mina olen proovinud ühe suhte lõpu puhul kangelaslikult oma haigetsaamist varjata. olin uhke ja rahulik. kordagi ei püüdnud temaga rääkida, oma tundeid selgitada.
teise suhte lõpusirgel, arvates, et tunnete väljanäitamata jätmine on viga, tegin suht meeleheitlikke katseid. kuigi midagi eriti hullu mu eneseuhkus ei lubanud. nutsin lohutamatult, tema eest püüdsin seda küll varjata, aga...
moraal on selles, et vahet polnud. see ei muutnud midagi. lihtsalt esimesel korral sain kergemalt üle. ei pidanud oma eneseuhkust turgutama, polnud põhjust.
aga võib ka ilmselt teisiti minna...