Olin samas olukorras kolm kuud tagasi. Mees hakkas mulle kirjutama, me kohtusime. Ja siis peale seda ei olnud enam asu. Ta oli sümpaatne kuid ma ei ütleks, et mul ta vastu erilisi tundeid oli. Kuna olin vallaline, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Nädalad läksid, me kohtusime, suhtlesime. Ta võis mulle kümneid kirju kirjutada, kus rääkis, et ma olen talle ääretult armas. Ma harjusin temaga nii ära. Ja nagu ikka, juhtub ühel hetkel see, mis ikka. Peale meie esimest ööd muutus ta hoopis teiseks.Siis olin mina see, kes oleks teinud mida iganes. Ta oli ikka alles, kirjutas ikka, kuid kõik oli teisiti. Mõni aeg hiljem sain teada, et ta kohtub veel erinevate naistega. Mulle tundus, et ta kohtub minuga vaid häda pärast ja et olen selline varuvariant. Ma küsisin, kas ta soovib suhted lõpetada ja ta oli hetkega nõus. Mul oli ka üks terviseprobleem, see oli põhjus, miks ma selle teema üles võtsin. Kuid seda valu, mida ma peale suhte lõppemist tundsin, pole võimalik kirjeldada. See oli tappev ja ma soovisin surra. Ma südamest soovin, et Sul läheb paremini.