Seda hinnati poolte punktidega ehk hindega ''3''.
Asjadekultus
Inimestele on alati meeldinud asju omada. Esimestele inimestele oma koobast (kodu), odarelva millega metsloomi jahtida, ülekantud tähenduses ka oma hõim(konda).
Hõimkonda inimene ei oma, aga sellele omistatakse siiski teatav kuuluvustunne mida ei saa üks-ühele võrelda esemetele omistatava kuuluvustundega (eset on reeglina inimene pidanud isiklikuks omandiks, kuid kollektiiv on sotsiaalne ringkond mis on talle kuuluv ning teda kuuletav). Suhet mis ükskikisikul on kollektiiviga saab kokku võtta tuntud ''Kolmest Musketärist'' pärit lausega ''Üks kõigi, kõik ühe eest''.
Tuleks küsida, miks on inimestel nii tugev suhe asjadega ning kõige muuga, mida enda omaks peetakse?
Asjadega suhestutakse tugevalt sest need kannavad edasi endale seatud väärtushinnanguid. Inimene, kes väärtustab mugavust, ostab endale mugavaima võimaliku auto, mõni kes väärtustab ruumirohkust ja prestiiži hangib suure ja uhke basseiniga maja. Riidedki on väärtushinnangute väljendajad, andes edasi muljet mida tahetakse maailmale jätta.
Kui võrrelda esimesi inimesi ''homo sapiens sapiensiga'' (tänapäeva inimesega), siis tuleb välja et kui esimene inimene piirdus vaid eluks vajalike asjadega (kodu ja toit), siis teine tahab ümbritseda end aina kasvava hulga esemetega. Soovi omada võimalikult palju võrreldes sooviga omada vaid hädavajalikku erinevus tuleneb eri ajastute erinevustest. Ammustel aegadel oli ellu jäämine (elus püsimine) inimese kõige olulisem eesmärk, kuid tänapäeva inimestel puudub vajadus selle pärast muretsemiseks ning neil hakkab igav.
Oleme ju avastanud tule, pannud masinad enda jaoks tööle (tööstusrevolutsioon) ning avastanud massimeedia võlud, seega ainus loogiline jätk on koguda ellu aina rohkem asju, mis väljendaksid meie väärtusi inimestena.
Jaan Kaplinski on öelnud oma kogumis ''Jutte'' tekstis ''Asjad'' hästi: ''Võistlus ei käi mitte asjade pärast, vaid inimeste vahel. Olulisem kui see, mis on, on see, mis kellelgi on.''
Tsitaat väljendab hästi põhjust, miks inimesed tahavad asju omada - selleks, et läbi asjade ning neile omastavate ühiskondlike väärtuste üksteisega võistlust pidada. Tegu on teatava ühiskondliku tantsuga, kuna näitab ju teoorias parem materiaalne võimekus potentsiaalselt paremaid geene 21. sajandil toimetulekuks.
Iseküsimus on, kas võistlus on seda väärt. Massimeedia ja tarbimiskultuuriga ühes voolus ujujate kõrval on alati ka neid, kes ujuvad vastuvoolu, eirates äärmuslikku materialismi mida ühiskondlik enamus elus taga ajab. Need inimesed on teerajajad, kellelt tuleks õppida et inimese väärtuse annab talle moraalselt aktsepteeritav käitumine, heatahtlikkus, ausus ja teised hinnatud omadused, mitte raha eest ostetavad esemed.
Inimkond peaks tegema kannapöörde ning taasavastama selle, mis on elus oluline, hindama inimeksistentsi ning mõistma, et üksteisega asjade nimel võistlemine ei ole kasulik neile ega ka jätkusuutlik teguviis keskkonnale.