Üle 30 aasta ei ole oma nime sallinud. Liiga pikk ja kohmakas. Ja olenevalt lastevanemate maitsest, on see aegajalt jube moenimi.
Nii on igas "satsis" hunnik Hannasid, Liisusid, Laurasid... Minu kooli ajal oli Katrin, Andrus (Andres), Toomas, Marek, Vahur jne. väga moes.
Vanad Wilhelmiined ja Adad, Martad ja Akselid olid eelmise saj. algul ja hooti korduvad siiani.
Erilised nimed võivad väljanuputamise või kirjapanemise hetkel huvitavad tunduda, aga kui ikka võõrad või ka laps ise oma nime käänata ja hääldada ei suuda, siis milleks see?
Nii nagu oli aeg, kus soost, suurusest ja tõust olenemata oli iga teine vastutulev koer Charlie ( erinevas kirjapildis). Kujutate ette punnissilmset kõverat ja kollast Tšarlit?
Ja kassid Pätud...
Ka kuuekümneaastane Annike on "armas"! Ja sajakilone Chathryne...
(mis iganes, peaasi, et palju võõrtähti).
Samas pisikest Reinu või Vambolat ka ei tahaks teada...
Nimi olgu ikka auks ja eluajaks, mitte naljategemiseks!