Beemot Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mille põhjal on tekkinud kristlus?
> Kas mitte hi
> rm selle ees, mis tuleb ''pärast elu''ei ole üks k
> ristlust jäivitav jõud? Hirm ja teadmatus paneb in
> imesed kartma nii pimedat tuba kui Jumalat.
No kui see oleks nii primitiivne, siis usk ei püsiks ammu enam. Noor inimene, olgu ta usklik või mitte, ei mõtle surmale ega seda, mis tuleb peale surma. Sa võid ju teda sellega hirmutada, aga ta saadab su pikalt selle hirmutamisega. Tegelikult on see kutse ja puudutus sealt poolt, mis inimese usklikuks teeb, inimene võib küll otsida Jumalat, pöörduda tema poole (näiteks toetuda kirjakohale: kes otsib, see leiab; kes koputab, sellele avatakse) aga ta ei saa ise uskuda paljalt oma jõust ja oma tahtest, oma mõistusest. Inimene ilma sealpoolse abita ei suuda uskuda. Sellepärast ei saa ka keegi kedagi usku pöörata nagu ekslikult arvatakse. Küll saab ta rääkida ja kui Püha Vaim koos tema räägitud sõnaga teist inimest puudutab, siis alles saab see elavaks ka teise inimese jaoks, muidu on vaid jutt. Või nagu moosimadu ütles, on tema jaoks kõik üks muinaslugu, ei enamat, ei elu, ei tõde, ei lootus, ei usk, ei armastus. Ei midagi reaalselt kogetavat, paljad sõnad. Aga seda uskliku osadust (elavat suhet) Jumalaga on muidugi raske mitteusklikul mõista. See siis nüüd minupoolse selgitusena sulle, et kust saab alguse usk inimeses. Aga kristluse tekkest saab lugeda igalt poolt, keda huvitab, leiab kindlasti selle kohta rohkesti infot.
Kartusest veel. Kristlus nimetab küll jumalakartust, aga selle all peetakse silmas puhast südametunnistust ja lepitust Loojaga, mitte hirmu Jumala ees. Ikka juba see sõna Meie Isa räägib milline soe suhe on usklikul Jumalaga. Autoriteet on kindlasti olemas, aga mitte hirm või süütunne. See viimane ilmneb pigemini mõnedes mitteusklikes, kes väga valusalt reageerivad sõnale Jumal. Vot ma ei oskagi öelda, miks neis see sõna hirmu tekitab, mõnel lausa foobiat. Võib-olla on see must südametunnistus või on inimene tegelenud spiritismiga, mis siiski tekitab selliseid ebanormaalseid hirme ja ebaadekvaatset reageeringut. Pigemini siiski viimane variant. Olen näinud kuidas mõne inimese silmamustad kohe muutuvad suureks ja hirmunuks, kuigi selleks ei ole väiksematki põhjust. Ma ise küll arvan, et sellised inimesed vajavad lepitust Jumalaga, sest sellel, kes on lepitatud Jumalaga, kindlasti ei ole hirmu Jumala ees, vastupidi, on austus ja tänu ja armastus. Ja armastus ajab hirmu viimseni välja. Aga vot need n-ö vaimude väljakutsumised ja muud spiritismiga seotud asjad hakkavad teda hirmudega takistama Jumala juurde tulemast. See jutt võib tunduda ulmeline siin, aga ma olen kohanud selliseid inimesi ja siin pole jutt üldse selles, et neile usku peale surutakse, vaid nad ise kannatavad nende hirmude all ja otsivad sellest väljapääsu. Jah, see on vaimumaailm. Niisama suur kui on nähtav maailm, on ka nähtamatu maailm, mis inimest mõjutab ühel või teisel viisil. Jumala Vaim aga ei tekita sellist hirmu inimeses, vaid pigemini rahu ja rõõmu. See on selle hirmu vastand just.
NB!Mitte solvuda mitteusklikel, see on lihtsalt minu nägemus asjast. Ärge võtke seda kui süüdistust ega ka teie paikapanemist, suhtuge täiesti neutraalselt ja eelarvamusteta. Mõelge sellele, et te ise räägite usklikest igasuguseid tobedusi, mida neil lugeda tuleb, taluge siis ka nende mõtteid ja arvamusi teie kohta, lubage neil oma mõtteid ja maailmavaadet avaldada. Suhtuge selliselt, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevaid maailmatunnetusi ja kõigil on õigus oma nägemust ja arvamust avaldada.