Kodus lõunal olles helises (laua)telefon. Võõra häälega naisterahvas küsis, kas ma olen seesama ... (minu nimi), kes abielumehi võrgutab, vastamiseks ei jäetud aega, viisakalt ja kinldalt tehti selgeks, et olen @!#$ ja kas vallalisi mehi ei jätku jne. Arvasin tõsimeeli, et ulakad kolleegid lollitavad niisama (ikka aeg-ajalt teeme üksteisele lollusi), üsna lõbusalt küsisin, kas ta teeb nalja. Lõpuks viskas toru hargile.
Tööle naastes jälgisin kahtlusaluste nägusid, sealt ei paistnud tavapärast kihistamist. Nad olid tõsiselt hämmastunud - ütlesid, et selliseid nalju nad küll ei tee.
Seik hämmastas mind, õnneks sügavuti hinge ei läinud :) Pigem pani mõtlema selle üle, et kas on vaja armukadedalt ja lahmaki helistada (segane on ka see, kes ja miks tuttavatest abielumeestest ilma oma naise teadmata mu kodust numbrit peab. Variant, et aastatagune pimekohtaja, kes väitis end vallalise olevat ja kellega pole ka aasta aega suhelnud), iial ju ei tea, kas asi on nii nagu segase peaga paistab. Ja teine asi - harjumuspärane karm lõõp ja lollitamine tuleb mõnikord kasuks - jalad jäävad reaalses elus alt löömata :)
Kas teil ka sama totraid olukordi ette on tulnud?
Ja mida üldse arvate sellisest mehe potensiaalsete armukeste läbi helistamisest?