Inimesele kõrgemalt poolt antud vaba tahe ongi see, mille läbi maailma kannatused tulevad. Jumal laseb sündida - just see näitabki vaba tahet. Kui ta ei laseks, siis inimesele ei antaks võimalust vigu teha, olla kaval ja silmakirjalik, egoist jne. Maailmas sünnivad asjad, mis Jumalale sugugi ei meeldi, kuid mida Ta laseb sündida, sest ta austab inimese vaba tahet valida olla hea või halb. Aga inimene peab siiski hiljem kõige eest vastust andma, mis ta on teinud või ütelnud või milliste kavatsustega ta midagi on teinud. Seega igavikulisest seisukohast on olemas ka õiglus - Jumal mõistab kohut iga inimese teo ja kavatsuse üle. Ja kuna inimese loomus on paheline - isegi kui ta ise arvab, et ta on hea inimene, siis ometi teeb ta palju haiget teistele või iseendale -, siis just see teadmine, et Jumala arm on see mis minusuguse patuse peale halastab, muudab inimese alandlikuks. Kuni inimene iseennast imetleb ja arvab, et tema ise on maailmanaba ja tal pole mingeid väljamõeldisi vaja, on ta isekas ja uhke. Ja just selline hoiak muudab teda madalaks, kitsarinnaliseks, ärplejaks. Tegelikult selleks, et Jumala ligiolu tunnetada, tuleb kõigepealt õppida oma isekusest ja uhkusest loobuma - üldse loobuma oma minast, sest see mina kannatab ise ja põhjustab kannatusi teistele. Õigupoolest näevad Jumalat vaid need, kes oma südant puhastavad kõigest saastast ja enesekesksusest. Jumal on püha ja Teda leiavad need, kes teda otsivad ja kes ennast puhastavad pahedest, isekusest. See ei ole mingi ideoloogia, mida levitatakse, vaid elu ise kogu oma sügavuses ja rikkuses.
(Kuigi peab tunnistama, et on ka selliseid usuliikumisi, mis tõesti on pealispindsed ja teevad ehtsat propagandat, need on sellised uuemat sorti igasugused sektid - neist tasuks tõesti pigemini eemale hoida. Aga ma ei pea silmas seda, vaid ikkagi 2000 aastaseid algkristlusele rajatud konfessioone, kus on säilitatud ja edasi antud põlvest põlve traditsioone, tegeledes samal ajal ikka ja jälle ka usupuhastusega iga kiriku sees, et säilitada see puhas ja sisuline usk, mis on elav ja inimest puudutav just siin ja praegu.)
Kuigi jah elada selles kaduvas maailmas ja samas tõsta oma hinge igaviku suunas, on justkui üheaegselt elamine kahes paralleelmaailmas - see on nagu võõrsil võõrana elamine, kus koduigatsus on möödapääsmatu. Jumala riik ei ole ju sellest maailmast ja mitte silmaga nähtav igaühele, ometi ei ole ta utoopia, vaid kõigile kättesaadav, kes kogu südamest otsivad ja endid puhastavad oma isekusest. Jumala rahu on ülem kui inimese mõistus, kes seda on kogenud kasvõi korra, hakkab seda taga igatsema ja otsima. Meie elu on ajalik ja kaduv, kuid meie hing on igavene ja tark inimene kasutab oma ajalikku aega nii, et ta ei peaks terve igaviku Jumalast lahus viibima (põrgus), vaid võiks jõuda tagasi paradiisi, kust kord meie esivanemad välja aeti nende isekuse tõttu just. See on väga, väga sügav vaimne saladus, selleni ei jõuta sellise primitiivse mõtlemisega nagu siin võib kohata, vaid see nõuab kogu oma olemusega selle poole enda sirutamist, otsimist jne. See on nagu kõige kallim vara, elu mõte, armastus, lootus jne. Mitte materiaalne rikkus või maine au ei rahulda inimese hinge ega tee teda õnnelikuks, vaid üksnes Jumalaga osadus. Ilma vaimse osata on inimene võrdväärne kõrvitsa või karuga või kelle tahes muu olendiga, kel puuduvad kõrgemad intellektuaalsed omadused.