EneL: a miks peaks sõnad häirima..kui siis aint nendes peituv mõte eeldusel et see on väär....või siis on äärituse põhjused hoopis milleski muus - isiklikus egoismis (loe mu komm kell 12.34), või halvustavas toonis vms...

Vist jah nõnda, et mida vähem omistada tähtsust sõnadele ja reageerida tegudele, seda vähemaks jäävad ka halva maiguga sõnad. See nagu lastekasvatamise alused :)... Et kui mürsiku ropu sõna peale lament korraldada, siis pigem annad mürsikule kena manipuleerimise vahendi, mille ta siis "sobival hetkel" omaenese tahtmise saavutamiseks lõdva randmega ära kasutab. Ja siis on juba sutike raskem situatsioon.
Arvan, et selliseid sõnapaare saab võtta nii kehva keelekasutusena kui solvanguna (kindlasti on veel variante). Mõlemal juhul saab sellest iva leida. Ja arukus muudkui kasvabkasvabkasvab... :))

to Tigr:
Võib olla võiks jah reageerida tegudele. Paraku mulle meeldivad hea sõnakasutusega mehed, kes teavad ka seda, millal vaikida :-). Mis teha! Lihtsalt pean sõnu liiga olulisteks. No umbes nii, nagu mõnele on oluline mehe kasv või teisele oluline mehe haridus.

Su sõnad kui kärbeste pirin mu kõrvus..
mis enne ei häiri kui mõte saab teoks..

eneL: olen ise samasugune sõnadele reageerija....aga sõnad hakkavad mulle juba liiga palju haiget tegema....mõtlen tõsiselt vähendama hakata sõnade tähtsust ning püüdlema tegude asjalikkuse poole (nõudes seda eelkõige endalt), et mitte loopida tühje sõnu, mis mõnikord on lausa vältimatu kahjuks.

mu isa on kõrgema kraadi diplomaat ning ka tema kogemusele toetudes ütleksin, et sõnad on mõnikord tõesti vaid sõnad, mis katavad suurepäraselt vääääääga halbu kavatsusi.

Sõnaline aukartus...
Ma ise olen sihke verbaalne sensitiiv. Sõnad olnud ikka hirm ja arm. Eeelnevad sõnapaarid poetasingi siia kommentaaride saamiseks just seepärast, et olen tõdenud, et iga asjaga ülepingutamine on väär. Liialt sõnadele keskendumine ja sõnade võimu alahindamine mõlemad väärad. Musta ja valge vahel on pooltoonid. Üks mees kasutas vormelit "ehitasin tüdruku üles" oma eksnaise kohta. Mõistan, et ta on kaotusvalus ehk ülekohtune, ent ei suutnud aastaid hiljem pealt vaadata ego kramplemist, mis lõppes migreeni, prozaci ja potentsihäiretega. Samas tean, et olen ise "koolitatud", "õpetatud elama", sest olen kindlasti nii mõnelegi mehele tänu võlgu, kuna oma hoolimatu sõnakasutamisega solvas mind... ent pani mõtlema, mõtlema ja veelkord mõtlema ning aru saama, et elamine on suurem kunst kui sõnade kasutamine.
Ja ikkagi :)... kaaslasena eelistan sõnu kasutada oskavaid mehi.

Jah, tean ka vanemat, soliidset, jõukat ja samas ka intelligentset meest, kes nö voolis naise enda käe järgi.. ja enam teda see resultaat ei rahulda, sest naine ongi oma rolli nii sisse elanud, et ei taha nt lastest midagi kuulda, ei kokka ja keeda ise, ajab vaid äri. Ja mees kahetseb, oi kuidas kahetseb.. seega alati ei saa mõelda hetkevajadustele, vaid et kas see inimene ka nt 10 aasta pärast sellisena meeldib või mitte. Vajadused ja ootused partnerile on siis ju hoopis teised..
Minu mees on mulle öelnud, et talle tohutult meeldib, et ma ei püüa teda muuta, vaid võtan teda sellisena nagu olen. Ja kui ta mõne minu halva harjumuse (nt suitsetamine) kohal sõna võtab, siis hiljem on vabandanud, et ma oleks just nii nagu olen ja teda ju tegelikult ei häiri mitte miski minus ja ta ei taha mind muuta.
See oma käe järgi ringikasvatamine on levinud muide nii meeste kui naiste seas, et viia oma partner nii ideaalilähedale (oi kui egoistlik - MINU IDEAAL) kui võimalik. Teine inimene oleks siis nagu vaha, keda kunstnik kujuks voolib.

no vot selle oma käe järgi õpetamise küsimusele küsiksin vastu:
kas poleks mõeldav asja vaadata hoopis teistpidiselt, mitte et mida ma talle kõike olen õpetanud vaid hoopis vot mida ta minuga koos on õppinud

samas ei saa ju nii isekalt arvata, et ilma minuta (mu õpetuseta) poleks ta midagi väärt või nii nagu tihti võib kõrvalt selliseid ütlusi kuulates tunduda

iga inimene õpib kui ta selleks suuteline on ja kui uued harjumused, mõtteviisid, käitumismudelid jne on vastuvõetavad inimese enda seisukohast võttes

kuulekaks koolitamise puhul kaotab enamasti inimene(koolitatav) oma isikupära ja tõekspidamised ja siis ei ole tegemist enam nähtusega, millesse tolerantselt suhtuda

Miks käib kogu aeg läbi sõna "minu"? Ikka "meie" peaks olema, suhe ju vastastikune...