Ma kujutan seda asja sedasi ette:
Teispoolsus. On elu, kõrgemal tasandil maisest, toimub enese arendamine, sealgi tasandid, vaid väga kogenud ja õppinud hinged pääsevad maisesse ellu sündimisest, nad arenevad edasi, saamaks osaks Jumalast, kes/mis pole isik, on konsentreerituna sedavõrd võimas valgus ja energia, et ükski olend ei taluks seda, seepärast on Jumal kõikjal. Teistel vaja käia maa peal uusi kogemusi saamas, vanu võlgu lunastamas, elu õppimas (karma). Osad (eriti uskmatud, kiuslikud ja jäärapäised) jäänud kahe maailma vahele rippuma, hallideks nimetatakse neid, nad käivad vahel maa peal kummitamas, mõni on seadnud end kellegi väeti kukile (skisofreenikuteks nimetatakse neid siis) ja igal võimalikul juhul segavad teiste hingede tegemisi.
Kui on aeg maa peale sündida, valivad hinged enestele vanemad, kelle abil oleks eluülesanne kõige sobilikum täita, on neid, kel maise rikkuse, kuulsuse kogemus, ja vajab orvu, kerjuse või hüljatu kogemust. Raske variant, aga puhastub võimsamalt, kui suudab ka sellises seisus Inimeseks jääda.
Osad hinged kiirustavad liialt tagasi sündimisega, nemad ilmselt abordi tulemusel pääsevad tagasi teispoolsusesse ootama oma õiget aega. Mõnel hingel polegi vaja palju maist kogemust, lunastab oma võla kiiresti (lapseeas surnud), mõni elab oma elu eriti intensiivselt (eluajal väga-väga võimekad ja aktiivsed, surevad noorelt ja ootamatult).
Teispoolsus on kõikide võimaluste maa, saab liikuda maailma eri paikadesse mõttekiirusel, saab kogeda kõike maist ilma maist keha omamata... See on tõeline puhkus neile, kes on oma elu väärikalt elanud.
Põrgut ei ole olemas, kuigi üsna ebameeldiv on jääda kahe maailma vahele, saamata päriselt lahti maistest sidemetest, leidmata rahu...
Elu on minu mõistes üks huvitav õppimine, iga kogemus rikastab, ka halb kogemus, kui osata sellest õppida, samas pole vaja alati ise kõike kogeda, tuleb märgata ja panna tähele ka ümbritsevat, teiste vigadest on võimalik õppida.
Aga sealjuures on kõige olulisem iseennast väärtustada, ei tohi ohverdada oma hinge, samas tuleb hoolida ka teistest inimestest, loodusest, tervest maailmast ses mõttes, et teed endast oleneva.
Püüelda hingerahu ja armastuse poole, unustamata maiseid toimetusi.
Kui kord sealmaal oleme, et vaja siirduda teispoolsusesse, ootavad seal ees meid meie armsad tuttavad ja lähedased :)