Kellel on sellist jama emaga olnud, et ta on kade teie peale või midagi sellist, viriseb minu figuuri üle jne, tuletab meelde, et mul tagumik on, sest tal pole. Aga figuur on mul normaalne, tegelen tantsimisega ja pigem kiidetakse seda...
Ma pole mingi teismeline, olen 25a, ja emaga suhe läheb järjest võimatumaks, ta teeb igas asjas mind maha, kõik on halb mis ma teen....

ka minu ema on selline.olen 21 aastane.ma kõnnin valesti,riietun valesti,ei oska ennast meikida,kyyned on liiga pikad,juuksed alati koledasti,mu sõbrad on kõik narkoärikad,pätid ja muidu kaabakad.mul tekib kysimus et miks ta mind niimoodi maha teeb.kõik mu kavalerid on siiamaanid eelpool nimetatud loetelus olnud.veel suudab ta mind jõllitada minuteid,otsides vigu.ühesõnaga kõik mida teen on nii või naa vale.
to pricilla-saan sust igati aru.arvan et põhjuseks võib olla jah kadedus.sest nemad pole enam nii noored ja ilusad.meil ju kõik alles ees ja uksed valla,neil aga kõik nagu juba tehtud.muud varianti ma ei näe.hoolitsusest on igatahes asi kaugel.arvan et jah ,pigem kadedus.

nojah, emadega juba on nii. mida vähem temaga suhtelen, seda parem. muidu on tore inimene, kuid minu arvates on tal klapid liiga silmadel.

Kas teie, noored ja edukad, olete püüdnud ka ema mõista?
Miks arvate, et neil on kõik möödas?
Kas pöörate peale eneseimetlemise mõnikord tähelepanu emale?
Natuke nõuannet kulub ju ära. Elukogemus on midagi väärt. Ärge võtke kõike lauskriitikana. Kuulake üks kord ilusasti ära ja rääkige oma probleemist rahulikult ja uskuge, ema saab aru. Ta tahab parimat. Mõelge natuke!

to ema
ühinen sinuga,te latsekesed ei tea veel pooli asjugi!

egas asi nii ka pole...mõni lihtsalt on kade vms.
ja põhiviga on see ,et koos vanusega kasvab ka maailma tunnetus jms
minu arust on just nii et ema teeb palju asju valesti,,näit, ei jäta suitsetamist ,tervis halb....
EMAD ON EMAD

saan väga aru ka temast. räägime peaaegu kõigest ja ta teab millist elu elan- miks peaksin ma oma perekonnale valetama.lihtsalt on tal raske mõista mõningaid asju ja me mõlemad võimukad... ja sealt konfliktid, sest ma ei kannata kui mul järgi käiakse ning podistetakse kõik uitemotsioonid välja. haige värk. aga saamas, ma juba realiseerin emalikke võtteid oma noorema õe kallal (kõik sõbrad narkoärikad jne) :)

Ma võiksin ka oma emast aru saada, kui ta ainult annab mulle vähegi mõne niidiotsa, kust kinnihakata... aga vot ei mahu minu väikesesse pähe, miks peab ema vihaga sõimama oma pea 23seks saava tütre sõbrannasid paksudeks?lollideks?litsideks? ma saan aru, et ta tegi seda veel keskkoolis- valis mulle sõpru, ehk et ükski polnud minu jaoks piisavalt normaalne. Ükski poiss pole sobind. Mõistame- tahab kaitsta oma tütart. Aga miks peaks ta hakkama järsku rääkima sellist juttu et "ma ikkagi arvan et su abikaasa on selline ja selline ja pane tähele - see ilus aeg lõpeb teil varsti ära! Ma tean, ma olen vanem. Sa ei jää temaga kokku, sest ta on liiga loll, liiga ego, ta ema on isekas jne..." kui veel mõned kuud tagasi oli ta igati rahul meie mõlemaga???!!
Mind häirib see, et mu ema vist ei suuda otsustada, kas ma olen hea või halb. Olen olnud iseseisev juba enam-vähem 15,16 aastaselt. Ja ta on seda mulle pidevalt ette heitnud. Sõimand mind. Kodunt välja viskand. Füüsiliselt märkusid teinud.
Ma olen selle alati talle andestanud.
Ja siiski tuleb ta mulle sagedusega u üle 2 kuu ette heitma, kuivõrd halb laps ma ikkagi olen, üldse temast ei hooli (ma olen ainus meist kahest kes vist telefoni omab?), et ma olen vastik, tahan temast lahti saada ja teda (rahaliselt) ärakasutada- kuigi olen ise ennast majandanud täielikult juba viimased 5 aastat, osaliselt juba varemgi....et tema on nüüd jälle minu pärast haige ja kuidas ma talle ikka liiga teen kogu aeg...
ühesõnaga- ma olen maailma kõige halvem inimene, kes üldse siin võiks olla ja seda kusjuures kogu oma pere vastu, mind huvitavad ainult mu mees ja mu paksud sõbrannad.
paari nädala pärast olen parim tütar, keda tahta võib.
seletage palun? mina ei mõista! kõik emad kes siin liiguvad... ??
ja olgu mainitud et ma ei ole ainus laps, olen suht suure pere noorim liige.

Rahu rahu mina olen 30 ja ma pole kordagi kuulnud oma ema mind kiitmas.(küll on ta vahest tänanudteatud asjade eest). Mul on alati miskit viga - saapad porised (väljas läga ja ma olen just koeraga jalutamast tulnud), juuksed väljakasvanud (2 kuud istusin kodus ja kirjutasin diplomi tööd), sõbrannad pahad ja rumalad (kõik viisakad inimesed, ülik. lõpetanud, miskit juba saavutanud jne. keegi ei istu vangis, ole tööta vms, isegi keegi ei suitseta), mees on nõme (kuigi on väga tore ja seda mulle juba 7aastat). Isegi kingitusi mida ma teen võet. vastu sellise ütlemisega: nu jha see on ilus küll aga ma nägin X poes veelgi paremat/huvitamat/ilusamat.
mina olen enda jaoks selgitand seda nii et ta tegelikult on ära hellitatud, oma vanemate poolt, elu poolt (selline amet kus saab alati kõigiga "õiendada " ja öelda oma arvamus), isa poolt jne. Ja ta ei saagi aru et ta teeb mulle haiget - sest talle ei ole keegi kunagi sellises koguses inetusi öelnud. Aga nüüd ma olne leidnud asja milles ma tast kõvasti üle olen - "välismaa". NL pärit inimesena ei ole ta peale sõbraliku saksamaa kusagil käinud, küll olen aga mina iga aasta vähemalt 2-3 reisi teinud ja iga virina peale saan öelda "aga seal X riigis on see küll nii mulle see meeldib".

Nii kohutavalt kurb on sellist asja lugeda, kuidas emad ja tütred ei mõista üksteist. Minu ema oli tihtipeale samasugune, mulle tundus et ta on äärmiselt väiklane ja teeb mulle ülekohut. Samas kui ma abiellusin ja õnnetult, oli tema alati see, kelle juurde sain ma oma muret kurtma minna, ta alati sisendas mulle,et ma olen kõige ilusam, kõige parem, kõige targem jne. Kui ta mul külas käis (ja kahjuks märksa sagedamini, kui mina temal) ,siis kiitis ta alati kui korras ja puhas mu kodu on ja kui hea perenaine ma olen. Nüüdseks ei ole teda enam kümme aastat ja siiani vaevab mu hinge see,et ma ei jõudnud talle kunagi öelda, kui väga ma teda armastan. Ma lihtsalt ei osanud talle tänulik olla kõige selle eest mida ta minu heaks tegi ja milline kohutav tõdemus on see,et ma ei saa seda mitte iial enam teha.
Praeguseks on mu enda tütreke 10-aastane ja me ei väsi kunagi kinnitamast kui väga me üksteisest hoolime.
Palun Teid, emad ja tütred, püüdke armastada üksteist, ka siis kui teid miski väga häirib, on võimalik seda parandada, ehk kasvõi sellega et näidata välja oma armastust. Kõige kurvem on see, kui juhtub, et ühel päeval näed, et on juba lootusetult hilja!

Päikest teile südamesse!

Olen ise 2 tütre ema, üks neist just saanud täisealiseks. Mõistan neid teie emasid. Nad ei suuda teist loobuda, kardavad üksi jääda, muutuda mitteolulisteks, teisejärgulisteks ning see avaldub selliselt räigelt, kriitiliselt, sellesse kriitikasse on pandud nördimus, kurbus, sest nad teavad isegi, et te olete iseseisvad ning eriti ei hooli nende õppetundidest enam sellisel määral, kui 10 aastat tagasi. Andke neile see andeks. Minu lapsed on küll veel kodus, aga vahel olen minagi paanikas, et hakkab saabuma aeg, kus ma ei tea enam neist nii palju kui seni... Raske, igaüks elab seda välja erinevalt. Kasutage siis kavalust, tehke oma emadest rohkem välja, näidake, et nende arvamus on väga oluline, upitage nende egot, nad vajavad seda, sest nii palju kui teie olite oma emadest sõltuvad lapsepõlves, nii palju on nemad teist sõltuvad nüüd. Rahu ja armastust!

Olen varsti 45. aastane ema ja laps oma emale, kes nüüd elab ka minu juures. Olen sama löögi all. Kuna olen rahumeelne kannatan ja kannatan ja kannatan oma ema näägutuste (tema meelest õpetuste) kohapealt, kuid soovitan teil emaga rääkida oma jutud avameelselt hingepealt ära. Te olete juba täiskasvanud noored ja peate ise vastutama oma tegemiste ja olemiste eest, arvestades muidugi teiega kooselavate isikutega (rahu ja vaikus öisel ajal).
Üks asi on kindel, et mida kaugemal on laps seda asjalikumad on suhted. Puudub igapäevane näägutamine. Kas teie emale meeldiks, kui te teda õpetama kukute- on ju meie elu siin kiires maailmas üha muutuv ning kindlasti on ka teil oma emale midagi õpeteda.. ainult kas ta seda ka vastu võtab kriitiliselt, või suudab rahulikuks jääda??? Tee proovi.

ta polegi tegelikult sinu ema

Lugesin teie mure uuesti läbi. Tundub, et Teie ema on ise suur egoist ja lapsepõlves ärahellitatud (minu ema moodi- minu ema on sündinud 1932. a ja on tõesti olnud ärahellitatud laps olnud ja tema tõed ja arvamused on need kõige õigemad. Jõudu sulle oma emaga suhtlemisel.

pärast minu kodust lahkumist meie suhted emaga peaaegu katkesid. hetkel me küll suhtleme, kuigi väga harva. ta ei nääguta ega virise, pigem on tal ükskõik - teil nagu oleks mingi suhe oma emaga, mulle aga tundub et mul polegi ema...

Nõus siin kirjutanud emadega - et tuleb ka vanast emast aru saada tal ka raske.
Aga ka emad peavad end jälgima - noore inimese kallal ilkuda seepärast et endal halb ei ole ilus. Jah ema võib varsti ära surra aga sama moodi ka tütar võib ... (jääb auto alla, sünnitusel, sõidab kaugele välismaale ära jne). Noore inimesega tuleb ettevaatlik olla sest see on veel nõrk, iseloom väljakujunemata jne.ja tihti peale kiitmine ja tunnustamine aitab rohkem kui õiendamisne ja riidlemine (vanasõna: kiida lolli ja see ... )

Mulle on juba pikki aastaid tundunud, et minugi ema on minu peale kade. Välimuse pärast pole meil pärast minu peberteediiga ütlemist olnud, küll aga näib teda häirivat, et olen majanduslikult järjel, mul on hea mees (ema lahutatud ja üksi), hea haridus ja töö jne. Kui külla tuleb, siis hakkab kohe õiendama, kui valesti ja pahasti minu kodus kõik asjad on.
Kui tal varem oli kombeks mulle kogu aeg käratada, et muretsegu ma ise lapsed ja vaadaku, kui raske neid kasvatada on, siis nüüd, mil mul endal kaks last on, on tal vähemalt selle koha pealt suu kinni.

Seda ei suuda ma küll iial uskuda, et ema on tütre peale kade. Minu arvates ei ole see lihtsalt võimalik. Pigem jah, see, mis pikee räägib.

kui poleks sellist suhtumist kõrvalt näinud,siis ei usukski. Enda emaga oli tihtipeale tülisi,aga kunagi ta ei üritanud mind maatasa teha. Ikka lohutas,kui ülekaaluline olin,ikka kiitis, kui midagi ebaõnnestus. Olen õnnelik,et mul on just selline ema nagu on. Aga sõbranne ema tundub olema just selline nagu teemaalgatajal. Pidev halvustamine,ükskõik mida tütar teeb,on tema jaoks lauslollus. Ja kui neile külla lähen, alustab ta näägutamist minu juuresolekul,ühesõnaga tuleb mulle oma tütart halvustama. Ja tütrele kiidab mind taevani,kummaline käitumine ja kurb.

päris armas on lugeda naiivseid arvamusi,et ei ole võimalik, et ema on oma lapse peale kade.
kõik on võimalik.
mõned emad teevad kahjuks väga hulle asju, asi see kadedus siis pole tunda.
issanda loomaaed on kirju ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei muuda emaks saamine veel iga inimest ingliks.

mul on täditütar, kes kolis eestist ära suures osas sellepärast, et püüdis emaga suhelda(ikkagi ema, tuleb teda mõista ja teda aidata...), aga see käis talle lihtsalt üle jõu.

olin mõnelgi korral ise kõrval, kui ema tütre välimust üksikasjalikult maha tegi, kritiseeris tema tuttavaid ja tegemisi...
tüdruk käis tööl, õppis ja ikkagi olid kõik emakodu suuremad tööd(akende pesemine, marjade korjamine, kartulivõtt, õue koristamine....) ema meelest tütre ülesanded. ja sellel emal on lisaks tütrele kolm poega, kellele kunagi ei tehta etteheiteid, et nad nendest töödest osa ei võta. ema on ise pisut üle 50 aasta vana ja on abielus täisjõus mehega, kes temast nooremgi. üks poegadest aga elab kodus.

ja ikkagi eeldati, et 60 km kaugusel elav tütar, kes hakkas omaette elama ja ennast ise majandama juba 17 aastaselt, tunneks õhust, et miski töö tahab tegemist ja kohale lendaks.

kole oli seda vaadata, seda enam, et tüdruk ise töesti püüdis aina tõestada, et ta on ema armastust väärt. aga ei suutnud ära tõestada ja nüüd elab teist aastat välismaal ja kavatseb sinna jäädagi.

Ja sa, eheee, oled nii kindel, et selle põhjuseks oli nimelt kadedus?

Mis kadedus? Minu arust on see puhas väiklus kui mu ema võtab endale õiguse minu pulmas kritiseerida mu sõbrannasid. Vähe sellest, ainuke, kes meie peres üleni hea on, on mu õde, kes on eluaeg täielik oivik olnud. Tema peale oleks nagu rohkem põhjust kade olla... mille peale mu ema kade on? Et mõnitas mind kõik need aastad kui kooli kõrvalt baaridaamina töötasin, et mitte temalt küsida raha, et "oled ikka sa ka töö leidnud endal...".
Kas ühe lapse eelistamine teisele on normaalne? Ja eluaeg eelistamine ja nähtavalt???!!! Venna naine oli ka sinnamaani @!#$ ja vastik nõid kuni nad lapse said, kes ühe sekundiga ema südame võitis... ja nüüd on nii hea naine!!!
No kas see on normaalne? Leidke palun üks hea põhjus, miks üks ema selliseid asju teeb...

ega mina ka emaga pole kinagi hästi läbi saanud, kõik oli ikka ja alati halvasti või vähemalt oleks võinud olla paremini. Tema versioon asja kohta oli, et ainult perekonnaliikmed ütlevad inimesele tõtt, võõrad on ainult näo ees viisakad, aga selja taga keeravad sitta. Et seega tema kohus on tõtt teatada. Kui nii võtta, siis tõesti, ega baaridaami töö just parim variant maailmas ole.....Teine asi on, et sina täiskasvanud inimesena tead seda isegi. Käib mulle ka närvidele tema arvustamine ja pidev hoiatamine, aga sellel on vähemalt normaalne põhjendus. Käratan vahel vastu, et ma olen suur inimene ja vaatan ka vahel peeglisse ja olen isegi märganud, et võiks maha võtta, hoidku oma tarkus endale.

Aga ega see baaridaamitöö nüüd nii halb ka ei ole, et ilma kõrghariduseta inimene seda teha ei võiks. Sellepärast ju käsisingi tööl et koolis käimise jaoks temalt ei peaks "pappi" nuiama. Piisav haridus- parem töökoht. Nüüd teen hobikorras vahest baaritööd. Aga see pole oluline.
Tahtsin öelda, et ei saaaru, miks emad arvavad, et neil alati õigus peab olema? Tema teab paremini, mis mees mulle sobib, milline kodu mul peab olema, mis riietega ma peaksin käima jne jne. Mina talle selliseid ettekirjutusi ei tee ju?! Pealegi ei ela ma enam ammugi tema juures/kulul, et tal oleks mingigi moraalne/materiaalne õigus minu otsuseid teha.

nu vot ei usu ka seda kadeduse juttu, pigem on tegemist inimesega, kes igast asjast kinni haarab, et sinu eneseusku kõigutada ja sellega sind temast sõltuvaks teha. usun, et lihtsalt need emad tahavad olla vajalikud, aga kui sa pidevalt rõhutad, et oled niiiii iseseisev, siis tekitab see temas tunnet, et ta pole enam oluline. Nii kasutataksegi selliseid räigeid veenmismeetoteid, et sa ju nii vilets ja mees sul paha ja sõbrannad pahad, ja töökoht ei kõlba, et sul tekiks tunne, et ema on ikka väga oluline....Neid lugusid on palju, kus vanemad ei oska ega suuda lapsi vabaks anda. Sellega rikutakse ära suhted ning tekib suletud ring, sooviga ja vähevõimuga oma lapsi enda juures hoida tõrjutakse nad hoopis eemale. Ise loodan, et minus jätkub piisavalt mõistust ja kainet meelt oma kurbus endale hoida ja lapsed rahulikult oma elu elama lasta

aamen, viimase jutule!!!

uskuge....see on kadedus.ka pikeel on õigus.Kuid pole vähesed juhud kus tegu on tõesti pesuehtsa kadedusega.


Samamoodi ei suuda mõned uskuda et ema näljutab peksab ja piinab oma lapsi...ehhh.......miks mõni ema ei võiks siis seda(suht süütut) ja üht inimlikkumat tunnet-kadedust tunda..?

Tütar mul 25 vana. Oleme saanud muidu läbi normaalselt, kuid ühes asjas ei mõista ta mind. Minule on ka 25 aastane iseseisev tütar laps, ma ei saa teda küll päris sõbrannana võtta. Sellest ka sellised õpetused ja hoiatused kipuvad keelele. Tütar on mulle öelnud, et ema korda - tütar on täiskasvanud jne..... Väga raske on emal peale laste lahkumist kodust. Tütred ärge mõiske oma emasid hukka ja liiga kergekäeliselt tembeldage neid kadedaks. Võtke ikka tuurid maha.
Olen elus kohanud ainult ühte sellist ema, kes püüdis riietuda ja käituda nagu teismeline ja tema teismelisel tütrel oli raske seda vaadata, seda oli kohe tunda. Ta oli ennast just riietanud moodsalt, kuid pigem selliselt, mis sobiks emale.

meil ka probleemid täiskasvanud tütrega, kellega koos elame.
Probleemiks see, et ei taha/suuda/saa kuidagi kõrgkooli lõpetatud. Samas ka tööle ei taha minna. Elamine ja söök on prii, olen maksnud ka tema telefoniarveid ja võlgu ja vahel raha andnud, kui küsib.
Hakkama saan ainult selletõttu, et kokkuhoidlik olen ja endale midagi ei luba. Tema arvates see peabki nii olema ja tema ei pea isegi mitte viisakalt käituma, vaid võib öelda, mida sülg suhu toob ja mul pole mingit õigust midagi öelda, et jätku logelemine ja enesehaletsemine ja kas lõpetagu kool või mingu tööle. Olen püüdnud rääkida, et ärgu hammustagu kätt, mis teda toidab ja ema on alati talle abiks, kui vaja on, sõpradel oma elud ja mured, kellelt sa niiväga abi saad, kui tõsine mure on. Vahel isegi saab aru, palub andeks oma halba käitumist ja halbu sõnu... kuni järgmise korrani. Enda õigustuseks ütleb, et tal oli paha tuju, stress, mis ma solvun tema ütlemiste peale, teised emad küll ei solvu (justkui tema teaks)jne. Tundub, nagu oleks hilinenud puberteet, ometi ammu täiskasvanud inimene.
Olen mõelnud, et üldiselt noor inimene tahab iseseisvaks saada, kodunt ära, tööle, oma raha, teen mis tahan. Tema nagu kardaks seda kõike. Ütles, et ta ilma minuta hakkama ei saa, aga samas käitub jätkuvalt nii, et rahus ka elada ei saa.
Kusjuures õiges teismikueas polnud selliseid probleeme ja poleks osanud uneski näha, et nüüd veel tekkida võivad.
Oma emaga on mul väga head suhted kogu elu olnud ja tema ka ei mõista, miks tüdruk käitub nii. Lohutab ainult, et küll ükskord mõistus pähe tuleb ja aru hakkab saama, kui ükskord endal lapsed on.

Jah. Raske teema. Mõistavad ainult need, kes ise kokku puutunud...
Vähemalt üritan, et minust kunagi sellist ema ei tuleks.