Feministi nurgake
Musi kaugel...
Katsetaja 07. jaanuar 2002, kl 10.20 |
Kuidas hakkama saada, kui kõige kallimaga saab koos olla vaid nädalavahetusel ning ülejäänud aeg tuleb vaid tel. vestlustega läbi ajada??? Appi! Nii kohutav igatsus on kogu aeg... See-eest naudime nädalavahetusel koosolemist ning teineteist täilikult ja oskame seda aega hinnata... Aga siiski on raske. Mida teha, et nendel üksikutel päevadel ennast nii kurvalt ei tunneks ja see aeg kuidagi kergemalt üle elada???
n25 07. jaanuar 2002, kl 10.38 |
Olen samasuguses situatsioonis (õnneks mõned nädalad saame ikka päris koos ka olla, aga enamasti tõesti vaid nädalavahetustel). Kuidas olen püüdnud enda jaoks asja parandada? Siiani olen leidnud vaid ühe meetodi: olla võimalikult vähe aega kodus ja olla võimalikult vähe aega üksi. Tulemus ongi see, et tuian ringi (kauplused, trenn jms) ja teen tugevasti koduseid töid. Ja eks kool oma lisakohustustega aitab ka kaasa.
Teades aga kui raske see on - edu Sulle!
Teades aga kui raske see on - edu Sulle!
vot nii 07. jaanuar 2002, kl 11.16 |
njaa:)
meelde tuleb see igatsus:)) praegult tagant järele on nii mõnus mõelda, sellele ajale kui me ka kogu aeg koos ei saanud olla. Ootasin iga õhtu TEMA telefonikõnet... lugesin tunde millal tema juurde jõuan. (mina olin see, kes kahe linna vahel tembeldas) Muidugi tundus see teinekord kohutava piianana. Aga minu arust... see oli nii romantiline. Igal reedel pakkisin oma seljakoti ja sammusin uhkelt ja ootusärevalt bussijaama. Teinekord juhtus ka nii et läksin teadlikult isegi tund aega varem bussijaama... Lihtsalt see TUNNE et olen TEMA juurde teel... Muidugi lahkumine ei olnud üldsegi mitte nii tore ettevõtmine. Ta saatis mu alati bussijaama, ta tuli alati mulle bussijaama vastu. Ta helistas mulle igal õhtul, et mulle head ööd soovida. Ta ootas pikkisilmi nädalavahetust, et see ainult minuga koos veeta. Olin tema seltskonnas alati aukülaline. Väga mõnus. Praegult elame koos. Igal hommikul on tema mu kõrval... ma ei kujutagi ette, et peaks üksinda ärkama.... Aga vahest tunnen puudust sellest, et enam ei ole see teekond tema juurde nii eriline ja kauaoodatud.
mida teha et ei tunneks ennast nii üksikuna? Kirjuta talle. (ei ole kohutstulik kirju talle lugemiseks anda) Mina kirjutasin nädalavahetusest... sellest mis päeval tegin. millal ja kus ma temast puudust tundsin. kirjutasin kõigest. mõtteis olin temaga, aeg läks edasi jne. aga jah... ma läks ka kell 21.30 magama, et päev rutem läbi saaks ja järgmine algaks. ja õnneks on olemas ka internet, mis vabalt kätte saadav. usu mind, mis ei tapa teeb tugevaks!
jõudu teile:)
meelde tuleb see igatsus:)) praegult tagant järele on nii mõnus mõelda, sellele ajale kui me ka kogu aeg koos ei saanud olla. Ootasin iga õhtu TEMA telefonikõnet... lugesin tunde millal tema juurde jõuan. (mina olin see, kes kahe linna vahel tembeldas) Muidugi tundus see teinekord kohutava piianana. Aga minu arust... see oli nii romantiline. Igal reedel pakkisin oma seljakoti ja sammusin uhkelt ja ootusärevalt bussijaama. Teinekord juhtus ka nii et läksin teadlikult isegi tund aega varem bussijaama... Lihtsalt see TUNNE et olen TEMA juurde teel... Muidugi lahkumine ei olnud üldsegi mitte nii tore ettevõtmine. Ta saatis mu alati bussijaama, ta tuli alati mulle bussijaama vastu. Ta helistas mulle igal õhtul, et mulle head ööd soovida. Ta ootas pikkisilmi nädalavahetust, et see ainult minuga koos veeta. Olin tema seltskonnas alati aukülaline. Väga mõnus. Praegult elame koos. Igal hommikul on tema mu kõrval... ma ei kujutagi ette, et peaks üksinda ärkama.... Aga vahest tunnen puudust sellest, et enam ei ole see teekond tema juurde nii eriline ja kauaoodatud.
mida teha et ei tunneks ennast nii üksikuna? Kirjuta talle. (ei ole kohutstulik kirju talle lugemiseks anda) Mina kirjutasin nädalavahetusest... sellest mis päeval tegin. millal ja kus ma temast puudust tundsin. kirjutasin kõigest. mõtteis olin temaga, aeg läks edasi jne. aga jah... ma läks ka kell 21.30 magama, et päev rutem läbi saaks ja järgmine algaks. ja õnneks on olemas ka internet, mis vabalt kätte saadav. usu mind, mis ei tapa teeb tugevaks!
jõudu teile:)
Mel 07. jaanuar 2002, kl 12.34 |
Oi, olen juba poolteist aastat sellises suhtes ja igatsus järjest kasvab. Olen üritanud aega maksimaalselt ära kasutada, käinud trennis õhtuti, saunas, üritanud õppida ja siis 15 min enne viimast bussi teise linna, haaran rahakoti kaasa ja pistan bussijaama poole jooksma, et ööseks armsama kaissu pugeda :o)
Isegi kell 3 öösel teki alt niimoodi kähku üles tõustud, riidesse pandud ja bussi peale joostud, ainult, et valeinfo tõttu bussi ei tulnud ja jäin hoopis vihma kätte...
Aga et mis vähendaks? Telefonikõned minu puhul surendavad igatsust ja üksinda voodisolek, seega väsita end magamajäämisajaks nii ära, et sa rampväsinult voodisse vajud ja midagi enam mõelda ei jõua. Siis äkki näed unes, et olete koos ;)
Isegi kell 3 öösel teki alt niimoodi kähku üles tõustud, riidesse pandud ja bussi peale joostud, ainult, et valeinfo tõttu bussi ei tulnud ja jäin hoopis vihma kätte...
Aga et mis vähendaks? Telefonikõned minu puhul surendavad igatsust ja üksinda voodisolek, seega väsita end magamajäämisajaks nii ära, et sa rampväsinult voodisse vajud ja midagi enam mõelda ei jõua. Siis äkki näed unes, et olete koos ;)
Katsetaja 07. jaanuar 2002, kl 13.19 |
Suur tänu teile kõigile!!!
Järgmisest nädalast hakkan 2 korda nädalas õhtuti trennis käima. Samas läheb ka inglise keele kursus 15.ndast jaanuarist edasi, seegi 2 korda nädalas. Püüan igal õhtul endale maksimaalselt tegevust leida. Ja nii trennis ja keele kursusel käies kaovad päevad märkamatult (ma loodan...) ning reede saabubki tunduvalt kiiremini, kuigi kogu aeg on niiiiiiiiiiiii meeletu igatsus...
Järgmisest nädalast hakkan 2 korda nädalas õhtuti trennis käima. Samas läheb ka inglise keele kursus 15.ndast jaanuarist edasi, seegi 2 korda nädalas. Püüan igal õhtul endale maksimaalselt tegevust leida. Ja nii trennis ja keele kursusel käies kaovad päevad märkamatult (ma loodan...) ning reede saabubki tunduvalt kiiremini, kuigi kogu aeg on niiiiiiiiiiiii meeletu igatsus...
mees2 07. jaanuar 2002, kl 14.10 |
mees2 07. jaanuar 2002, kl 14.14 |
Kiisu 07. jaanuar 2002, kl 14.27 |
k 07. jaanuar 2002, kl 19.55 |
>< 07. jaanuar 2002, kl 22.32 |
Krissu 08. jaanuar 2002, kl 13.09 |
Lollo 08. jaanuar 2002, kl 19.33 |
Jazzmine 09. jaanuar 2002, kl 14.51 |
Lugu sarnane, isegi väga. Mina pendeldan juba pool aastat kahe riigi vahel, tollis juba tuttav nägu. Siiamaani ei ole aga kahjuks leidnud rohtu igatsuse vastu. Ei aita pidevad telefonikõned, ei SMS-id, ei miski. Tahaks lihtsalt ruttu kokku saada. Aga samas, selline nn pendeldamine pidi suhte värske hoidma.
Mina olen üritanud võimalikult palju tööl olla, tööd teha. Üritan külastada sõpru-tuttavaid ja jagada nendega oma õnne.
Ja tegelikult teadmine, et Sinu järele ka igatsetakse samamoodi nagu Sina teise järele igatsed on hästi mõnus!!!
Nii, et edu Sulle ja tea et Sa ei ole ainuke kes vavleb igatsuse küüsis!
Mina olen üritanud võimalikult palju tööl olla, tööd teha. Üritan külastada sõpru-tuttavaid ja jagada nendega oma õnne.
Ja tegelikult teadmine, et Sinu järele ka igatsetakse samamoodi nagu Sina teise järele igatsed on hästi mõnus!!!
Nii, et edu Sulle ja tea et Sa ei ole ainuke kes vavleb igatsuse küüsis!
Liina 29. jaanuar 2002, kl 18.10 |
Sama olukord ka siin, musi on paar tuhat kilomeetrit eemal teises riigis.. esmakordselt teda seal kohtasingi, kuigi ta on ka eestlane, lihtsalt õpingutel seal. Suhe on üsna värske ning seega selline kirglik armumisperiood ning igatsus seda suurem.. Samas on olemas internet, telefonid, unenäod, pildid ja teadmine, et mõlemad väga ootavad teineteisega kokkusaamist ning kord kuus seal käia on seda fantastilisem.
Selge see, et eluks ajaks sellist distantssuhet ei sooviks, kuid mõnusalt romantilise ja sooja hoiab selline kaugus küll ja kindlasti on see kogemus, mida paljudel pole. Samuti saadakse seda paremini teise inimese väärtusest aru kui tuleb eraldi olla füüsiliselt. See on midagi muud, kui klubis tutvuda ja kahe nädala pärast koos elama hakata..
Selge see, et eluks ajaks sellist distantssuhet ei sooviks, kuid mõnusalt romantilise ja sooja hoiab selline kaugus küll ja kindlasti on see kogemus, mida paljudel pole. Samuti saadakse seda paremini teise inimese väärtusest aru kui tuleb eraldi olla füüsiliselt. See on midagi muud, kui klubis tutvuda ja kahe nädala pärast koos elama hakata..
Lisa postitus