ei, ma saan aru, et õpetused, hoolitsused ja elutarkus jne... aga ema ähvardused (kusjuures mitte naljaga), et ma viin ta hauda???!! Kusjuures- probleemi pole, selle ta mõtleb ise välja. Mõnikord mulle tundub et mu emal on lihtsalt igav, et ta hakkab igast asjaolust tragöödia stsenaariumit kirjutama...
ma ei viska talle ninapeale, et ma iseseisev olen. Ise ta mind sellisekd on treenind, kuna nooremana oli meil väga kurb majanduslik seis sageli. Alles siis kui ma juba täisealine olin, sattus mu ema heale järjele. Et kas ma nüüd siis peaksin tema käest abi paluma (ja kui ma seda teen, siis on ka halb? ) et ta tunneks end paremini... ???
No ei näri läbi lihtsalt, kuidas ma saan kõike ikka niiii valesti teha kogu aeg. :(

Tundub, et probleemid on tütardega. Önneks on minul 3 poega ja ei mingeid probleeme. Loodan väga, et ei tule ka. Vahel küll kipun neid "lasteks" nimetama (2 neist täiskasvanud), aga nad vaid muigavad selle peale... samas olen neile öelnud, et kui nad pensionile jäävad, kutsun neid ikka "kalliteks lasteks"! Meil on omavahel tore olla. Seda soovin ka köigile eelkirjutanutele!

Ei tea, kas asi ikka tegelt nii hull on. Ema järsku laidab sind sellepärast, et emad ikka tahavad oma lastele kõige paremat ja ta loodab, et nii sa püüad veel rohkem ja sul hakkab veel paremini minema. Mina olin oma ema viimastel eluaastatel veendunud, et ta lausa vihkab mind. Olin ta jaoks paks (53 kg), loll, laisk ja mis kõik veel. Aga kui ta paar nädalat enne oma surma minu sünnipäeval mulle haiglas pai tegi (vist 10-aastase vaheaja järel), kuigi ta oli väga nõrk, siis ma sain aru, et tegelikult ta ei vihanud mind, vaid proovis mind kuidagi pushida, et mul paremini läheks. Ole rõõmus, et sul ema on ja püüa temaga rääkida...

Olin oma üsna eaka ema ainus tütar ja seega ei tahtnud ta mind vabaks anda.
Aga nüüd, kus teda enam pole, meenuvad meie dialoogid ja leian, et tema kui kõrvaltvaataja leidis minu suhetest palju sellist, mida mina sellel ajal tunnistada ei tahtnud, et mu elu oleks teistsugune (parem) olnud.
Aga igaüks meist maksab ise oma vigade eest.
Siiski soovitan võtta ema nõuanded (ka esialgu nõmedad ja mõttetud ning egoistlikuna paistvad virinad) kaine analüüsiga läbi ja sealt leiab nii mõndagi positiivset.
Omal nahal kogenud, kuid tagantjärgi tarkusest pole minul enam kasu. Ehk teil on...

Tere!Armastan tütart väga aga ei saa ega arvan temagi mind mõista nii juttudes ja arusaamades tükib ta mind õpetama ja paika panema.Mmm ühe sõnaga vahetame rollid!Ja kõige enam piinab ja häirib mind see,et tütar kallistades patsitab mu õlgadele jah....aga miks nii.

Aga Meie Ema on Nüüd surnud! Kolme Lapse Ema pidavat Suur Loom olema! Sarisigija juba jne! Meie Ema Oli Matemaatika Õpetaja! Tema sai jõudu Scarleti raamatust! Aga Meie Elu siin Nii väga võimas pole, Nagu Scarleti raamatus! Kes Nii Vägev on! Et saavutab ja kõik lõpuks hästi läheb, läbi raskuste! Reth rikkus ta ära, aga samas Ei jäänud Scarlet vanatüdrukuks! Jälle üks lugu!

Kui õgel ajal märkad kõike, siis Sa Ei abiellu! Abielu ongi pettus! Kõik tunded ongi pettus! Mõistlik Inimene Ei abiellu! Kui abellutakse Ainult laste pärast, hiljem, siiski abielu on rahaline liit ja Ei soovita! Ikkagi!