mul viimastel aastatel täielikult eluisu läinud, periooditi, lausa nii, et mõlgutan mõtteid kuidas ära surra. Olen mõelnud tablettide ületarbimisele aga kardan, et jään ainult haigeks või vigaseks valest kogusest.
samas on perioodid kui mõtlen, et ma peaks ikka super õnnelik inimene olema. Maj. kindlustatud, tore pere, kõrgharidus, töö, mida naudin, armastav mees, palju meestuttavaid, kes on armunud ja ihaldavad, toredad sõbrannad. Välimust aina kiidetakse (olen modell olnud aga tüütas ära).
aga ikka elul ei ole justkui mõtet, ei julge seda enam teistele öelda ka sest nad ei võta tõsiselt vaid arvavad, et teen nalja ja ironiseerin.
oh jah, olen vist haige

ma küll poleks superõnnelik, kui mul oleks kari mingeid meestuttavaid kes on minusse armunud ning mind ihaldavad, samas kui olen abielus pereinimene.

ja unustasin mainida, et mõtlen igasuguseid draamasid mehele välja. ma ei saa aru kuidas ta mind üldse välja kannatab

ma pole abielus aga püsisuhe on küll (5 a), samas ega see mind õnnelikumaks küll ei tee kui pidevalt mehed ümber keerlevad. raskemaks teeb ainult. muidugi naudin tähelepanu ja meeldib saada komplimente aga oma mehest on kahju

ära oled hellitatud ja ei saa aru, mis siin elus tõeliselt väärt asjad on, sest sul need kõik olemas. Mõtle sellele, mis on sinul ja mida võibolla paljudel pole, kuigi tahaks!

Sul on lihtsalt igav, sarnast "tõbe" põdesid noored naised paleedes ja koningate kodades. Hakka tegelema kasvõi heategevusega, kui on kõrgharidus võid ju luua mingi tasuta ajaviite ringi tänava lastele - leia oma elule sisu ja Sul pole aega mõelda, et elu on tühi.

Ma arvan, et kui on enesetapu mõtted siis peaks juba psühhiaatri poolde pöörduma. Samas ta kirjutab kindlasti AD-d välja aga need ei pruugi aidata, vähemale minul pole aidanud.

teemaalgataja probleem selles, et kõik oleks nagu olemas
ja omameelest võiks elada ja vääriks paris hiltoni elu
aga näed, pole antud

krt, pühi siis tolm jalgadelt ja põruta amöörikasse õnne otsima.
kui paari aasta pärast tagasi ei ole, äkki HW just sind ootaski...just niisama nagu tuhandeid teisi õnneotsijaid
kes ei oska taibata, et kõik eeldused õnnelik olemiseks ongi juba täidetud, tegelikult....ja see, mille järele täitmatu isu, on tegelikkuses ainult mull

mingi paris hiltoni elu pärast pole nüüd küll vaja ameerikasse minna aga muidu jah, seal on tõesti parem kui siin riigis.

minul on jah kõik olemas aga ega asjad elu täida. Olen mõelnud psühhiaatri juurde minna aga mingeid ad-sid ma sisse kugistama ei tahaks hakata ja see probleemi ei kõrvalda!!

masendab mind just ümbritsev elu ja võimetus seda muuta. õelad inimesed! ebaausus! vägivald ja valelikkus. kõik see teeb mind nõrgaks ja elujõuetuks.

olen reisinud palju, igal maal on omad probleemid. Kusjuures tegelen heategevusega aga see on kui piisk sopamerre ja iga heategu saab tasutud nagu öeldakse. Kui tahad head teha siis sõimatakse sind läbi ja naerdakse, et oi kui naiivne ja arvad tõesti, et suudad midagi paremaks teha. (tegu siis tänavalastega arengumaal). Samuti tahtsin loomade heaolu eest seista aga jälle sain sitavee kaela. 8 a la elus palju tähtsamaid probleeme) See viibki kohutavalt masendusse. Ma ei saa aru miks inimesed tahavad teistele halba kuigi võiks kõik elada õnnelikult.

Sul on väliselt kõik olemas, aga sisemusse on tekkinud mingi tühimik, mis vajab täitmist, et edasi elada. Kirjutad, et sinu ettevõtmised ei ole leidnud soovitud vastuvõttu. Kindlasti on sarnaste kogemuste ja mõtetega inimesed olemas. Püüa nad üles leida. AD-sid on lihtne soovitada, aga jäägu see küll viimaseks variandiks.

loomulikult ei räägi ma oma tühjusest lähedastele aga arvan, et foorum on hea koht end natuke välja elada. paarile tuttavale olen muidugi maininud kunagi, et eluisu otsas aga nad ei võtnud seda tõsiselt kuna ma väliseltbselline rõõmsameelne ja ironiseerin tihti.

seebikatele eelistan raamatuid ja väärtfilme

Paris Hiltoni vastu pole mul isiklikult midagi, sest ta pole südames pahatahtlik. häirib vaid see, et raiskab ja ei väärtusta raha. nii palju on abivajajaid kelle jaoks tema üks pidu (raisatud raha siis)oleks elu ja surma küsimus.

üldse on maailmas liiga palju inimesi!!

to aida - tundud olevat tore inimene ja Sinu soovitused on head!

tegelt oled sa lihtsalt sotsiaalselt tundlik inimene see ongi su traagika, see ühiskond väärib inimesi vaid inimloomi, kuid selline on areng, kuid kõik möödub ja lõpeb ükskord...

www.lahendus.net Äkki leiad sellelt leheküljelt asjaliku abi ja nõu?

ma olen sama sündroomiga... Käin koolis, oman häid sõpru, olemas tore peigmees ja palju nn austajaid. Kõik nagu olemas.. üksi käies muudkui mõtlen enda ära kadumisest,et kuidas... hing ei anna rahu. ei suuda elada, kõrini kõigest.
Mitte keegi ei tea seda mu sõpradest,et ma nii mõtlen ja plaanin.
Ainuke asi mis mind mõttes naeratama ajab, kui kujutan ette sooja suve päeva, mõnusa tuulega, pikk seelik ja juuksed tuules lehvimas... pisikeses mere äärses külas.

Ma arvan, et su aju ei saada enam piisavalt endorfiine. Oled ära harjunud heaga. Nüüd oleks ehk aeg midagi hingelist ja dramaatilist üle elada, et sa saaksid taas õnne tunda. Sa peaksid jälle saama raske elukatsumusega sellise tunde, et sul on hirmsasti vedanud.

ma olen tänulik kõige eest, mis mul on! tunnen sellepärast isegi süümepiinu, näen ju kuidas inimesed ümberringi kannatavad. Samas kui neid aidata tahan, siis tihtipeale saan külma vett näkki ja tõden, et võibolla nad on oma pahatahtllikkuse ja halva suhtumisega oma kannatused endale nn välja teeninud

ja see ajabki mind nurka! ei oska midagi teha! Tundub, et inimese ülbusel, kurjusel ja kadedusel pole piire ja see teeb nende ja kogu ülejäänud inimeste elu maapeal kurvaks ja raskeks. Kõige hullem, et ei hoolita! Raisatakse ja suhtutakse üleolevalt loodusesse, loomadesse ja teistesse inimestesse. Kohutav!

bläki, tundub et oleme saatusekaaslased. Kuidas Sa hakkama saad? Kusjuures mind lohutab ka suvi ja rand kus saan olla ainult oma mõtetega ja lähedastega ning eemal kõigest vastikust!

To bläki: aga... miks sa ei võta kogu oma raha mis sul on ja ei põruta näiteks Sitsiiliasse kuhugi väiksesse külakesse.. üürid seal mingi vanaproua käest toa ja hakkad kohalikus kohvikus tööle.. ja ajapikku kogud raha ja saad oma kodu ja elad seal imeilusas päiksepaistelises kohas muretult elu lõpuni.. ma teeks küll nii, kui siinsest elust kopp ees oleks. Aga veel ei ole.. aegajalt ikka, aga mitte nii, et minema tahaks..:)

Miks küll ma arvan,et olete vanuses 24-35.Elasin ise siis samasuguseid tornaadosid üle ühest seinast teise.Selline tunne,et maailm su ümber ei oska sind vääriliselt hinnata.Ma ei mõtle majanduslikku olukorda - pigem on see identiteediküsimus - kas olen siis vajalik inimene siin või pole,miks te mind ei vaja!!!
minul oli küll selleks ajaks tilluke laps,aga olukord jäi.Tol ajal tegelikult oli üldse kõik nii segane(1996-2004).Tagantjärele - üks metsik tõmblemine ja eneseotsimine,oma koha otsimine,arusaamine,milleks ma üldse olemas olen,mida oma elult tahan.Kohutavalt raske eneseleidmise aeg.Ja tülisid oli ja lõpuotsimisi ja uuesti algamisi....Mõistmine,et ikka ja alati oled üleliigne ja mõttetu ja tüütav teistele...
See aeg tuleb üleelada.
Püüdsin end leida tegeledes ja õppides teiste jaoks arusaamatuid ja mõttetuid asju ja mõistes,et need ikka mulle ei sobi päris hästi,aga targemaks sain läbi kogemuste,uute inimeste.
Lõppeks ei kahetse midagi,mida tol ajal ettevõtsin,sest see aitas tänaseni elada ja ütlen,et - ELU ON VÕRRATU!,kuigi selleni jõudmine oli raskevõitu.
Praegu tegelen sellise asjaga,mida 2 kuud tagasi kindlalt välistasin - see on super!!!

saan varsti 24
Huvitav oli Sinu lugu lugeda, sinitihane! loodan, et mul läheb ka see aeg üle ja saan öelda, et elu on VÕRRATU!

Elad selle kindlasti üle - kasvõi sellepärast,et 15 aasta pärast omasugusele kogemustest rääkida,kuidas sina hakkama said(mina seda siis ju nii teha ei saa nagu täna).
tunne huvi igasuguste seni arusaamatute ja eriliste asjade vastu,aga nii,et see sulle natukegi kordaläheks..
Tulemus võib olla ootamatu!
muidugi laps on alati asendamatu!!!!Nii kergel kui raskel ajal.

Aitäh, sinitihane!

leia ennast!

Ma olen täiesti veendunud, et Sinu elust on puudu Jumal. Kui tema on olemas, on elul mõte. Palun mõtle selle peale!
Mina elasin täpselt sama läbi, aga sellest ajast, kui hakkasin armastama Jumalat, on kõik teistmoodi. Rasketel ja kergetel hetkedel on olemas tema, ustav ja muutumatu. Seda ei anna millegagi võrrelda, ausalt.

püüdlevad hea elu poole aga kui kõik kergelt tuleb,ei paku see rõõmu.kahtlustan siiski,et suhe mehega on rohkem väljaspoole näitamiseks.
armastust ei saa raha ega ilu eest osta.

Teema aastast 2008.
Anna kannatust, kaua võib?

A, seda jumala jutt ma ei suudaks tõsiselt võtta, kuna:
mitte keegi peale inimese enda ei saa teda aidata. Nii on. Inimene on ise jumalik olevus, seda usun mina. Aga see selleks.

Teemaalgataja, sa oled NIIII noor ja juba sellised mõtted!
Soovitan, et tee oma elus mingi kardinaalne muudatus. Praegu on sul vbla kõik olemas ja pole enam millegi poole püüelda. Muuda seda, mine näiteks õppima midagi täiesti teistsugust. Lihtsalt, et rutiinist välja saada.
Kolimine mõnda teise riiki ja alustamine nullist oleks ka teatud juhtude puhul variandiks. Ise tegin nii..
Olin ka rahuolematu, kuigi poleks nagu põhjust olnud. Kena kodu ja tore töö. Aga kogu aeg oli nagu midagi puudu. Nüüd olen teises riigis, õpin, mulle meeldib.

Olen väga vigane ja on valud iga päev. Tahaks teada kuidas on kõige parem ja kiirem viis elust lahkuta? Olen küll elanud võib olla peaks veel vastu aga meie hoolekaane on väga vilets.