Lookus: mul on ükspuha, kui mu naine võtab nõuks kellegiga kah lihalikke rõõme nautida....kui ta mind petma hakkab, siis mul enam ükskama pole. Ja ma loodan, et tütar (keda mul kasvatada pole), on oma perekonna rajamisel nõnda tark, et ta kaasa valikul arvestab mitte meie, vaid iseenda kommete, harjumiste ja tavadega.
Kassi pole mu poja kunagi piinanud...ka koera mitte..
Minu joon lähb üsna konkreetsest okhast - sealt kust alates ma teen kellegile teisele, kellest ma hoolin, haiget. Ja isegi selle piiri lähedale ma ei kipu minema..kuigi see on raske, sest niikuinii tehakse kõige lähedastematele kõige enam haiget, sest ka nemad hoolivad minust. Ülejäänutekohta käib reegel, et ära tee teistele seda, mida ei taha et mulle tehtaks. Reeglist üleastuimne olgu suur erand.
...ja mu küsimusele Sa ikkagi ie vastanud? Mis on moraal, ja kust läheb Sinu piir? Kas sa ei oska...või on mingi põhjus veel?
Armukese naine: ei ma pole karistada saand, sest mina elan oma moraali järgi, mitte mingi mulle arusaamatu umbmäärase "nii on kombeks" moraali järgi.
Fööniks: hommik! Ei tea ms karistusest nad räägivad..küll aga tean karistusi, mis mind ideaali reaalsuses saavutamata pettudes kogesin..eks ta ole midagi taolist, mida "Su armukese naine" praegu põeb....et tema isiklikus õnnetuses onkogu maailm süüdi.