Selge see,et me ei saagi osade asjade puhul kohe alguses teada,kas me kahetseme seda hiljem või mitte.Aga selle saab ju teada,kui on asi tehtud,seega pole vist ikka mõtet kahetseda - sest ka see aeg,et selleni jõuda ei kulunud ju niisama.
Ära iial ütle iial,mitte alahinnata tundeid...
Ära kaota sihti,tasub vahepeal riskida,aga säilitada inimlikkus...(meid teatavasti eristabki loomariigist võime anda hinnang oma tegevusele,eristada tsivilisatsiooni dzunglist,see ka meie vastutusel ma leian)
Ülbusel ja enesekindlusel ning targutamisel on vahe,tihtipeale kiputakse seda segi ajama,enamjuhul nende inimeste poolt,kel puudub julgus midagi ette võtta ning siis tunnevad vajadust kedagi maha teha...kes on edukam ja julgem...
Veel,keegi pole piisavalt täiuslik,et teist kritiseerida,ärge laske õelusel end pimestada,sellega ei saavuta lõppkokkuvõttes midagi head:)
Minu arvamus.