Ei ole loteriide mängija. Kuid vahel olen saatnud tootepakenditelt lõigatud logosid. Spetsiaalselt pileteid ei osta ja higiste käte värisedes loosimissaateid ei vaata. Võtan asja rahulikult, sest erilist usku võitudesse ei ole. Tuleb endale aru anda, et on lihtsalt mäng, kus võimalus midagi saada on väga väike. Aga ikkagi. Kui nagunii tooteid ostan, miks siis mitte ära saata.
Mind ajendas kirjutama solvumistunne. Tahtsin saata tootepakenditelt lõigatud logosid tv saatesse. Mehele ma selles ei rääkinud, tean ta reaktsiooni juba ette ja ma ei taha lasta oma tuju rikkuda. Lapse jutust tuli see välja ja mees oli pahane, et mida sa siin minu eest varjad! Ütlesin, et miks ma pean sulle kõigest rääkima, kui tean juba ette et sa teed asja maha: naeruvääristad ja irised. Nii läkski...
Üldiselt on meil usalduslik suhe, mingit seljataga sebimist ei ole, kuid mõne asja puhul eelistan rääkimata jätmist. Oma meest tundes ja kodurahu huvides on see mõistlikum variant.
Mida teised pereinimesed sellest arvavad? Kas:
* kuulate abikaasa arvamust ja jätate tegemata
* tegutsete ilma tema teadmata
* vaidlete viimase hingetõmbeni?