Lähen loen lootusetu teemat hiljem, aga sõjäväe kohta niipalju, et ei ole see nii hull nagu linnalegendides pajatatakse. Hirmul pidid ikka suured silmad olema. Kui oled mees, mõistus on peas ja suu on ka õige koha peal ning 100 meetri jooksu pealt ära ei sure, siis ei ole probleemi.
Need, kes peavad füüsilist koormust raskeks - harjutamine teeb meistriks. ALgul on raske, aga mida aeg edasi, seda kergemaks läheb. Need vennad, kes pilli lahti lasevad, ilmselgelt ei saa lõpuni hakkama, sest märk on küljes. Seal on koos palju noori mehi, võitlus käb positsioonide pärast ja nõrkusi ei andestata. Aga kus neid üldse andestatakse?? Mamma annab küll pojale andeks, kui see midagi teha ei jõua.
Vene sõjaväega ilmselt ei maksa paralleele tõmmata. Füüsiliselt puudulikke meil sõjaväkke ei võeta, kui just kutsealune ise väga tungivalt peale ei käi. ST et kui on ikka selline tervisehäda küljes, mis koormust ei kannata, siis med.komisjon poissi ikka armeesse aega teenima ei saada.
Mida on meie noortel meestel puudus, on vaimutugevus. Ja ilma selleta ajab ilmselt küll pooma ja maha laskma. Kui sa ei suuda üle olla sellest nn kuu ajaga seeruks saanud (sry, nii kiiresti ikka ka seeruks ei saa. Tuleb noorteaeg läbida ja siis Lahingukoolis mõned ajad veeta, et 2 pulka peale saada. Kapraliks e 1 pulga jaoks ei ole nii palju rabelemist vaja) tegelase "võllistumisest" ja kõike hinge ja südamesse korjad, siis tõesti jõuab taluvuse piir ruttu kätte. Aga vabandage mind, seisukoht on jõhker, sellised abitud tegelased ei saa ju mujal ka hakkama. Küll tuleb aastad hiljem ka ilma sõjaväeta, kus see piir kätte jõuab. Naine pettis, tööl ei lähe hästi, lapsed nõuavad raha kogu aeg... ja nii ta koguneb.
Capsi
* kes ei näe musta ja valget, vaid kõiki teisi värve ka seal vahel.