Feministi nurgake
Kes ma olen?
Kate 23. jaanuar 2002, kl 11.31 |
Miks see eneseleidmine nii keeruline on? Saan varsti 24-seks ja ikka ei tea mis on elu eesmärk või miks ma siin olen ja kes ma üldse olen. Olen proovinud natuke üht ja natuke teist,aga seda mida ma tõeliselt teha tahaks pole leidnud.
Pidevalt käib võitlus ise-endaga. Ja kuna ma ise endas rahu pole leidnud,ei otsi ka teised eriti mu seltsi. Olen kui üksik hunt pimedal ööl keset tühja välja, kaaslaseks vaid tuul.
lihtne 23. jaanuar 2002, kl 12.11 |
sa oled kibestunud, nagu välja tuleb ja sellise suhtumisega ei hakkagi keegi su seltsi otsima.
eneseleidmine on keeruline sellepärast, et oleks huvitavam elada. mis lõbu pakub lihtsalt saamine? mitte mingisugust.
kui sa oleksid 24-aastaselt endas "rahu leidnud" oleksid õnnetu inimene, sest siis poleks sul enam midagi vaja ja õige aeg oleks surra.
eneseleidmine on keeruline sellepärast, et oleks huvitavam elada. mis lõbu pakub lihtsalt saamine? mitte mingisugust.
kui sa oleksid 24-aastaselt endas "rahu leidnud" oleksid õnnetu inimene, sest siis poleks sul enam midagi vaja ja õige aeg oleks surra.
Tova 23. jaanuar 2002, kl 12.17 |
lihtne. 100% nõus.
Appi, kui ma 24selt oleksin saanud endas selgust, et minu elu mõte on "saada palju lapsi ja õppida küpsetama häid kapsarulle" Või "võidelda pajuvõsade mõtetu hävitamisega" või "kuulutada neile, kelle nimi on Albert, Issanda taastulekut" või "rahuldada võimalikult palju mehi"!!! Assa, r...sk, siis oleksin end küll üles poonud.
Nüüd palju parem, kõnnin ja vaatan, otsin ja mõnikord arvan, et olen leidnud. Pettun ja rõõmustan. Seltsin ja olen üksinduses.
Kate, ilmselt oled sa liiga vähe aega mööda saatnud sõbrannadega köögilaua taga odavat veini juues ja elu mõtte üle rääkides.
Ei, seda virtuaalselt teha ei saa ;-)
Appi, kui ma 24selt oleksin saanud endas selgust, et minu elu mõte on "saada palju lapsi ja õppida küpsetama häid kapsarulle" Või "võidelda pajuvõsade mõtetu hävitamisega" või "kuulutada neile, kelle nimi on Albert, Issanda taastulekut" või "rahuldada võimalikult palju mehi"!!! Assa, r...sk, siis oleksin end küll üles poonud.
Nüüd palju parem, kõnnin ja vaatan, otsin ja mõnikord arvan, et olen leidnud. Pettun ja rõõmustan. Seltsin ja olen üksinduses.
Kate, ilmselt oled sa liiga vähe aega mööda saatnud sõbrannadega köögilaua taga odavat veini juues ja elu mõtte üle rääkides.
Ei, seda virtuaalselt teha ei saa ;-)
ehee 23. jaanuar 2002, kl 12.24 |
Hügert 23. jaanuar 2002, kl 12.34 |
maia 23. jaanuar 2002, kl 12.39 |
Feliks 23. jaanuar 2002, kl 12.43 |
KUnagi hurjutas üks sensitiiv mind: MIda sa mõtled nii palju! Kas saad selest rikkamaks: Hurjutamise mte oli, et kui vaja antakse asjadest teada, kui ei anta - ju pole veel valmis..mõni ei saagi valmis.
Ja soovida 24-aastaselt teada elu mõtet..tubli tahtmine....a ma usun, et Sul Kate selle kiire asjaga aega siiski veel on...kannatust!
Ja soovida 24-aastaselt teada elu mõtet..tubli tahtmine....a ma usun, et Sul Kate selle kiire asjaga aega siiski veel on...kannatust!
miu 23. jaanuar 2002, kl 12.49 |
tsinna 23. jaanuar 2002, kl 14.39 |
Tova, mis see märk tähendab, mis sa Hügertile tegid?
Aga see on vist loomulik, et nooremana mõeldakse elu mõtte üle rohkem. Keskkoolis kirjutasin isegi mingeid esseesid endale sahtlisse sel teemal. Hiljem tuleb elu ise peale ja aeg kulub rohkem elamisele ja vähem mõtlemisele.
Enda jaoks olen elu mõtte leidnud "elu väikestes kuldsetes hetkedes". Kraabid end päevast päeva küüntega läbi must mulla ja vahel leiad tasuks väikese kullatükikese.
Aga see on vist loomulik, et nooremana mõeldakse elu mõtte üle rohkem. Keskkoolis kirjutasin isegi mingeid esseesid endale sahtlisse sel teemal. Hiljem tuleb elu ise peale ja aeg kulub rohkem elamisele ja vähem mõtlemisele.
Enda jaoks olen elu mõtte leidnud "elu väikestes kuldsetes hetkedes". Kraabid end päevast päeva küüntega läbi must mulla ja vahel leiad tasuks väikese kullatükikese.
Ugrimugri 23. jaanuar 2002, kl 15.27 |
itsitis 23. jaanuar 2002, kl 15.35 |
mujal maailmas lähevad inimesed kardinaalselt erinevat eriala õppima veel 40neseltki, meil siin on jah kombeks 30nendaks sünnaks juba suurfirma omanik olla, 3e kordset villat omada ja pühapäeviti rariteetsete sportautodega kimada - pole mingi ime, et mõnel nõrganärvilisemal ebatrügijal sellise stsenaariumi peale katus ära sõidab...
Indrek 23. jaanuar 2002, kl 15.44 |
Kate 23. jaanuar 2002, kl 15.46 |
Indrek 23. jaanuar 2002, kl 15.50 |
ix 23. jaanuar 2002, kl 18.35 |
Midagi sind ikka huvitab, ma loodan, või on midagi, millest unistad? Ükskõik, kui kauge see unistus ka pole, võta kätte ja hakka selle nimel tegutsema. Elul polegi eesmärki, eesmärk peab olema sinul, see on puhtalt sinu otsustada - mina vähemalt arvan nii, öelgu kirikupapid või mõned filosoofid mida tahes. Vaikselt oma eesmärkide nimel edasi liikudes arened ja saad uusi ideid, väga tõenäoline, et algne siht hoopiski muutub aga see polegi tähtis. Nii pidevalt kuhugi teel olles saabki olla elu huvitav ja mõttekas, muu (väljaspoolt pealesurutud nö "elu eesmärk") tundub enesepettuse ja asjatu hingepiinamisena. Tegelikult vist peavadki unistused olema natuke kättesaamatud. Et midagi head saada, peab ikka parimat tahtma ja nõudma. Kuna me sind ei tunne, et saa ju soovitada ka, et mine õpi või tee seda või toda - sest see on "huvitav". Ikka ise pead otsustama.
Ja kui küsid endalt miks sa siin oled - arvan, et eks ikka selleks, et oma teed käia, mille ise oled valinud.
Mina olen enda jaoks asjad nii lihtsaks mõelnud - hea rahulik elada:).
Ja kui küsid endalt miks sa siin oled - arvan, et eks ikka selleks, et oma teed käia, mille ise oled valinud.
Mina olen enda jaoks asjad nii lihtsaks mõelnud - hea rahulik elada:).
Marlene 23. jaanuar 2002, kl 18.40 |
Kui pole veel leidnud seda õiget tegevust ja ametit, siis tuleb edasi katsetada. Proovi tegeleda erinevate asjadega, mis natukenegi huvitavad. Aga mina usun, et mingeid ainukesi ja õigeid ameteid ja muid asju pole olemas. Tujud muutuvad. Vaheta ametit. Ja ka see uus ei pea saama su eluaegseks, aga nii saad vaheldust oma ellu. Mina ka ei kujuta ette, mis tööd ma tegema peaks ja ma arvan, et ma ei tea seda ka 70-aastaselt.
Feliks 24. jaanuar 2002, kl 08.14 |
Sain ennist aru küll, et Kate mure oli sobiva töö leidmine...see kõlas kui elu mõtte otsimine..seepärast sellele jutu pöörasin..tuli lihtsalt meelde, kuidas ka kuskil 20-sena sama muret muretsesin...ja nüüdseks olen tollest ajast vähemalt 2 kapitaalset uuele alale minekut teinud...olnud avali võimalustele ja tahtmistele...ja pole kordagi pidanud kahetsema...iga nendest aladest (täpsemini nendel aladel tehtud töödest) on old omamoodi huvitav ja elule mõtet pakkuv kena vaheldus. Ja ma ei välista üldse, et mõni kapitaalne pööre veel tuleb. Tuleb teha valikuid...endale selgeks, mis on oluline, kas teenistus (raha) või tegevuse meeldivus (rahuldus?) ning leida nende kahe asja (mis tahtmatult satuvad saatuse irooniana konfrotatsiooni) kompromiss. Valik tehtud tuleb selle valiku pole püüelda...lihtne teoorias, praktikas raskem..aga mitte võimatu. Mina olen seni nõnda talitanud ja ei saa kuidagi kurta. Elu mõte tuleb selle kõige kõrvalt kaasa:) . Jõudu Kate elu (töö ) mõtte leidmisel
tsinna 24. jaanuar 2002, kl 10.09 |
Itsitisele - põhimõtteliselt on sul ju õigus, nii võiks/peaks ideaalis olema. Et muudkui õpid ja täiendad ennast ja otsid oma kohta elus. Väga ilus. Ehk sa oskad siis soovitada, kui inimesel on kaks last ja eluasemelaen, kuidas saaks edasi õppida, kui niigi tundub pere jaoks aega pidevalt väheks jäävat, kui rahaline koormus on õppemaksudetagi suur? Tõenäoliselt oleks uuel alal alustades vähemalt esialgu ka palk pisem.
Ma ei pea siin silmas paarpäevaseid või paarinädalasi täienduskursuseid, vaid ikka kohe täitsa uue ala õppimist.
Ma ei pea siin silmas paarpäevaseid või paarinädalasi täienduskursuseid, vaid ikka kohe täitsa uue ala õppimist.
itsitis 24. jaanuar 2002, kl 13.09 |
tsinnale
ma oma ämma pealt vaadates rääkisin seda juttu, tema tegi kannapöörde kui lapsed said täiskasvanuks (17, 18) ja hakkasid iseseisvalt elama, materiaalselt pole ta neid hiljem kunagi toetanud, mis iseenesest oli väga heaks elukooliks - lastest on asjalikud inimesed saanud.
ämm pöörleb ja tegutseb nüüd nagu jaksab, on liigagi tegus,läks hiljuti kolmandat korda mehele, kuid ilmselt tänu kõigele sellele näeb ka 10a noorem välja.
ma oma ämma pealt vaadates rääkisin seda juttu, tema tegi kannapöörde kui lapsed said täiskasvanuks (17, 18) ja hakkasid iseseisvalt elama, materiaalselt pole ta neid hiljem kunagi toetanud, mis iseenesest oli väga heaks elukooliks - lastest on asjalikud inimesed saanud.
ämm pöörleb ja tegutseb nüüd nagu jaksab, on liigagi tegus,läks hiljuti kolmandat korda mehele, kuid ilmselt tänu kõigele sellele näeb ka 10a noorem välja.
Lisa postitus