Kuidas teie suhtute kinnistesse inimestesse, kes suudavad end teile avada alles siis, kui olete kahekesi jäänud ja kes seltskonnas eelistavad kuulaja rollis olla?

suhtun täiesti normaalselt. kuna mõned inimesed on kinnisemad, siis ei vähenda see sugugi nende väärtust. tegelikult on sellised inimesed minu silmis väga hinnas.

hästi suhtun, mulle end avada saabki inime vaid minuga omaette olles, mitte seltskonnas vahutades (sai liiga konkreetne vastus vist)

Väga hästi suhtun. Parem juba kinnisevõitu kui latatara.

Ega nad ikka ei eelista kull seda igavese vaikija rolli seltskonnas. Kui ikka koos on kaks elavama loomuga inimest ja uks vaiksem, siis lihtsalt ei lasta seda vaikijat uldse loogilegi (raakida), ning kui ta siis midagi utleb, siis kas ei voeta oeldut uldse kuuldagi voi vaatavad kaks kuldsuud kolmanda poole sellise imeliku pilguga, et mis see nuud utles ja lasevad oma jutuga edasi. Ma arvan, et koik soltub ikka seltskonnast ka ja sellest milm66ral inimesed uksteist tunnevad. Inimesed ja nende karakterid on vaegade erinevad ju. Habelikke inimesi on isegi usna palju. Vaikijale voib ju tunduda raagitav ka ebahuvitav (paevas sada korda raakida kui palju koik maksab)

Parem 1 lause mõttega, kui 100 lauset mõtetut loba mõtetutel teemadel. Muutub väsitavaks. Vaikiv kuulaja seltskonnas saab analüüsida teiste juttu, teha omad järeldused, laiendada silmaringi. Inimene, kes pidevalt räägib, ei suuda/taha teisi kuulata. Ja ikkagi, kõik sõltub seltskonnast.

Kas tihti ei ole ka vaikiv inimene see kes kuulab ara oma sobra, tuttava mured. Temast r66gitakse, et oi kui hea inimene, kuulab tahelepanelikult, toetab. Aga kui see tasasema loomuga inimene ise tahaks kellelegi sudant puistada, siis ei ole asjasel kurtjal enam aega ega tahtmist ennast kellegi teise murega koormata. Nii on see ka tihti suurte soprade-sobrannade juures. Ja oelda, et vaikne inimene tegeleks seltskonnas mingi "jutuanaluusiga". Kui nii vaikida, siis ei oskagi enam inimeste seas kaituda voi juttu ajada.

Si tacuisses, philosophus mansisses. Kui oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks. Tagasihoidlikku inimest peetakse tihtilugu intelligentseks. Teinekord selgub hoopis tõsiasi, et inimene vaikib, sest tal polegi midagi öelda. Kaval strateegia igatahes. Proovige järele.

Vähem möla, pikem samm???, no?....

nagu teistessegi inimestesse. nad vajavad avanemiseks rohkem aega lihtsalt.

seltskonnas ei olegi vaja ennast 'avada',säravat seltskondlikku vestlust on vaja hoopis arendada ning sellised rünkpilvetaolised tummahambad, kes teinekord veel ülbevõitu ilmega juhtuvad olema rikuvad ladusa olemise ära küll. niipaljukest julgust peaks ikka olema, et sõnakese sekka öelda kui juba seltskonda tuldud.
südant puistatakse ikka südamesõprade seltsis, mitte seltskonnas.

No ei häiri mind vaikivad inimesed ,aga veidi ikka eneseväljendus
oskust võiks olla.Elus inimene ikka võiks olla:)
Ütleks selle kohta nii:
KUS MA MUIDU TEAN,MIS SA MÕTLED,KUI MA POLE KUULNUD,MIS SA ÜTLED?

Kas tahate teada "vaikiva inimese" arvamust või "vaikivate inimeste" kohta?"Vaikiv inimene" võib olla ei julge seltskonnas oma arvamust avaldada ning sellest kujunebki temast arusaam kui nohikust,teine variant on nigelam; polegi midagi öelda st puudub oma arvamus.Teadke, et ka temal on oma arvamus maailma asjust olemas, mis ei pruugi sugugi kokku minna üldsuse omaga ning kuna ta on oma arvamiste eest juba"peksa" saanud, ei julge neid enam avaldada.
Enesekasvatuse teel on võimalik sellest barjäärist üle saada ning olla just selline kui oled. Mõnusat pingutamist sellel teel. Muide olen ise olnud just selline.

S6ltub inimesest. Peaasi, et ta k6igiga kinniseks ei j'' - siis on suitsiidioht liiga suur. Aga kuidas ta ise kinnisust seletab? Akki on m6ni kompleks?