Lapsed on küll igati toredad ja targad, aga miski kogu aeg närib sees. Kogu aeg mõtlen viimasel ajal, et aga nad ei ole ju minu lapsed ja siis veel kõik see ümbruskaudne suhtumine. Mitte otseselt, kuid kaudselt, et luuser, kasvatad teiste lapsi. Täiesti häirima on hakanud, kus juures enne arvasin, et sellest pole midagi. Naine ise on super, aga kardan, et laste olemasolu hakkab tulevikus suhet segama. Ma ei taha neid endale lähedale lasta, sest nad on võõrad. Vanemad peavad ka napakaks, s.t suhte jätkumisel rikun suhted vanematega.
Olgugi, et see on minu elu, siis ma ikkagi ei sooviks oma vanematega tülis elada. Ema ütles otse, et olen loll. Ei ole ma mingi memmekas, aga juuri ei tahaks läbi ka lõigata, sest hoolimata kõigest on nad minu heaks väga palju teinud ja olnud olemas kõiges. Lõppkokkuvõttes ei tunne enam mingit rõõmu. Igalt poolt tuleb kriitikat. Naine räägib ka eksmehest ühte ja teist, kuid ma pole siiani saanud mingit vastust mida siis mees valesti enne tegi. Peale selle, et oli halb mees. Aga miks halb, siis ei midagi. Küsin kas peksis. Ei peksnud. Lihtsalt halb inimene. Samas kõrvalised inimesed räägivad, et täiesti korralik inimene. Olen hakanud kartma, et äkki ise osutun samuti ühel hetkel ilma põhjuseta lihtsalt halvaks inimeseks.