Mu vanemad on tõsikristlased, ka mu 2 õde ja vend. Vanaisa on pastor. Ka mind on selles vaimus terve elu kasvatatud, vene ajal toimusid piiblikoolid isegi meil kodus, alati söögi- ka õhtupalvused, pidev piiblilugemine ja kõige seostamine Jumalaga. Mitu korda nädalas kirik jne. Ma mäletan, kuidas ma koolis kuulasin õpetajat, kes rääkis Darwinist ja mõtlesin, et miks keegi talle küll tõtt rääkinud ei ole (et Jumal lõi maailma).
Kuid mingi hetk hakkas usk ära kaduma. Mitte nii, et ma ei tahaks nii askeetlikku elu elada nagu mu perekond, et tahaks laiemat elu elada, et sellepärast. Lihtsalt usk hakkas vaikselt ära kaduma. See mõjus mulle nii traumeerivalt, kogu mu maailm hakkas järsku kummuli keerama ja kukkus kokku, nutsin pidevalt õhtuti ja kutsusin Jumalat appi oma usku taastama, kuid see lihtsalt libises minema.Kõige hullem on see, et ma ise tahaksin seda kõike uskuda, aga nüüd ei usu ma isegi, et Jumal mingilgi kujul eksisteeriks. Täielik null, see kõik tundub mulle täiesti naeruväärne. Terve perekonna tegemised tunduvad mulle mingi friigifilmina, nagu mingid hädapätakad, kes ilma oma väljamõeldud Jumalata, kelle najal terve elu lohiseda, elada ei saa. Ma olen iseendale vastik sellise suhtumise pärast, aga ma ei saa seda muuta. Iga kord, kui ma kodus käin, ei oska ma nendega üldse olla, ma ei suuda neile seda tunnistada, see murraks kindlasti mu vanemate südamed, sest tundes neid tean, et nad muretseks ennast hulluks, et üks nende lambuke on kaotsi läinud ja et ma pean igavesti põrgupiinades vaevlema peale surma. Soovitust neile ära rääkida ma ilmselt kuulda ei võta seega. Eks ma pean lihtsalt sellega elama õppima, mis muud.

vana sa oled? mõtlemine ja arusaamad ju muutuvad

Tubli! Ilmselt oled piisavalt küps ja tugev, et oma elu eest _ise_ vastutada.

Eks teil see perekondlik õhkkond oli lihtsalt usust küllastunud.Pole ju tarvis jumalasõna söögi alla ja peale,söögivahedest rääkimata.Jumal ikka on olemas ja kui ikka vaja,küll siis võid ta poole pöörduda.

24-aastane olen

no aga see ju näitab, et oled oma peaga mõtlema hakanud, mitte ei usu silmad kinni, mida sulle iga päev peale aetakse. sina usu seda, mida ise õigeks pead.

millessegi peab ju uskuma. iseendasse näiteks. aga kes on see MINA ISE? maailma parim ja kõigetargem isiksus, tõenäoliselt? :-p
aga kes selle MINA on teinud selliseks nagu ta on? Selliseks, kes kõike taipab ja teab alati, et just tema saab kõigest õigesti aru?
KAs ehk Juhus kujundab Mina'sid? ehk peaks siis hoopis juhusesse uskuma - Juhus on Jumal? :-p
Kellegi kasvatus? siis peaks uskuma ju kasvataja tarkusesse - õpetaja on Jumal, kui tulemus nii hea on? :-p

millele ma vihjan (irooniliselt)? Sellele, et iseendasse uskumine ja iseenda eest vastutamine ei ole midagi mitte midagi uut ja erinevat sellest, mis juba olemas on. mõned nimetavad seda kõike eluks Jumalaga ja mõned eluks Jumalata.

uskuda iseennast tähendab uskuda kõike seda, mis on meid loonud ja kujundanud selliseks nagu me oleme.
mingisugust MINA ei oleks (siin) olemas, kui ei oleks olemas loodust, mis annab inimesele keha ja algloomuse, või kui ei oleks olemas inimesi, inimsuhteid ja ideaale. Oleks iseenda eitus sellesse kõigesse mitte uskuda.
Kuidas seda "kõike" nimetada ja vähehaaval lahti seletada, on iseasi, aga oleks ikka äärmine küündimatus taguda vastu rindu ja uhkustada - MINA, MINU, ISE, OMA.

Aga ikkagi- kuidas kristlased suudavad Jumalat sellisel kujul uskuda nagu Piiblis on kirjutatud ja ei kahtle üldse?

su kirjas kirjeldatu tundub mulle väga tuttav aga selle vahega ,et mina proovides elada "maailmaelu"tundsin koguaeg ,et teen valesti aga ega ma eriti ei mõelnud selle peale ka aga kui meelde tuli ,siis läks süda raskeks..
läks vist kuskil neli aastat mööda ja selle aja sees sai proovitud kõike,mis ennem nagu patuks sai peetud ,oma vanemate noomimist ma ei pannud millekski ,tegin neile ikka palju haiget oma tegudega:((
jõudsin vahepeal ka abielluda ja sündis laps,elu nagu läks väliselt hästi,armastav mees ja tore laps aga südames oli tühjus..
kuniks ükskord mu ema sõbranna(kristlane) küsis mu käest,et kas ta tohib mu elule õnnistust paluda ,ma ei julgenud nagu ei ka öelda (oleks ta küsinud,et kas ma tahan oma elu Jumalale anda, oleksin vist kohe lukku läinud aga Jumal andis talle tarkust küsida seda hoopis teisiti)ja siis see klõps must läbi käis,teadsin ,et nüüd on aeg mul tagasi tulla...vaikselt jätsin mõned asjad,mis polnud just kristlasele sobilikud,oma elust välja ja hakkasin jälle kirikus käima.
kutsusin ka oma meest kirikusse ja muudele kristlikele üritustele kaasa ja minu suureks imestuseks ta oli kohe asjaga nõus,kuigi ta ei olnud just puhta minevikuga..ja ateistlikust perest
ja siis sai ka tema päästetud:)))nüüd on sellest möödas üle kümne aasta ja võin öelda,et see otsus tookord oli ainuõige.
jah, oma vanemate usule ei saa toetuda,pead ikka ise otsustama..loodetavasti ei lähe sul selleks niikaua aega nagu mul..
tea ,et Jumal ootab sind..
ja hoolib sust väga.

"Aga ikkagi- kuidas kristlased suudavad Jumalat sellisel kujul uskuda nagu Piiblis on kirjutatud ja ei kahtle üldse?"

ja mis kujul siis peaks uskuma? kas miskine omaloodud kuju on ikka parem?

aga kõike ei saagi mõistusega võtta,selliseid asju tuntakse südamega...

Mida tähendab Sai päästetud?

eks see kiri oli nagu mõeldud teema algatajale,kes on kristlikust kodust ja taipab millest on jutt ,
sai päästetud ehk sai Jumala lapseks.
sry,et nii kiriklikku keelt ennem kasutasin..

Noh, sellisel kujul, et Isa, Poeg ja Pühavaim, et Maarja sai süütult Jeesuse, kes surnust üles tõusis ja kõigi nähes taevasse läks+ kõik need imeteod jne jne jne. Ma olen realist ja ei saa sellist jampsi uskuda. Ma võin endale korrutada, et Jumal on olemas, aga teda ei ole ju.

nüüd tundub mulle küll pisut kahtlane,et kas su elu ikka oli päris nii nagu kirjutasid ..
aga ega sina arvamine Teda olematuks ei tee.
keegi ütles paar kirja tagasi,et kõike ei saa mõistusega võtta ja nii see tõesti on,oma südames sa tead ju tõde..

Ma ei tea, kas see Sind aitab, aga räägin oma loo ka. Minu sõbranna kasvas sarnases peres. Selle kogemuse põhjal võin öelda, et see mida Sa tunned on täiesti loomulik ja ainuvõimalik.
Lapsest saati sisendatud usk pannakse lihtsalt proovile, nagu Nojahh´i lugu. Uks ei saa tõeliselt Su südames olla ainult selle pärast et "nii on Õige" vms Sa pead ise selleni jõudma. Mina panin tähele, et väga paljud koguduseliikmete lapsed elasid üle sama mida Sinagi. Mina olin teistsugune. Mina kadestasin teiste pimedat usku, sest mina ei tundnud midagi. ei sobinud mulle luteriusk, paptistikirik, budism...erinevaid asju sai proovitud.
Ja siis peale Sai Baba õpetuse lugemist sain aru, et Jumal on kõiges, lihtsalt usundid ja rituaalid ei ole minule.
Mul on oma Jumal, kes on minu osa.
Edu Sulle

Mina ise ei ole üldse usklik, kuigi teismelisena olin. Ilmselt tahtsin olla, sest vastutuse lükkamine mujale tundus mulle kergem. Kuid see läks LIHTSALT üle - samadel põhjustel, mida Sinagi kirjeldasid. Ehk ma olen liiga realistlik ning mõistlik inimene selleks, et uskuda midagi, mida ei ole olemas. Kui ma seda avastasin, tundsin ennast väga õnnelikuna, sest ma olin jälle vaba. Iga inimene vastutab enda eest ikka ainult ise ja mis kõige olulisem: teeb oma otsused oma väärtushinnangutele põhinevalt, mitte sellepärast, et "nii on kirjas".
Kirjanik Maugham ütles ühes oma romaanis, et inimesed jaotuvad kaheks - on need, kes on oma loomult usklikud (ta ei mõelnud selle all ristiusku konkreetselt, vaid ükskõik millist ja lisaks ka ravitsejaid, horoskoope, saatust - mida iganes) ja need, kes seda lihtsalt oma LOOMUSEST tulenevalt ei ole. Mina kuulun teiste hulka. Ilmselt ka Sina.
Mis puutub usklikus peres üles kasvamist, siis minu kahel väga lähedasel sõbral oli niimoodi. Ja mõlemad on tänaseks ateistid - nad lihtsalt oma sõnade kohaselt kasvasid sellest välja. Kusjuures ühel neist on suur vimm oma perekonna suhtes, sest teda kasvatati rangelt katoliiklikus vaimus ning ta sai kasvatusega kaasa kaks väga ebameeldivat asja: süütunde MITTE MILLEGI EEST ning teiseks iga hinna eest loomulike instinktide mahasurumise. Temaga juhtus see, et kui ta kibedasti mõistis kogu senise elu mõttetust, kaldus ta mõneks ajaks teise äärmusesse. Praeguseks täiesti korralik inimene, aga miskit temas igatahes lapsena murti. Miskit väga olulist.
Minu meelest võid Sa olla enesega rahul, kui oled leidnud enda jaoks tõe. Seda polegi nii vähe.

Ei usukski, et tänapäeval veel nii tõsiusklikke on. Õudne!!! Aetakse kärbseid lastele pähe ja siis lastel pööning segi. Usk on ikka mõõtmatult laiem, kui piiblilugu. Tuhandete teiste usundite kõrval on see teie jumal ikka lihtsalt üks paljudes, kuhu oma mõtted suunata ja ei miskit muud.

Ma olen realist ja ei saa sellist jampsi uskuda.

Väga veider lause, mist pani mind sinu stooris kahtlema.

"Tuhandete teiste usundite kõrval on see teie jumal ikka lihtsalt üks paljudes, kuhu oma mõtted suunata ja ei miskit muud."

kui oluline on mõtete suunamine ja mitte see või teine jumal, milleks siis jumal üldse?
aga kui oluline on mingi teatud jumal, siis tuhandete seast võib ju leida täpselt sellise, kes ei nõua inimeselt mitte midagi, vaid laseb tal olla täpselt nii nagu parasjagu viitsimist on :-p

Ilmselt panigi mulle põntsu totaalne kristlik kasvatus, mille vastu mõistus iseenesest täiskasvanuks saades tõrkuma hakkas. Ma arvan, et inimene peaks ise Jumalat otsima ja selle leidma, et kristlikud vanemad peaks võib-olla ainult kergelt suunda näitama ja võiks ise nii kristlased olla kui tahavad. Ma arvan, et isegi kui ma tahtsin uskuda, siis alateadlikult lülitas aju selle välja, või olen ma tõesti nii realist, et ei suuda midagi üleloomulikku uskuda.

Ega sa nüüd ei kaldu (ajutiselt) teise äärmusse? Et pead süvausklikke haletsusväärseteks valgustamata tobudeks või midagi sinnapoole? Küllap nad saavad hästi hakkama, oma usule vaatamata, nii et kõik on korras. Esialgu võib-olla tundub, et oled usklikuna nooruses millestki ilma jäänud - ka see läheb üle.

clio, katoliikliku kasvatuse süütunde ja loomulikkuse mahasurumuse baasil võib muide väga huvitavaid loomingulisi tulemusi saavutada, nagu näiteks Alfred Hitchcock. ;-)

to uss
Tundub, et kaldun vist küll, aga ma loodan, et see on mööduv nähtus, muidu ma ei saa oma perekonnaga enam suhelda.

Räägin ühe loo: kuidas kirjeldavad elevanti neli pimedat, kes kompavad teda erinevatest kohtadest- jalast, londist, sabast, kehast? Kindlasti on kirjeldused erinevad. Sama lugu on ka selle jõu kirjeldamisega mida religioonid nimetavad jumalaks.Igaüks näeb teda erinevalt. Kui me suudame natuke eemalduda ja silmad avada, et näha tervikut- tuleb see ainult kasuks. Kristlik kasvatus sulle ei sobinud- järelikult tuleb sul teine tee leida.Ja võtta senist elu lihtsalt kui ühte arengu etappi.Jumal, jõud mis meie elu juhib, on täiesti reaalselt olemas ja et elus lihtsamini hakkama saada on targem seda tunnistada. Kas me jõuame temani saba, londi või ühtse terviku nägemisega, on meie endi valik.

Mina isegi usun, et mingi kõrgem vaim võib olemas olla, aga see, milline ta täpselt on, jääb meile igavesti saladuseks. Piiblit ja kirikumeeste juttu ei usu, see on inimeste väljamõeldis, pealegi igas kultuuris erinev. Elada püüan nii, et mingit totaalset pattu elus ei teeks (kedagi ei tapaks jne). Väiksemad patud ja inimlikud eksimused antakse ehk andeks, kui seal Surma Läve taga äkki tõesti midagi on.

ega siis veeuputus ja ülestõusmine ja neitsist sünnitamine ja kunagi mitteotsa lõppev leib ja aadam ja eeva aeti paradiisist välja-ega siis neid ei tule sõna sõnalt võtta!Piibel on ju kirjutatud sümbolistlikus stiilis....loomulikult ei suuda terve mõistus uskuda et pilvepeal istub pika habemega mees:)))))Kõike tuleb võtta sümboolselt ju....
Ise küll pärsi kristlane pole,kuigi olen ristitud ja leeritatud ja käin vahel ikka kirikus ka.....siiski ei pea ma päris kõike õigex,eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid ja suguelu jm..
Kuid piiblis on siiski omad tõed ja kui neid mõista siis vägagi elulised tõed...
Minu uskumus sama mis jaanalinnul,kes eespool kirjutas....

Uhhuu, sellist teemat pole küll siin veel enne näinud... Jumalat pole olemas? Eks ta ikke kuskil on... Üleloomulikke asju pole olemas? On ikke, iga päev juhtub mõni, inimesed lihtsalt peavad neid liiga tavaliseks või ei pane neid tähele. Üldse soovitaks sul ennast lihtsalt vabaks lasta. Tee pea ühjaks poolt- ja vastuargumentidest, ja vaata mis edasi saab. Praegu tundud küll liigse surve all olevat. Muidugi ei soovitaks kah sul perele sellest praegu rääkida, nad hakkaks kindlasti muretsema ja tahaksid aidata ja teeksid asja ainult hullemaks.

Aga piiblit uskuda? Seda ei tee mina nüüd küll sellel lihtsal põhjusel, et see on siiski inimeste poolt kirja pandud ja kellegi inimese vaatenurk. Miks nagu mina peaksin selle ilma igasuguse küsimuseta omaks võtma? See vaatenurk ei saa ju ometi kõigile üheselt sobida! (nagu ajaloo õpikudki, kõik ainult kirjutajate vaatenurgast ja puha ühelt poolt kirjutatud :S) Ei jäta piisavalt ruumi isiksusele...

Mina ei usu mitte millesegi!Sünnipäevalisele soovitakse palju,palju,palju õnne ja kuu aja pärast sureb see inimene ära!
Miks üldse midagi head soovida!??

Loe 05,09,2003 siitsamast rubriiki:Mis või kes on Jumal?-teisitimõtleja arvamust.Religioon on inimese tõlgendus ja tema
ebatäiuslikkus ja dogmaatlisus tuleneb inimmõistuse piiratusest
seletada seletamatut oma ebatäiuslikule mõistusele toetudes.

"Aga piiblit uskuda? Seda ei tee mina nüüd küll sellel lihtsal põhjusel, et see on siiski inimeste poolt kirja pandud ja kellegi inimese vaatenurk."

kelle poolt see siis peaks olema kirja pandud? :-p

"Miks nagu mina peaksin selle ilma igasuguse küsimuseta omaks võtma? See vaatenurk ei saa ju ometi kõigile üheselt sobida! "

selles ju kogu point ongi. õppida saab seda, mida sa veel ei tea. seda, millega sa pole kokku puutunud. ja see õpitav ei pea sobima sinu senise arusaamisega. muidu poleks ju midagi õppida, kui niigi kõike ise tead.