Täna hommikul sain ühelt oma uuelt meestuttavalt emaili, kus ta süüdistab mind selles, et ma olen maneerideta, tundetu ja üldse üks paras nõid. Samal ajal kinnitab ta aga, kuidas ta tahaks mind rohkem tundma õppida, kuna ma talle ikkagi niiii väga meeldin...
Alustan kaugemalt. Käisin temaga ühel kohtingul, jõime veini (mina jõin ühe klaasi), ajasime juttu... Lõppkokkuvõttes, päris lõbus oli (kuid sinna see minu arust ka jäi).
Nüüd süüdistab ta mind ebaviisakuses, kuna ei tänanud veini eest. Nojah... Edasi läheb huvitavamaks. Tema tegi plaanid, et me õhtustame koos, kusjuures mina nende tegemisel ei osalenud. Omalt poolt ei öelnud ei-d ega jaa-d. Järgmisel päeval olin aga nii väsinud, et vajusin juba varakult (st päeval) voodisse magama. Teavitasin ka teda sellest, et jään tulemata. Seetõttu olen ma tundetu.
Probleem ise. Tema nimetab seda konstruktiivseks kriitikaks, millest peaksin tema arust õppust võtma ja tegema vastavad "väikesed" muudatused. Mina aga leian, et see on argpükslik lähenemine kogu asjale. Esiteks ei ütle ta seda kõike mulle mitte telefoni teel ega isiklikult näkku, vaid emailiga. Aga noh, vist nii ongi julgem või mis? Mind ajab aga jube vihaseks see, et miskipärast pean mina tegema endas muudatusi lihtsalt selle pärast, et minu käitumine temale ei meeldinud. Miks ta siis kinnitab, et ma talle meeldisin ja ta tahaks jätkata minu "tundmaõppimist"? Miks mehed arvavad end olevat täiuslikena? Miks antud juhul peab tema õigeks nõuda minult enda muutmist? Miks? Miks? Miks?