesed oma lõhkistes suhetes ja panevad oma õnnele ise tee lukku.

Halleluuja. Eelmine tõi valguse jälle maapeale ja nyyd peaks kõigile selge olema kuidas on. Ehk siis mehe juurde võib yhelpäeval tulla kas silotorn või kreissaag ja ta lihtsalt tunneb ära, et aga see ongi see õige. Ja ilma selleta poleks õige. Ilma selleta poleks elul mõtet ega tulevikku. Ilma selleta polekski nagu yldse mees.

Alu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Halleluuja. Eelmine tõi valguse jälle maapeale ja
> nyyd peaks kõigile selge olema kuidas on. Ehk siis
> mehe juurde võib yhelpäeval tulla kas silotorn võ
> i kreissaag ja ta lihtsalt tunneb ära, et aga see
> ongi see õige. Ja ilma selleta poleks õige. Ilma s
> elleta poleks elul mõtet ega tulevikku. Ilma selle
> ta polekski nagu yldse mees.

lihtsalt naine ütles väga tabavalt, et otsitakse armastust nagu toodet ja ollakse dogmades kinni. Alu tundsid end puudutatult, et niuksuma kukkusid, argumenteerimise asemel?
loomulikult saab nii mees kui naine ilma armastuseta elupäevad mööda saadetud, aga mis elu see on? poolik ja tühi.
ühe pikaajalise, mitme põlvkonna vältel teostatud uurimuse käigus selgus, et küpses eas inimese õnnelikkuse taseme määrab just rahulolu isiklikes suhetes. karjäär ja materiaalsed saavutused on üsna teisejärgulised.
võime raha nimel rabeleda, tehes nägu, et ei vaja kedagi, aga sisimas oleme ikkagi õnnetud, sest kõige olulisem on puudu.
mõtlemisainet nii Alule kui teistele küünikutele.

Alu tundsid end puudutatult, et niuksuma kukkusid, argumenteerimise asemel?
loomulikult saab nii mees kui naine ilma armastuseta elupäevad mööda saadetud, aga mis elu see on? poolik ja tühi*

Haldjas tundsid end silotorni või kreissaena, et viuksuma kukkusid? Adekvaatse enesekirjelduse asemel.
Taolise ja muude taoliste naiste kõrval võib elumõte yldse ära kaduda..

See dogmade asi on selgemast selgem aga mismoodi saab armastada kui armastus on nagu harmoonia ja harmoonias peab olema kõik tasakaalus, nii vaim kui füüsis? Eelnevate arvamuste põhjal võiks kõik kriteeriumid jätta tagaplaanile ja lihtsalt nipsust armastama hakata aga arvamus, et mees armastab silmadega ja naine kõrvadega...Jama? Jään ootama ja lootma, et keegi koputab mulle tänaval õla peale, et tutvuda ja tõden ükskord 70-80-sena, et oleks pidanud siiski ise vähe hakkajam olema ja mitte ülearu lootma imedele? Ma püüan ikka natukene rohkem realist olla:)

"yks armastus kogu eluks" ei ole dogma, vaid ideaal.

Eks see kypsete ja tysedate prouade unistus ole aegade läbi ikka sama olnud. Tulipunaseks mäkerdatud suuga tuulest printsi suudlust pyydmas. Unistades harmoonilisest ja tasakaalus suhtest ning lootes, et enda õudne iseloom sellele kohe kriipsu peale ei tõmba.

Alu Kirjutas:
--------------------------------------------------
> Haldjas tundsid end silotorni või kreissaena, et
> viuksuma kukkusid? Adekvaatse enesekirjelduse asem
> el.
> Taolise ja muude taoliste naiste kõrval või
> b elumõte yldse ära kaduda..

mina pole süüdi, kui sul tulipunaste suudega tüsedate õudsete prouade tõttu on elumõte kadunud.
võiksin pikalt ja adekvaatselt kirjeldada, et olen selliste prouade vastand või mis iganes. sinu arvamus on nagunii ette ja taha negatiivne, läbi ekraani sensitiiv nagu sa oled.

Tegelikult on siin veel üks aspekt - elukogemus ja viitsimine.

Noorena tõesti viitsisin mehe järel joosta ja teda teenindada, talle nõudmise peale võileibu teha ja keeta-küpsetada-koristada ja kõike ette ja taha ära teha. Lisaks maad kaevata, peenraid teha ja harida, tapeeti panna ja lage värvida, lastega üksi tegeleda ja mehe vanemaid ja nende soove-tahtmisi meeles pidada. Ja selle kõrvalt kahe kohaga tööl käia, et peret üleval pidada.

Nüüd olen aru saanud, et olen ise ka inimene ja ei ela ainult teiste heaks. Teised ei tee ju minu jaoks midagi (välja arvatud mu enda lapsed), kaua ma ikka ise üksi sahmerdan.
Esimene mees on ammu läinud, lapsed on suured ja ka - kes läinud, kes minekul. Ja vaat nüüd tahaks nagu rohkem seda võrdsust, et kui mina nii palju vaeva näen, siis see teine võiks ka väheke mõnede koduste töödega, noh, aidata või nii.
Aga enamus meie põlvkonna mehi on ikka sellel seisukohal, et on eraldi naiste tööd ja meeste tööd, ja naiste tööd hõlmavad kogu majapidamist, samal ajal kui meeste tööd on kas üldse linnatingimustes otsa lõppenud või tellitakse selleks töömees raha eest.

Nii et tekibki selline olukord, et kõigi töödega saan ise hakkama või tellin töömehe, auto viivad lapsed teenindusse. Mees toob vaid lisatööd - söögitegemine, pesupesemine, tema tahtmiste täitmine ja temaga kaasaskäimine üritustel, kus ta seda soovib. Oma soovitud üritustel olen siiamaani niikuinii üksi käinud (teater, kontserdid, PÖFF - sellistesse kohtadesse vanemad mehed vabatahtlikult ei tule).

Lisaks on mehe pidamine kulukam, sest süüa-juua läheb rohkem ja paremat, vett ja elektrit kah, ja seniste puhul olen mina pidanud aeg-ajalt riideid ka ostma. Nii et lõpuks tuli endale aru anda, et ma lihtsalt ei jaksa oma palgaga endal meest pidada. Üksi elada on odavam.

Jah, aga see vaimne tugi? Mul on kolm poega, kellele ma olen ainus lapsevanem ja kes minust tõesti väga hoolivad. Mul on sõbrannad ja sugulased, kellega ma pidevalt suhtlen. Ja see on ikka intelligentne suhtlus, mitte "mis täna lõunaks on". Mul on kass, kes käitub nagu mu endine mees - pirtsutab, turtsub, ei teata oma tulekutest ja minekutest, nõuab tähelepanu siis, kui talle sobib, ja lööb küüned sisse, kui tema soove silmist ära ei aima. Ja ega rohkem pole vajagi.

(Kui peaks kunagi hakkama kodus inimese häälest puudust tundma, eks ma siis võta papagoi ja õpeta ta vanduma.)

(Aga see-eest olen oma pojad nii kasvatanud, et nemad teevad kodus kõiki majapidamistöid ja ka remonti teevad enam-vähem ise. Vähemalt selle koha pealt süda rahul ja pole piinlik miniate ees.)

Sa räägid nagu mehed oleks mingi eriliik inimesi:) Košmaar. Mis vahet sellel on mis põlvkonna mees? Vahe on vaid selles, et koos elavate inimeste huvid ei kattu ja ilmselt pole sinu huvid kattunud sinu elukaaslaste omadega, nii lihtne see ongi.
Pesupesemine ei tohiks küll tänapäeval enam tõsine probleem olla, kui sa nüüd päris pesupali ei kasuta...
Koristamine ja söögitegemine on kinni selles, et mina ei sooviks endale samamoodi laiska naist ja usu, selliseid puuknaisi, kes ainult midagi saada soovivad on jalaga segada...Selle kohta saab öelda vaid, et need mehed on olnud sinu valed valikud.

turakas.Millegi pärast mehel on huvi söögi vastu, aga teha ei viitsi, puhtaid sokke tahab, aga pesta ei viitsi , maja peab korras olema , aga koristagu keegi teine. Tóesti elukaaslaste huvid ei kattu.

Kui mees süüa teha ei viitsi, siis ostab valmistoitu....kui sokke pesta ei viitsi, siis käib mustade sokkidega või ostab uued jne.
Tõesti, tõesti, huvitav kumb on teinud vale valiku, kui meest toidad, kasid ja pesed, aga siia tullakse vinguma....

Oma soovitud üritustel olen siiamaani niikuinii üksi käinud (teater, kontserdid, PÖFF - sellistesse kohtadesse vanemad mehed vabatahtlikult ei tule).

Sellest huvide kattumisest räägiti, osta prillid ja loe ennem lahmimist korralikult jutud läbi!

Haldjapiiga, a miks sa siis ei kirjelda enda vastandlikkust selle väärtuses? Vb on mõni teinegi huvitatud lähemalt, mis mina siia puutun. Ilmselt on siin lubatud kirjutada enda arvamusest ka ilma igasuguse tutvumishuvita. Seda ylal hoides siinsel platvormil võib tõesti tekkida tahtmine yle ääre alla hypata.

Mehed on m6nitajad,kividega loopijad,mingit m6istust pole! Targutavad ka!

Sellele, kes otse mulle kirjutas eile 13.58 -
Minu puhul pole mõtet rääkida puuknaisest - olen siiani endaga oma raha eest hakkama saanud ja kui midagi ekstreemset ei juhtu, saan ka edaspidi. Selline jutt on lausa solvav.
Ei, pesupali ma ei kasuta. Aga suurele osale pesust ei piisa ainult pesemisest - see tuleb õue kuivama viia ja tagasi tuua, triikida ja vajadusel nõeluda-parandada, ja siis kappi panna. Ja see võtab aega. Ma tean, et on inimesi, kes särke ei triigi ja nii mustad kui puhtad seisavad ühes pusas kuskil hunnikus, aga minul nii ei ole. Oma viga muidugi, ega ma kedagi ei süüdistagi. On tuntav vahe, kas sul on hooldada ühe-kahe inimese rõivad-jalanõud või on seda rohkem.

Loomulikult oli see esimene mees minu valik ja olid ka need järgmised minu valik - ma ei süüdistagi kedagi teist. Tunnistan, et tegin oma valiku liiga uisapäisa, inimest põhjalikult tundmata. Eks lihtsalt koos käies näed inimese välimist külge, alles koos elades avalduvad teised küljed.
Sellest ju see teema-algataja rääkiski, et niisama tuttav olles oldi üksteisega rahul, koos elades hakkasid inimesed üksteisele närvidele käima. Koos elades avaldub inimese tegelik olemus, enne üritati üksteisele oma paremat poolt näidata.
Nii ka minuga - kui mees kenasti teatripiletid toob ja teatrisse kaasa tuleb, aga aasta pärast koju kohale jõudes teatab, et nüüd on sellisel jamal lõpp, edaspidi läheme ainult tema sõpradega jooma, siis oled natuke pettunud küll . . . aga selle ühe tühiasja pärast veel kogu meest üle parda ei viska. Lahkumineku aluseks on ikka tõsisemad probleemid.

Igatahes olen nüüd targaks saanud ja enam sama reha otsa ei astu. Tean, et valiks keda valiks, valeks osutuks ta ikkagi. Ja paari aastaga harjub üksi selle lahedama ja lihtsama ja mugavama eluga nii ära, et ei teki enam mingit kiusatust kellegagi lähemaid suhteid luua.

Ja ei olegi juba hulk aastaid kedagi mulle käratamas, et mis sa lidud õhtul pimedas selle kino vahet, mis PÖFF, mis head filmid, tee kodus süüa!


Muuseas, muust teemast ka - PÖFF on veel selle nädala lõpuni. Seal on veel eriti häid mitte-hollywoodi filme, mida muidu ei näe. Meil on ju muidu nii kinos kui telekas see ühetaoline hollywood. On lausa inimesi, kes arvavad, et filmid ongi ja peavadki olema just sellised, nagu hollywoodi peavool.
Ei pea sellised olema! On paremaid ka!

Lihtsamas keeles nimetatakse seda minna laskmiseks või alla andmiseks.
Ilmselt oledki rohkem andja tüüpi- kui saaja tüüpi inimene ja kui satud vale inimesega koos elama, siis seda kasutatakse lihtsalt kurjalt ära.

lihtsalt jäin mõtlema, et mida sina nii hirmsasti kohe iga mehega lahmima kukud, noh, et kood ja tikid ning pesed, kraamid, sekka kruvid ja remondid. jätnud mehele ka midagi tegemiseks ja olnud ise see nõrgem, saamatum pool.

kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis minu tutvusringkonna naised on kõik füüsiliselt kuidagi nõrgad, ma ise ka ja ega siis meestel muud üle jää, kui ise enamus asju ära teha. no mõni üksik asi naisele ka jäänud nagu triikimine ja kodu (ka aia) ning enda kaunistamine.( tööl muidugi saab käidud ja hobidega tegeldud ) ja mehed tunnevad ennast väga vajalikena. kusjuures ongi, saab seda ka pidevalt mainitud, et mida ma ilma sinuta küll teeksin.

kõik vast ongi tasakaalus, kui oled nii tubli ja saad üksi hakkama, siis eladki üksi. kellele abi vaja on, see elab kooselus.

Mul pole venda olnud, kaks 6de, ei oska meestega olla

Ja nüüd naised seletage lahti ilma keerutamata, mis või kes on Teie arvates ARMASTUS? Kuidas tuleb, kuidas läheb? Sõnakõlks... või mis ASI see on, et sellest pidevalt jahutakse üksteisele?

et alguses luuakse suhe ja vahet pole, kes on jäär või kes on sõnn, kes on rikas või kes vaene, kes on introvert või kes on ambivert jne jne...
aga kui lapsed on oma teed läinud ja elukaaslased samuti lahku minemas või läinud ja enda uusi suhteid taas loomas, siis on äkki kõik väga tähtis. millega tegeled ja seda ning kolmandat..mitte midagi enam äkki ei sobi, latt on silmapiirilt täitsa ära kadunud...mõttetu, parem steriliseerida, kohitseda või mida iganes, et enam tundeid poleks, milleks neid veel vaja, onju lihtsam üksinda kui mingit mõttetut kadalippu läbida ja vb. joppab...aga reeglina mitte.

No kuule, steriliseerimine ja vasektoomia küll mingeid tundeid ära ei võta. Ajud võid endal ära steriliseerida, siis vbl jah...
Keegi ei käsi sul mingeid suhtekadalippe läbida, ela jummala rahus üksi, kui nii parem on. Eks need inimesed, kel latt on kuskil kaugustes ja teise juurest ainult vigu otsitakse, ongi sellised...muidu ju see eelmine suhe poleks lagunenud...

Eks need inimesed, kel latt on kuskil kaugustes ja teise juurest ainult vigu otsitakse, ongi sellised...muidu ju see eelmine suhe poleks lagunenud...

Selle peale poleks nagu tulnudki, et teisel osapoolel on võimalus lahkuda soovijat mõjutada mitte lahkuma. Ja kui jäädki yksi, siis oled kaugustes latiga:)

Alu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Selle peale poleks nagu tulnudki, et teisel
> osapoolel on võimalus lahkuda soovijat mõjutada m
> itte lahkuma. Ja kui jäädki yksi, siis oled kaugus
> tes latiga:)

oleneb ka lahkumise põhjustest. kui lahkutakse vägevama vändaga mohammedi juurde, mõjuta palju tahad, abi ei ole. peaksid omadest kogemustest teadma;))

Eelmisele. Tean et minu vändal sinuga kokkupuudet pole olnud. Ei tea aga, kust sul sellega kogemused pärit on. Toas vist ripuvad mingid vändad, nimed peal. Naljakas vanainimene valmistub jõuludeks ette...

sinu vändal on kokkupuude ainult vasaku ja parema käega, see pole kellelegi uudis. kus seda naljakat vanainimest nägid, peeglist või, koomik? kurb, kui inspiratsiooni kriis sul nii suur, et hädaga hakkad juba pakkjala-makaagi geniaalseid väljendeid kasutama.