Siin on sellist asja vist ennegi tehtud...proovix korra veel.
Laske fantaasial lennata!
*****************************************************************
Vana ja sünge salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval teine Arnold.
Arnoldit haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus....."Mis ma küll ometi teen," pomises Arnold. Kuid siis kuulis ta uksel koputust! "Kes see küll nii hilja võiks olla," mõtles Arnold endamisi. Ta võttis julguse kokku ja avas ukse, ning uksel oli....keegi Arnoldile tundmatu mees! Mees ütles silmi maha lüües ja kukalt kratsides: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid.......
***************************************************************
Kuidas võiks jutt edasi kulgeda?

... hüüdnimi on mul lihtsalt Mr Flirt.

to Mia

ICICIC

to Mr Flirt

mõtle midagi uut välja, järjejutuke juba oli. võib-olla lugulaul või joonistame midagi..., ;)))

Mr Flirt tõstis ahelad, mida ta oli seniajani backgroundis kõlistanud, kõrgele ja ütles "Vabandage, aga teie üürileping on aegunud! Oleme tänulikud, kui maksaksite arve ära. Siin on uute teenuste nimekiri. Lisandunud on üks salamander ja kaks krokodilli. Teie palutud lumeinimene, ei kannatanud seda kliimat välja"

IRW:)))

...mu nimi on Hillar. Hillar Kohv.
Arnold manas näole oma võluva artistinaratuse ja kutsus külalise malbe häälega tuppa.
Sisimas tundis Arnold kergendust, et ei peagi seda jubedat ööd üksi mööda saatma, pealegi tundub härrasmees Hillar meeldiv ja intelligentne inimene olevat, mine sa tea, millega see pilkane öö lõppeda võib…..ja Arnu tundis kubemes meeldivat pakitsust...

Arnold tundis, kuidas ta mina kahestus - üks vestles asjalikus toonis mr Flirdiga, teine mina aga mõtles romantikale Hillariga lurtsuvate ja kiunuvate ööhäälte saatel.

Hillar tegi jutuotsa lahti ja rääkis Arnoldile oma töödest ja tegemistest Viinamäel, muuhulgas mainis ta ära ka homoklubi asutamise.
Arnold tegi suured silmad ja küsis naiivselt: “ hr. Hillar, kas ka teie?” Hillar suutis ainult pomiseda: “mhmhh”. Ta ei suutnud enam oma silmi poisilt pöörata, kes nägi välja nagu noor jumal- Arnoldi huuled olid nagu küpsed vaarikad, nii kutsuvalt mahlased tundusid need. Tal oli nii ilus sale keha…
Hillari patumõtted muutuis järjest julgemaks...

Järsku tärkas Arnoldis kahtluseuss. Hillar oli maininud Viinamäed, aga Arnoldi agentuuri andmetel elas Hillar hoopis Viinahaual.
Arnold lülitas sisse oma tulnukapaljastaja ja mis ta nägi - tegu polnud üleüldse härra Kohviga, vaid ennast Hillariks maskeerinud tulnukaga, kes tahtis Arnoldil läbi viia anaalsondeerimist.

:)))
Nüüd hakkas Arnoldil kiire, tema süda lõi kui sepahaamer,peas vasardas ainult üks mõte, kuidas sellest terve nahaga pääseda.
Aga ega Arnoldki rumal mees olnud! Kuna oletatav Hillar oli oma mõtetega nii ametis, siis ta ei pannudki tähele, et Arnold vaikselt teise tuppa läks. Korraga oli tuba valge ja tema ette astus Arnold, särav kleit seljas ja blond parukas peas.
Ei tea kust, aga korraga kostus muusika ja Arnold tõi kuuldavale oma arvukast repertuaarist laulu, mille ta pühendas oma kallile külalisele…Hillari kõrvu jäi kostma:”sädeleb, sädeleb…”

Liba-Hillar vaatas hämmeldunult ringi. Kuhu kadus Arnold, kelle pärast olid nad selle retke ette võtnud, et kaasa viia proovid kõige tüüpilisemast maalasest ja miks on ta ees hoopis see valgekarvaline emane. Järsku kuulis ka huilgavat heli, mis võttis silme ees mustaks...

Jutustaja: Ufouurimiseinstituudi andmetel erinevad tulnukate kuulmisorganid inimese omadest sellepärast, et nad ei suuda taluda kõrgetoonilist heli. Just selletõttu valiti uurimisobjektiks meessoo esindaja

Kui Liba-Hillar toibus lamas ta pilkases pimeduses. Arusaamatult vaatas ta ringi. "kurat" vanudus ta. Tema püha missioon läks luhta ja seda kõike tänu sellele blondile harakale!
Kuidas seletada seda peatulnuk Nilbertile?

Liba-Hillar roomas ukseni ja avas selle vaikselt. Ukse taga, elutoas, istus kauboikaabus mees. Ühe käega embas ta Arnoldit, teise käega hoidis Hillarit oma Beretta sihikul. "tere, Hillar", ütles ta külmalt. "Minu nimi on Steinfeld, Joel Steinfeld".

Liba-Hillar oigas resigneerunult "jah, olen paljastatud, pole ma hillar ega kedagist. jaanus olen. vot kes. davaite žitt druužna?" kogeles ta siis lootusrikkalt joeli terasssinisesse pilku uppudes...