Alustuseks niipalju, et ametlikult ei ole ja enda arvates sisuliselt ka ei ole.
Lugu niisugune, et olen jäänud suhtlema oma teismeeas lapse isaga.
Mees on küll haritud, kuid oma elu korraldamises luuser, lisaks joob.
Praktiliselt näeb see nii välja, et aeg-ajalt tuleb mees meile, pakume vastastikku seltsi (näiteks kultuuri teemadel päris hea vestluskaaslane), mees aitab ära teha mõned majapidamistööd, mina pakun süüa ja sooja tuba (viimaseid saab ta tavaliselt pensionäridest vanematelt). Arvestatavat seksuaalelu pole juba aastaid.
Ise arvab, et on loomulik, kui naine meest üleval peab. Enda saamatuses süüdistab väliseid olusid.
Ise tunnen end vallalisena ja vastavalt ka käitun. Suhtlemist lapse isaga saladuses ei pea.
Probleem on selles, et üks mulle oluline inimene on hakanud mind selle pärast valetajaks pidama. Ikka nii, et "Sul ju mees" jne.
Küsimus selles, kuidas niisugune suhe väljastpoolt paistab?
Kas ma olen ka teistele vaba naine või mitte?