Kus siis? Kas Pariisis?

Delfis

Tubli Fanfaar! Ühinen sinuga.

kui liiva-hannus mind ühes tahab võtta,siis kobin lauda taha ja viskan sääl lusika nurka.

Kallima käte vahel.

Kust sa võtad,et me sureme?

Pariisis suren kord ma vihmasajus,
on sellest hetkest mälestuski ajus.

Ma ei taha mittekunagi surra! Mina tahaksin küll igavesti elada ja ma saaksin asjaga hakkama, kui see vähegi oleks võimalik inimvõimete piires.

See ei ole normaalne teema :)

Corsikal lageda taeva all soojal suveööl ilma valude ja vaevadeta tahan mina surra.

ongi selline unistus kohe, juba mõned aastad :)

ma ikka liig noor selleks, et surmamõtteid heietada. milleks?

olnud momente,kus pole enam palju,et nöör kaela tõmmata.(aga ei tohi,teen sellega oma kõige armsamale haiget)Temale ma elan ja kindlustan tuleviku.

on sellest päevast mälestuski ajus/vist nagu täna neljapäev on toogi(kuidas saab hetk olla neljapäev, no saab aga see on siis rohkem filosooferingule kalduv valik, kõik hetked on samapikad nagu neid mäletame!?)
Pariisis suren, nõnda see ju loodi

no kuna see teema on tehtud juba ajaloo hämarustes, siis ilmselt elab teemaalgataja rõõmsalt edasi ja mis puutub Pariisi, siis nii räpases linnas keegi küll surra ei taha. teie laip on momentaalselt kaetud süljelärakate, tuvikaka ja igasugu kommipaberitega. seega valige elu ja ilu!