Kasva veidike,saa vanemaks,küll siis näed,kuidas su enda elutõed kolinal purunevad.Teame omast käest,kõik me oleme noored olnud ja ainult iseennast targaks pidanud.Ja tavaliselt on siis juba hilja,kui seda taipama hakkad,mida vanemal generatsioonil öelda on.Kahjuks peab igaüks seetõttu oma naha peal järgi proovima nii hea kui halva,ei võta teistelt õppust keegi.Noored ei saagi vanu mõista,sest just eriti neil endil on oma kivinenud elutõed ja põikpäine must-valge suhtumine,mis hakkavab muutuma siis,kui tuleb ise raskusi ja kaotusi taluda.Vanainimeste tõdede kohta ütleksin,et need on pigem mitte kivinenud,vaid elu jooksul tõestust leidnud ja seetõttu kinnistunud.Loe veel tähelepanelikult,mida mia6 kirjutab.Ega ilmaasjata ei öelda,et "elame-näeme".Kahju,kui keegi vanas eas arvaks asjadest täpselt sama,mis ta noorena arvas.See tähendaks,et elu on valesti elatud,arengut polegi olnud.